Loe katkendit Mindvalley kaasasutaja Kristina Mänd-Lakhiani äsja eesti keeles ilmunud raamatust „Ebatäiuslikkuse võlu“
Ei juhtu just tihti, et Eestist pärit autori raamat saab endale rahvusvahelise kirjastamislepingu ning saavutab välismaal oma raamatuga edu. Aga just nii Kristina Mänd-Lakhiani raamatuga „Ebatäiuslikkuse võlu. Kuidas elada tõeslist ja ehedat elu“ on läinud. Raamat ilmus äsja ka eesti keeles.
Peep Vain soovitab: „Iseendaks jäämine eeldab kõigepealt endaks saamist. See omakorda enda uurimist ja endast järjest teadlikumask saamist. Soovitan soojalt - aus, otsekohene, hooliv ja kasulik raamat.
Kristina Mänd-Lakhiani raamat „Becoming Flawesome“ jõudis eelmisel nädalal USAs Wall Street Journali, USA Today, Barnes & Nobel ja Amazoni enim müüdud raamatute tipus nr 1 enim müüdud raamatuks. Kristina viis juulis ja augustis USA-s läbi ka raamatutuuri. Eestlanna raamat on müügil ka maailma suuremates lennujaamades.
Kristina raamatu tunnustused
USA Today´s #1 Best-seller in self help
USA Today #2 Best-seller in non-fiction
Kristina Mänd-Lakhiani on rahvusvaheline esineja, ettevõtja, kunstnik, filantroop ja kahe lapse ema. Ta on maailma ühe suurima hariduskeskkonna Mindvalley kaasasutaja ning pühendanud karjääri viimased 20 aastat rahvusvaheliselt tuntud õpetajatele nagu Michael Beckwith, Bob Proctor, Lisa Nichols ja paljud teised. Kristina on Mindvalley´s nelja kursuse autor - „7 päeva õnneni“, „Ela oma reeglite järgi“, „10 küsimust enese armastamiseks“ ja „Awesome to Flawesome“. Kristina viib õpilased läbi ainulaadse raamistiku, mis aitab elu tasakaalustada, võtta arvesse iga hetke ja pöörata tähelepanu väikestele igapäevastele valikutele.
Oled sa eksinud?
Katkend raamatust „Ebatäiuslikkuse võlu“
Mõnikord võid teelt eksides leida iseenda. - Mandy Hale
„Kuidas lastel läheb?“ Olen selle küsimusega harjunud. See on viisakas ja väga tavaline viis alustamaks vestlust kellegagi, kellel on lapsed. Mind ei häiri sellised asjad ja nagu igale lapsevanemale meeldib mullegi oma lastest rääkida.
Samas tean ma väga hästi, et inimesed ei taha kuulda pikki leelotusi sellest, kuidas kellegi teise lastel koolis läheb, millised on nende sportlikud või muusikaalased saavutused või muud sarnast. Eriti need, kel endal lapsi pole. Nad on üsna rahul lühikese kokkuvõttega: „Hayden on nüüd minust pikem ja räägib madala häälega. Ja neil läheb hästi, muidugi läheb.“
Järgneb piinlik vaikus, väike peakallutus ning kogu küsija kehakeel kõneleb sellest, et vestlus on sellega lõppenud.
Mu lapsed on oluline osa minu elust ja ma armastan neid üle kõige. Olen väga pühendunud lapsevanem – ma veedan oma lastega aega; küsin küsimusi; tean nende sõpru, ettevõtmisi ja tähtaegu; ma tean, mis neid huvitab, mis neile meeldib ja mis ei meeldi.
Minu lapsed on minu elu oluline osa. Aga nad pole kogu mu elu. Mul on oma töö, oma missioon. Mul on oma ettevõte, oma meeskond. Ma olen kirjanik ja raamatu autor. Mul on sõbrad ja ma reisin mööda maailma. Mul on hobid ja ma tunnen huvi elu, poliitika, ühiskondlike teemade ja veel paljude muude asjade vastu.
Iga kord, kui keegi minult seda küsis, läksin seesmiselt põlema: „Miks sa ainult minu laste kohta küsid? Kas me millestki muust ei võiks rääkida? Kas sa tead, et mu elus on veel palju teisigi olulisi asju?“
Mispeale Hea Emme minus hakkas kohe ninakat Tähelepanuotsijat häbistama: „Sa armastad oma lapsi. Sa oled hea ema. Mis sind nii närvi ajab? Kas see, et inimesed ei tea, et sa emaks olemise kõrvalt muidki asju teed? Kuidas sa julged end poolikuna tunda?! Emaks olemine on nii tähtis asi. See on sinu ego, mis pead tõstab. Ole vait ja ole õnnelik!“
Milline geniaalne nõuanne! Ja täiesti kasutu. Oled sa kunagi oma tunnete pärast end süüdi tundnud? Oled sa kunagi mõelnud, et sa ei tohiks tunda seda, mida sa tunned, et see on kuidagi vale või kohatu?
„Ma ei tohiks sellise pisiasja pärast ärrituda, sest maailmas on palju suuremaid probleeme.“
„Ma ei peaks selle olukorra pärast nii palju muretsema. Ma lihtsalt mõtlen üle.“
„Ma ei tohiks selle inimese peale nii vihane olla. Selle asemel valin olla armastavam.“
„Ma ei tohiks põhjuseta nii palju masenduda, mul on ometi nii palju asju, mille eest tänulik olla.“
„Ma ei tohiks tunda, et vähene tunnustus tuleneb sellest, et keegi mind ei mõista. Ma ei vaja teiste heakskiitu.“
„Ma ei tohiks tunnustust saades sedavõrd elevile minna. Ma ei vaja ju teiste heakskiitu.“
„Ma ei tohiks sellist ahastust tunda. See inimene polnud nagunii minu jaoks õige.“
„Ma ei tohiks tunda tüdimust oma lastest/sõpradest/perest, sest ma ju armastan neid.“
„Ma ei tohiks oma tööst tüdimust tunda, kuna ma ju armastan seda, mida ma teen.“
„Ma ei tohiks sellist motivatsioonilangust tunda. Ma pean end kokku võtma.“
Ja nii edasi. Sa muudkui ütled endale, et ei tohiks tunda seda, teist või kolmandat.
Kui sageli sa endale ütled, et peaksid tundma midagi hoopis muud kui seda, mida sa sel hetkel tegelikult tunned? Ja kui sa tabad end mõnelt soovimatult tundelt, mida sa sellega siis teed? Kas sa ütled endale, mida sa selle asemel tundma peaksid? Kas sunnid end sellest üle saama, end kokku võtma, teisiti tundma ja sellest kõrgemale tõusma?
Sedaviisi oleme harjunud ebamugavate asjadega toime tulema. Nii on meid õpetatud. Antud nõuanne võib sõltuvalt olukorrast täiesti asjakohane olla, aga hea nõu peab tulema ka õigel hetkel. Ja selline nõuanne võib olla veidi ennatlik juhul, kui sa sunnid seda endale peale hetkel, mil ise tegelikult täpselt vastupidist tunned.
Inimestel on kummaline kalduvus ebameeldivatest ja ebamugavatest asjadest võimalikult kiiresti üle libiseda ning tormata otse sinna, kuidas ideaalmaailmas kõik tegelikult olema peaks. Ja kui meil ei ole oskusi ebameeldiva ja ebamugavaga toime tulla, üritame end sellest läbi suruda, sellega kiiresti ühele poole saada ning selle enda süsteemist välja lükata. Me süüdistame end tunnete pärast, mida tunneme, ja nii me end ära kaotamegi.
Oma tunnetest pole võimalik end välja häbistada ja süüdistada. Asjad ei käi nii. Sellest, kuidas soovimatute tunnetega toime tulla, tuleb täpsemalt juttu raamatu IV osas, kuid seniks tuleme tagasi meie algse küsimuse juurde: kuidas sai sinust kadunud inimene sinu enda elus?
Harjutus
Pööra järgnevatel päevadel tähelepanu oma mõtetele ja püüa end tabada neilt hetkedelt, mil tunned, et su tunded on millegipärast sobimatud.
Küsi endalt:
• Mida ma praegu tunnen?
• Mis mulle selle tunde juures ei meeldi?
• Mida ma selle asemel tunda tahaksin?
• Milliseid tundeid see vastuolu minus tekitab?
Sa võid hakata päevikut pidama ja panna kirja kõik päeva jooksul tekkinud mõtted. See aitab tuua selgust, annab uusi ideid ja aitab paremini märgata oma tegelikke tundeid.
Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Kristina Mänd-Lakhiani raamatust „Ebatäiuslikkuse võlu“.
