Igapäeva elu on nii killustatud, et jääb imestada, kuidas me üldse miskit tehtud saame. Jason Fried väidab, et töötamine ja magamine on sarnased, sest mõlemad põhinevad tsüklitel. Selleks, et jõuda sügava uneni, peame läbi minema esimestest faasidest. Ja kui sind nendes faasides segatakse (nt mõni hääl vms), siis sa ei alusta sealt, kus magamise pooleli jätsid, vaid ikka algusest.

Tööga on samamoodi. Kui mõtled millegi lahendmisele ja sind segatakse (nt kolleeg pöördub sinu poole), siis sul tuleb alustada otsast, et teemasse taas süveneda. Avatud kontorid, koosolekud, telefonikõned; kodus lapsed, lemmikloomad, mobiil.

Sama autor pööras mu tähelepanu uuele vaatenurgale. Siiani olen arvanud, et kõikvõimalikud võimalused arvutis, alates Facebookist, lõpetades "messengeridega", on asjade ärategemise suurimad segajad. Kuid Fried väidab, et suhtlusprogrammide puhul on tegemist vabatahtlike segajatega nagu suitsupaus. Vaid kõige hullemad faasist väljatirijad on hoopis teised inimesed, kellele peame vastama, reageerima. Facebooki avad sa fakultatiivselt, Skype võid panna märke "hõivatud" ning emaili programmi sulgeda, aga inimest sa oma laua taga ignoreerida ei saa.

Töö tegemine on nagu mediteerimine. Mida rohkem aega segamatuks protsessimiseks annad, seda sügavamale pääsed. Kiht kihist läbi, kuni jõuad olemiseni (ideeni, valmis asjani jne).

Tean, tean, selles pole midagi uut! Kuid selles on piisavalt, et teha juba homme oma päevakorralduses muudatusi. Nagu hea sõber, kes unustatu meelde tuletab.

Tehnika 321: Kui tahad saada midagi tehtud, siis tuleb sellele tegevusele anda oma 100%'ne kvaliteetaeg. Küsimuste esitajate, teenete palujate, niisama lobisejate, tähelepanu nõudjate eest tuleb oma salakoht leida.

1. Mõtle, milline see koht sinu jaoks on? Raamatukogu? Kohvik? Töötuba, millel silt "kella 10-12 igasugune segamine keelatud"?

2. Kuidas läbiimbuvaid segajaid blokeerida? Skype "hõivatud", mobiil "vaikse" peal ning emailiprogramm suletud? Jäta endale võimalus teha väike puhkus, aga ainult siis, kui sina seda vajad.

Autor: Kaidi Laur

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid