Luba endale emotsioone
(3)
Paljud hirmuga silmitsi seisnud inimesed on öelnud mulle, et nad tunnevad, kuidas see rinnus torgib või kõri pitsitab ja et nad üritavad seda maha suruda või alla neelata, et teised seda ei näeks. Emotsioonide allasurumine on kultuuriliselt õpitud käitumine. Eriti õpetatakse seda tegema just poisse ja mehi, kes sellest tingitult sageli usuvad, et hirmu väljanäitamine annab märku nõrkusest. Kuid sel on tagajärjed. Kui hirmu liiga tihti maha surud, jääb see mingil moondunud kujul sinusse püsima ning eriti tähtis on just see, et need inimesed, kes sinust hoolivad, ei saa aru, mida sa tunned, kirjutab Pippa Grangre oma raamatus „Hirmudest vabanemine“.
Üks asi on hoida oma emotsioone tagasi näiteks minnes vastasega kokku poksiringis, kuid on aegu ja kohti, kus valvsusest peaks loobuma. Vahest tunned end peale nutmist paremini? Kui sa pole seda kaua aega teinud, siis tasub üritada! Võin kinnitada, et ka kõige karmimad tüübid nutavad vahel, olen seda ise näinud. Jättes kõrvale kultuurist lähtuva hinnangu, et nutmine näitab nõrkust, on see tegelikult mõnikord igati kasulik.
Nutmise asemel võid proovida ka karjumist, möirgamist, hevimetallimehe moodi peaga vehkimist, jalgadega trampimist või jaburalt kõvasti laulmist. Sobib ükskõik milline tegevus, mis laseb emotsioonidel sust läbi voolata, selmet sinu sisse lõksu jääda. Lapsed teevad selliseid emotsioone vallandavaid asju spontaanselt (välja arvatud ehk rokimehe kombel peaga vehkimine), aga täiskasvanud hoiavad selliseid reaktsioone tagasi, kuna ei taha paista tobedad või nõrgad. See on sinu valida, kas tahad oma emotsioone kellegi teisega jagada või mitte.
Emotsionaalne energia on voolav: see peab läbi sinu liikuma. Aita sellele kaasa.
Ka lahtilaskmine ja millegi meist suurema poole pöördumine ja selle usaldamine – olgu siis tegu Jumala, loovjõudude või kollektiivse energia jõuga – on psühholoogiliselt kasulik. See leevendab pingeid. Sellest on abi, kui tunnistada või vähemalt loota, et sinu elus on tegevuses muidki jõude – olgu selleks loodus või tahe – ning sugugi kõik ei toimu vaid seetõttu, et sina panid selle juhtuma.
Millegi endast suurema usaldamine on üks kasulik alistumisviis. Hirmu vastu aitab ka selline alistumine nagu kontrollisoovist lahtilaskmine. Meis on loomupärane iha stabiilsuse järele, sest me tahame teada, mis järgmiseks juhtub. Hirmunud olles kaldutakse kergesti kontrollivajadusega liialdama. Tegelikkuses on sedasorti klammerdumine siiski mõttetu. Me ei suuda midagi täielikult kontrollida, kuna kõik asjad elus muutuvad kogu aeg.
Katkend on pärit kirjastuselt Pilgrim välja antud dr Pippa Grangre raamatust „Hirmudest vabanemine“.
