Katkend raamatust „Kõige tugevam ravim on armastus“

Kui ma San Diegosse kolisin, otsisin uusi võimalusi ja kujutasin ette, et olen päikese käes ookeani ääres, ning see aitab vähendada onkoloogitöö vältimatut stressi. Algul sõitsin ma sageli randa, et vaadata päikeseloojangut ookeanil – looduse võlutrikki iga päeva lõpul. Aga kuud möödusid ja ma ei käinud enam päikeseloojanguid vaatamas, isegi ei mõelnud neist, sest mind halvas mu ärevus ning aina pikenev nimekiri vaevusi ja häireid.

Aga oli ka neid, kes olid tulnud California rannikule, kaotamata silmist selle unikaalset ilu. Kõrgel mägedes, mis ümbritsesid linna, oli kümneid kloostreid, mis esindasid mitmesuguseid uske ja kultuure ning need asusid kaunis varjulises ümbruses – oli palju kohti, kus jumalat teenida, mediteerida, õppida ja vahel leida pelgupaika tagakiusamise eest mujal.

Tollal oli mu arm rinnal alles paranemas, kui mu kabinetti astus patsient, kes oli tulnud mägedest, ühest sellisest pühamust. Tema unikaalne minevik ja temperament aitasid mul paika panna uued perspektiivid.

Ma juhtusin parajasti olema ooteruumis, kui see munk saabus. Ta oli just selline, nagu olin munka ette kujutanud, sileda raseeritud peaga, pika oranži rüüga, traatraamidega prillid lahkete, tarkade silmade ees. Ta oli kõhn, umbes 160 sentimeetri pikkune ja kaalus mitte rohkem kui 60 kilo, aga ta kohalolek täitis ruumi. Teda nähes kummardasin ma instinktiivselt.

Mind oli religioon alati huvitanud – mitte ainult juudiusk, milles ma kasvasin, vaid kõik religioonid. Töö algusaegadest peale, jälgides, kuidas usk patsiente ja nende lähedasi kõige raskematel aegadel aitab, on see huvi ainult süvenenud. Tiibeti buda munga tulek mu ooteruumi tundus nagu hetk, mida olin oodanud, ning see esitas mulle väljakutse ja muutis mind alandlikuks, olles arst, kes väärib tema eest hoolitsemist.

Munk rääkis tasa ja ühtlaselt keeles, millest ma ei suutnud tabada sõnavahesid. Tõlk, kes oli temaga kaasas, andis ta jutu mulle edasi. Nad rääkisid, et tal on püsiv köha ja et ta käis ühe sisehaiguste arsti juures, kes laskis teha kopsust röntgenipildi. Kui saabusid pildid vasakpoolse kahtlase, aga määramata varjuga, käskis arst teha terve keha skaneeringu. Tulemused olid rohkem kui kahtlased. Munga keha oli täis väikesi osakesi, millel peale vähi polnud muud loogilist seletust. Need olid ta kopsudes, luudes ja maksas.

Mees oli 60-aastane vegetaarlane, kes polnud kunagi suitsetanud ega alkoholi tarbinud ning veetis oma päevi vaikses mõtluses ja palves.

Ma rääkisin mungale ta seisundist – kopsuvähi metastaasid üle kogu keha – ja et kirurgiline vahelesegamine on asjatu, sest vähk oli levinud igale poole. Tõlk andis mu sõnad ettevaatlikult edasi.

Munk vaatas meile kordamööda otsa, kui rääkisime, nägu lõdvestunud, ilme neutraalne. Ma kartsin, et midagi võis olla tõlkes kaduma läinud – ta ehk ei saanud mõnest detailist aru, ehkki suur pilt oli tegelikult kõige olulisem.

Kui olin rääkimise lõpetanud, ütles ta paar sõna tõlgile ja noogutas siis mulle ning ütles vaikselt, hoolikas inglise keeles: „Ma lepin sellega, mis on.“

Ma olen näinud diagnoosi saanud patsientide igasuguseid reaktsioone kogu emotsioonideskaalalt, aga see oli kõige häirimatum vastus, mida ma kunagi olin kuulnud. Polnud mingit märki sellest, et munk suruks oma teisi emotsioone alla, et ta kurvastaks, oleks vapustatud, vihane, kibestunud või hirmunud. Lihtsalt leppimine. Nagu oleksin ma talle öelnud, et vihma hakkab sadama.

Pärast seda rääkisin ta piiratud ravivõimalustest ja nende võimalikust edust. Selle kopsuvähi spetsiifika ei allu viimastele bioloogilistele või immunoloogilistele ravimenetlustele, sageli isegi rängale kemoteraapiale mitte. Me oleks aga võinud püüda peatada vähi edasist levikut ja metastaase taanduma panna. Ma võinuks läbi vaadata kõik vastavad katsetamisjärgus kliinilised uuringud, et leida, kas ta võiks mõnesse kandideerida. Ta võinuks saada ka palliatiivset kemoteraapiat, mis seisneb selles, et haigust tõrjutakse ajutiselt eemale, nii et patsiendil oleks rohkem aega ja vähem sümptomeid.

Ma küsisin, kas tal on küsimusi, ja ta raputas pead. „Ei, aitäh, doktor.“ Ja siis ta naeratas mulle – lahket julgustavat naeratust, mis pani mind tundma end nii, nagu oleksin laps ja isa sasiks mu juukseid või vanaema patsutaks mu kätt ja ütleks, et ta on minu üle uhke.

Ma olin tänulik ja segaduses. Kuidas saab võõras inimene panna mind end niimoodi tundma? Ja miks polnud see mees selle uudise tõttu isegi natuke närvis? Ma ise olin seda rääkides nagu närvipundar, ja tema oli nii rahulik.

Ma pöördusin tõlgi poole ja ütlesin, et ma imetlen munga rahulikku käitumist ja imestan, kuidas ta nii hästi vastu peab. Munk vastas mulle tõlgi kaudu, öeldes: „Ma armastan kogu loodust.“ Ma arvasin, et ta rõhutas sõna kogu, aga võib-olla tegi seda tõlk? Ma astusin sammu ukse poole, aga mul oli küsimus, mida ma ei saanud jätta esitamata. „Ka vähki?“ küsisin ma, mõeldes, et olin valesti aru saanud. „Kogu loodust?“ Ta noogutas ja saatis mulle jälle õndsa naeratuse. „Jah,“ ütles ta. „Kõik on armastus.“

Pärast väikest veenmist nõustus munk lühikese kemoteraapiaga ja mõni päev hiljem pandi ta protseduuride toas mugavalt lamamistooli ning ühendati tilgutiga. Ta tukkus rahulikult. Aknast paistis päike, mis valgustas ta nägu, tehes ta üsna ingli sarnaseks. Teised patsiendid ja nende perekonnaliikmed lugesid ja vaatasid telerit ning heitsid aeg-ajalt vargsi pilke mehele, kes nägi välja nii, nagu oleks ta siia saabunud teisest maailmast.

Ma leidsin aega sellest ruumist läbi astuda iga kord, kui ta seal oli, ma suisa ootasin, et saaksin olla tema juures, vähemalt mõne minuti. Minusugusel närvilisel ja stressis mehel oli palju õppida temalt, kes suutis kogu sellest eludraamast üle olla.

Mina polnud ainuke. Teised arstid, õed, meeskonnaliikmed näisid tundvat sedasama tõmmet. Keegi ei tahtnud munka häirida, aga kõik tahtsid tema lähedal olla. Ta kohalolek mõjus rahustavalt. Ma olin juba ülikooliaastatel uurinud religioone ja õppinud meditatsiooni ning igasuguseid vaimu ja keha ravivõtteid, aga ei saanud täpselt aru, mis praegu toimus. Ma arvasin, et selle mehe aura mõjub mu kolleegidele ja minule nagu palsam ning vabastab meid pingetest.

Neli infusiooni ja kaksteist nädalat hiljem, kui munga järgmine skaneering ei näidanud erilisi muutusi, soovitasin ravimisse lisada selle võimendamiseks veel ühe keemilise elemendi. Ta keeldus. „See pole vajalik,“ ütles tõlk tema eest. „Ma lepin sellega, mis on, aga aitäh teile, doktor.“ Teel kabinetist välja ta peatus ja pani käe minu käele, kummardas siis kergelt ning sammus uksest välja.

Ta tekitas tunde, et see on nii lihtne. Mind rabas munga täielik leppimine haiguse progresseerumisega, ehkki see võis lõppeda vaid surmaga.

Selle aja jooksul, mil ma munka ravisin, ei küsinud tema ega ta tõlk kordagi haiguse põhjuste kohta. Nad ei küsinud, miks võis ta saada just selle vähi, mis peamiselt ohustab suitsetajaid. Ma arvan, et ta teadis vaistlikult, et see ei tähenda midagi.

Mul oli piinlik oma naeruväärse reaktsiooni pärast nahavähile, kui püüdsin selles süüdistada oma elu või iseloomu või hoiakuid. Mul oli veel pikk tee minna, et jätta see raske etapp oma elus seljataha, aga seda konkreetset viga ei teinud ma enam kunagi.

See lühike aeg koos mungaga inspireeris mind vaatama probleemile otsa, pea püsti, koos nende meeste ja naistega, kes tulid minu juurde, koormatuna oma haigusega seotud negatiivsetest emotsioonidest. Mõned arvavad, et nad on ise selle põhjustanud, just nagu mina olin arvanud. Teised arvavad, et nad on haiguse kuidagi ära teeninud. Mõnel on vähidiagnoosi pärast piinlik, sest inimesed, kes pole asjaga kursis, kipuvad pidama seda viletsate või riskantsete tervise- või elustiilivalikute tagajärjeks. Munk – võib-olla kõige puhtamalt elav inimene, keda ma kogu oma karjääri jooksul olen ravinud – ei esitanud kunagi seda küsimust. Ma otsustasin kinnitada igale patsiendile, et tema ei põhjustanud vähki, ei kutsunud seda enda juurde ega ole seda ära teeninud. Onkoloogias pole süüdistamisele ruumi – see on ebaproduktiivne ja valus tee ning sellest ei tule diagnoosi saanud inimesele kunagi midagi head.

Munga haigus kinnitas fakti, et see haigus võib esineda mis tahes eluviisi puhul ja kellel tahes. Kas sa saad elada viisil, mis seda ära hoiaks? Absoluutselt, ja palun tee seda! Kas see tagab kindlalt, et sa ei haigestu? Ei, seda mitte. Kui oled mu kabinetti jõudnud, siis kas see loeb, mida sa tegid või ei teinud minevikus? Ei. Diagnoosi saamise hetkest peale oled sa võlgu endale ja inimestele, keda armastad, olevikus elamise ja tulevikku vaatamise. Päev, mil sa kohtud esimest korda oma onkoloogiga, võib olla su elu kõige õigem päev, et lasta minevikul minna, saata see pärivoolu minema ja mitte kulutada oma hinnalist energiat tagasivaatamisele.

Ma lepin sellega, mis on – see on väärt mantra, mille olen omaks võtnud ja sageli ka teistele soovitan.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid