Selleni on meid toonud ühiskonnas valitsevaks saanud hirm tõelise valu tundmise ees, mis muudaks turvalisena tundunud elu kõhedaks ja ebamugavaks. Mõtlemata seejuures, mida me tegelikult kaotame päris kogemuse ehedat mõju eirates.

Küllalt sageli kuulen seisukohta, et kriisiolukord tuleb ruttu seljataha jätta ja eluga edasi liikuda. Mulle tundub, et see on ülemäära levinud arvamus. Ka paljud kriisiõpikud ja kriise käsitlevad kirjutised keskenduvad kriisile kui millelegi, mis tuleb ootamatult ja möödub sama ruttu, kui saabus. Just selline mulje võib neist õpetustest jääda. Keskendutakse enamasti mingile ootamatule sündmusele ja sellest tingitud šokifaasile. Peatähelepanu on vahetul reageerimisel ja esmaste nähtavate probleemsete tagajärgede võimalikult efektiivsel lahendamisel.

On loodud mudeleid, mis aitavad kriisiprotsessi kaardistada, et siis kiiresti ja fokuseeritult tekkinud keerukused seljatada. Nii jääb sageli paljudele mulje, et kriise on võimalik kiiresti läbida ja endine elurütm taastub lühikese aja jooksul. Mõistagi ei ole nimetatud mudelid valed või üleliigsed ning kriisi algust silmas pidades on neil juhistel kindlasti kaalukas roll täita. Ühte sellist ka siin raamatus tutvustan. Küll aga ei lühenda nende mudelite järgi toimimine kriisiprotsessi loomulikku pikkust.

Tegelikult kulgeme läbi tõelise kriisiprotsessi üsna pikalt. Kui oleme oma elus kedagi või midagi olulist kaotanud, siis ei saa me naasta endise elurütmi juurde veel niipea. Päris kaotused võtavad oma aja. Kui meie maailm hakkab aasta pärast tõsisemat kaotust ja elumuutust pisutki endise elu mekki pakkuma, siis on meil hästi läinud.

Arvan, et määrava kaaluga elumuutustega esmaseks kohanemiseks vajamegi vähemalt ühte aastat, mille jooksul saame selgust, milline on kaotuse mõju ja tähendus ning kuidas sellega väga erinevates elusituatsioonides ja keskkondades toime tulla. Seda võimalust pakub meile ka aastaring oma erinevate pidepunktide ja meeleoludega. Vahelduvate aastaaegade võimalused, tegevused ja sündmused toovad esile mälestusi ja pakuvad kadunud minevikust meile rikkalikult seoseid. Neist saame abi oma kaotust läbi töötades, need lasevad ühendada erinevat laadi kogemused meile sobivaks terviklooks. Kuna aga sellise loo kildudest kokku kogumine võtab aega ja tekitab korduvalt valusaid kohtumisi kaotatud minevikuga, siis paljud inimesed eelistavad sellist valu vältida. Siit kujunevadki välja arvamused, et valu kogedes tuleks teha valik justkui kergema kipituse poolt.

Minu jaoks on kogemuse sügavust ja ehedat valu vältiv kipitamise ideoloogia levimine küllaltki muret tekitav. Tänases maailmas väärtustatakse kiirust, efektiivsust, koheseid tulemusi jne. Kindlasti on paljudes olukordades sellisest lähenemisest ka kasu. Kriisi puhul saab aga rutakus ja nii-öelda tõhususe taotlemine pigem probleemiks. Inimelu ei ole tootmine, kus kvantiteet ja kvaliteet on seotud otseselt kiirusega. Päris elus on sageli vastupidi. Kvaliteet sünnib pigem pikaaegsest settimisest ning kvantiteet ei ole üldse määrava tähtsusega. Kiirustades ja vaid pindmisi kihte puudutades jäämegi kiitsakaks.

Mõistagi ei soovi olla keegi liiga pikalt valumaailmas, kus hing karjub ja keha on jõuetuks tegeva koorma all lääpas. Siit tahaks pääseda ruttu edasi. See on täiesti mõistetav soov, aga paraku päris kaotuste puhul pole olemas lühilahendusi. Tõsiste kaotuste puhul vajame paratamatult aega, et oma maailm rusudest taastada. Kiiresti ja siis ka juhuslikest elementidest üles klopsitud rajatiste puhul on alati varisemisoht. Inimese vaimses ja emotsionaalses elus toimib sama loogika.

Lastes valul vaid kergelt kipitada ja niiviisi lahenduseni jõudmine tähendab kahjuks, et jääme poolele teele ja meie valukogemus võib kunagi hiljem hoopis tõsisemalt haiget tegema hakata. Pealegi jätame nii midagi olulist oma maailmast välja, mis võiks meie elu palju toekamaks muuta.

Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Naatan Haameri raamatust „Aeg parandab hoolitsetud hingehaavad“

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid