Tavaliselt kujutleme enda erinevaid omadusi ja külgi ühtlase tervikuna, mida me kutsume minaks. Mina kaudu määratleme ennast selleks, et elus oleks kergem toime tulla ja oma valikuid teha. See loob tunde, et nii juhime oma elu. Valime neid olukordi, mis sobivad kokku meie arusaamaga endast ja jätame valimata need olukorrad, mis seostuvad omadustega, mille kohta arvame, et neid meis küll ei ole. Enesemääratlemine annab võimaluse olla kooskõlas iseendaga. Kui me teame, kes me oleme ja lähtume oma valikuid tehes iseendast, siis miks ometi oleme me aeg-ajalt ikka silmitsi sisekonfliktidega?

Sellele küsimusele vastust otsides võime avastada, et see, mida me minana tajume on vaid väike osa kõigest sellest, mis meis veel on. Tegelikult on meis kõigis palju rohkem erinevaid osasid ehk minasid, kui me iial oskame arvata. Meil kõigil on bussitäis minasid, keda me enesele teadmata kaasas veame. Igal osal on oma eesmärk, sõnum, energia ning nad kõik mängivad oma roll meie elus. Me ei pruugi seda tajuda, sest kõik osad ei ole korraga aktiivsed. Oleme harjunud kasutama teatud komplekti oma omadustest, mis on aktiivsed. Sageli ei ole me teadlikud teistest omadustest. Seetõttu kasutame teatud situatsioonides sarnaseid reageerimisviise.

Osade teadvustamine annab samas situatsioonis suurema valikuvabaduse ja avardab meie võimalusi, kuna erinevate osade aktiviseerimise tõttu hakkame suhtlema erinevate inimestega ja valima olukordi, milles need osad saavad esile tulla. Kõik me oleme kogenud kuidas me ühe inimesega käitume ühte moodi ja kellegi teisega hoopis teisiti. Üks inimene nagu tooks meie seest välja või aktiveeriks teatud osa ja teine teistsuguse.

Meie elus ettetulevatele valikutele avaldavad mõju ka omadused, mis ei ole hetkel nähtaval. Nende mõju meie mõtlemisele ja käitumisele on palju raskem juhtida ja kontrollida. Seda enam, et teatud omadustest ei ole me isegi teadlikud. Samuti on meil omadusi, mida me üritame alla suruda või ära peita. Näiteks kui inimene on kogu aeg käitunud lahkelt ja abivalmilt ja siis ühel korral on kade ja õel, siis öeldaks, et tema tõeline pale tuli välja. Eeldatakse, et teised omadused kaotavad sel ajal kehtivuse või kaovad ära. Tegelikult ei kao nad kuhugi, nad lihtsalt ei ole hetkel aktiveeritud.

Osade teraapia autorid Hal ja Sidra Stone on välja toonud järgmised minad:

"Kriitik" teab täpselt, kus on meie nõrgad kohad, mida ta ründab valusa täpsusega. Ta loob meie süütunde nurgakivi ning hoolitseb selle eest, et meie eesmärkide saavutamist ei hakkaks naudingu hetked segama. Ta ilmutab ennast läbi järgnevate mõtete: "sa oled liiga paks, laisk, rumal", "sa ei saa...", "sa peaksid...", "sa ei tohi..." jne.

"Meeltmööda olija" veedab suure osa päevast teisi aidates. Ta on tundlik teiste tujude ja vajaduste suhtes, kuid võib samas teisi ka lämmatada või panna neid end tundma püsivate tänuvõlglastena. Ta aitab meil ignoreerida oma vajadusi.

"Trügija" seisab piits ühes käes ja tööde nimekiri teises käes. Kui oled nimekirja algusest ühe tegevuse maha tõmmanud, lisab ta lõppu kohe uue. Ta võimaldab meil kiirelt ja efektiivselt palju saavutada, kuid selle tagajärjel võime ennast täiesti ära kurnata.

Igal omadusel on vastandomadus. Näiteks, trügija vastand on "mittemidagitegija". Nendevahelist võimuvõitlust kogemegi sisekonfliktina. Üks osa tahab puhata ja raamatut lugeda ning teine nõuab, et hakkaksid kohe koristama. Kui sisekonflikti eirata, siis tunneme ikka rahulolematust ükskõik kumma tegevuse me valime.

Kuidas osasid ära tunda? Meie osad annavad endast märku eelkõige läbi meie mõtete, eriti hästi on nad ära tuntavad sisedialoogis. Näiteks siis kui me kaalume erinevaid argumente. Sel ajal on meis nagu kaks inimest, kes vaidlevad millegi üle ja mõlemad vaatavad asja omast seisukohast. See võib viia sisekonfliktini kahe osa vahel.

Sisemine ebakõla võib ilmneda ka siis, kui identifitseerime ennast ühe osaga ning üritame vastand osa alla suruda või eitada. Näiteks osad mehed, kes peavad ennast loogilisteks ja ratsionaalseteks väidavad, et tunded on mõttetud, kurnavad ja väsitavad. Tunded kurnavad pigem just siis, kui mitte lubada endal neid tunda, vaid suruda neid selle asemel alla. Igal tundel on jõud, mis surub teda välja. Selleks, et ta ei saaks välja tulla on vaja rakendada vastasjõudu, et tunne uuesti alla suruda ning muidugi on see väsitav.

Hal ja Sidra Stone on välja töötanud teraapia meetodi, mida nad nimetavad hääledialoogiks. See tähendab, et igale osale antakse võimalus rääkida oma tunnetest ja mõtetest. Hääledialoog aitab avastada iseenda erinevaid nägusid ning seda, kuidas nad mõjutava meie tundeid, mõtteid ja käitumist.

Protsess võimaldab saada endast infot, mis võib olla meile üllatav. Näiteks saame läbi selle avastada, kuidas mingi osa meid kaitseb ja abistab isegi siis, kui ta põhjustab meile ebameeldivaid tundeid. Hääledialoog võimaldab kogeda, kuidas erinevad osad ennast meis tunnevad, millal ja mis põhjusel on nad meie ellu tulnud ning mis on nende sõnum meile. Läbi selle protsessi õpime aktsepteerima oma erinevaid osasid ning lahendama nende vahelisi konflikte.

Kuidas toimub hääledialoog?

Me ei samasta ennast enam oma osadega, vaid taandume kõrvaltvaataja positsiooni, mis aitab selgemalt näha ja teadvustada hetkel toimuvat protsessi. Hal ja Sidra Stone nimetavad seda positsiooni teadlikuks egoks, kes suudab aktsepteerida meie erinevaid minasid. Ta on nagu neutraalne kohtunik, kes aitab osapoolte vahelist konflikte lahendada.

Saades teadlikuks sellest, mis toimub meie alateadvuses, oleme võimelised võtma vastutust oma tunnete ja tegude eest. Meil on valik, mitte sundus, käituda ja tunda end teatud viisil. Hääledialoogi kaudu saame kasutada oma erinevaid minasid, mille tulemusena tunneme ennast vabamana, suudame ennast aktsepteerida, märgata elus rohkem valikuid ning juhtida oma soovi kohaselt.

Autor: Janne Kants