Ma ei plaaninud minna raamatupoodi ja kindlasti mitte sinna sektsiooni, kus see raamat kogu oma aus ja hiilguses pesitses. Elu plaanis. Seal see raamat seisis ja tõmbas mind enda ligi nagu magnet. Piisas ainult ühest sõnast kaanel ("Tahtejõud"). Olgugi, et mu analüütiline meel püüdis mind erinevate argumentidega seda tegu mitte tegema, siis üks hetk olin ikkagi kassas ja maksin ta omamise eest. Ma ei usu ju juhustesse...

Ma pole selle raamatuga veel poole pealegi jõudnud, kuid tundsin seal ära ühe mõtte (teooria), mis toetas minu kogemusi. Olen ütlemata vaimustuses.

Panin tähele, et suure kohustustekoorma all hakkasid kõik mu loomingulised ja vaimsed tegevused kivistuma. Ma pigistasin nii kuis jaksasin, aga seda vett kivist välja saada oli üüratult raske. Unistused olid käega katsutavad, kuid nad distantseerusid minust, justkui istuksin laeval, mis mind kodusadamast aina kaugemale ja kaugemale viib. Arvasin, et tegelen alateadliku saboteerimisega ning heitsin endale ette tahtejõu puudumist.

Lakkudes oma sisemise kriitiku ja piitsutaja poolt löödud haavu, tundsin enda suhtes tohutut kaastunnet. Nägin, et tegelikult minus on energiat ja jõudu, mis õhtuks see kaob. Filosofeerisin oma prioriteetide üle, kuid tänasel hetkel ja just selles situatsioonis olid kõik vajalikud ning õiges järjestuses... Minu aastaga kätte võidetud vaimsus oli sõrmede vahelt lipsamas. Kuidas hoida vaimsust ja igapäeva elu koos toimimas? Kes meist pole seda küsimust endalt juba korduvalt küsinud? Olin veendunud, et minuga seda ei juhtu. Juhtus. Ja juhtub edasi. "Mul pole piisavalt tahtejõudu, et peale tööd ja kooli veel tunnike mediteerida. Pigem loen midagi lihtsat... lähen kinno või magama..."

"Tahtejõu" raamat kirjutab, et inimesel on lõplik hulk tahtejõudu, mis kulub kasutamisel ära. Kõigi ülesannete täitmiseks kasutatakse sama tahtejõu allikat. Ehk kui sa oled tööl mingi eesmärgi nimel pingutanud, siis koju jõudes sul reaalselt puudub jõud, et naeratada oma lähedaste vigade ning kohatute märkuste peale.

On tehtud erinevaid uuringuid, mis kinnitavad seda teooriat. Näiteks viidi läbi selline uuring, kus näidati väga kurba dokumentaalfilmi loomadest, kes jäävad saatusele ette. Ühele seltskonnale vaatajatest paluti hoida end täiesti emotsioonituna ehk emotsioone allasuruda, teine pidi kõiki emotsioone võimendama ning kolmas sai ilma juhtnöörideta filmipiletid. Peale filmi suunati kogu seltskond võimatuid ülesandeid lahendama ning jälgiti, kui kaua nad on nõus pusima nende kallal. Need, kes surusid emotsioone alla või võimendasid neid üle, olid oma tahtejõu varud ära kurnanud ning loobusid üsna kiirelt. Kolmas grupp, kellele käske ei antud, olid nõus neid ülesandeid lahti arutama kõige kauem. See oli üks mitmetest analoogsetest uuringutest.

Mõnes mõttes pole selles avastuses ju midagi uut. Kõik oleme kogenud, et peale tööd ei jõua eriti midagi teha, süüa valmistada või lastega mängida, rääkimata siis isiklikest ambitsioonidest. Kuid minu mõistus sai sellest kuhjaga toitu. Ta noogutab rahulolevalt ning peab plaane, kuidas saaksin oma unistused ikkagi teoks teha, hoides silma peal oma tahtejõu varudel.

Ma ei tea veel, milline see "silma peal hoidmine" reaalduses hakkab välja nägema. Kuid see lohutab mind ja innustab edasi minema oma hetkelises unistuste kõrbes. Äkki teidki?

Tehnika 322: Pane tähele, kuhu sa oma tahtejõu kulutad. Milliste ihade, emotsioonide, vajaduste rahuldamise või alla surumisele? See võib anda sulle aimu, kuhu kaotad oma tahtejõu varud ning neid võimaluse korral korrigeerida.

"Tahtejõu" raamat kirjutab ka seda (lisaks paljule muule), et võta ette üks sooritus korraga. Kui sa tahad loobuda suitsetamisest, siis ära hakka samal ajal dieeti pidama. Sa vajad kogu oma tahtejõudu ühe asja peale, sest vastasel juhul kurnad selle jõu ära.

"Tahtejõud", Roy F. Baumeister, John Tierney.

Autor: Kaidi Laur

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid