Rahvakalendri järgi on 26. mai Maaema sünnipäev
(2)
Maaema on maarahva ja samuti paljude teiste rahvaste tähtsaim jumal. Eluandja ja toitjana on ta kõigi olendite, sealhulgas ka inimeste ema. Maaemast on sündinud ja tema armust elavad kõik rahvad, elmad, keeled ja usud. Õige inimene austab ema ja ja hoiab elu. Seepärast tasub neljapäeval aeg maha võtta ja jätta mets ja maa rahule. Maaema püha pidamine annab Eestile oma sisu, mõnu ja jume.
Neljapäeval, 26. lehekuud on Maaema sünnipäev, mis kannab rahvakalendris ka maahingause ja suure ristipäeva nime. Maahingausel maa puhkab ning jäetakse rahule. Enesest ning esivanemate pärandist lugu pidav inimene ei tee sel päeval mingeid mullatöid, ei niida rohtu, ei raiu ega murra puid. Maaema ja Taevaisa tahavad maahingausel rahu saada. Helmes ja Jõelähtme kihelkonnas on aga sel päeval peetud rahvarohkeid hiiepühi.
Vadja maarahva juures on päeva põline nimetus maaentšäyzspäivä, mis tähendab maa hingamise ehk maa puhkamise päeva. See on päev, mil kogu maa ja maast kasvav on püha, maa puhkab. Sarnane tähendus on sel päeval ka ülejäänud Maavallas.
Maahingause pühadust rõhutab kõnekäänd, et sel päeval ei kasva rohi ja lind ei tee pesa. Teatakse sedagi, et maahingausel pole mõtet teha leiba ega taari, see lihtsalt ei lähe käima. Koos maaga puhkab kõik elav ja peaks puhkama ka inimene.
Maa ja taimedega seotud töid ette ei võeta. Ei tohi künda, kaevata, külvata, istutada, niita ega rohtu katkuda. Ei või ka rohtu tallata, joosta või maad lüüa. Murul ei tohi isegi magada. Mitte üksnes maa, vaid ka kõik taimed on maahingausel pühad nagu hiies, seetõttu ei kõlba siis oksagi murda. Jõhvis on öeldud, et kes ristipäeval lille murrab, selle majale tuleb õnnetus. Simunas on kõneldud, et sel päeval murtud okste ja lillede haavast hakkab voolama verd.
Keelatud on tööd, mida tehakse noa ja kirve ning muude terariistadega, näiteks nõela ja kudumisvarrastega. Samuti tööd-tegemised, mis põhjustavad kolinat ja mürinat. Pikne, kõu, uku, äikene, vanajumal ehk taevaisa tahab, et inimesed sel päeval puhkaksid. Tööd ja asjad, mis on tehtud maahingausel, võib pikne hiljem hävitada.
On tähelepanuväärne, et maahingause pidamise eest vastutas terve kogukond. On usutud, et kui kas või üks mees ei pea maahingausel püha, rikub see kogu küla saagi.
Mitmelt poolt on teateid sel päeval tule tegemisest. Karja kihelkonnas on nimetatud ristipäeva tuld pühaks tuleks. Tarvastus on mehed sel päeval valinud vanema, kelle kätte viidi jumalatele mõeldud annid. Jõelähtme kihelkonna rahvas kogunes varem ristipäeval Jägala joale. Võrtsjärve ümbruse rahvas pidas ristipäeva keset järve asuval Vana- ehk Tondisaarel.
Helme kihelkonna rahvas aga kogunes sel päeval Helme hiide. 1930.-1940. aastate ajalehtedest leiab värvikaid kirjeldusi rahvarohketest "paganlikest" pidustustest Helme hiies. Pealkirjadki on kõnekad: "Helme rahvuspäev - 1000-aastane traditsioon. Ainsam koht Eestis, kus paganluse-aegne komme on säilinud", "Helmes ristineljapäev kohalik suurpüha", "Ristineljapäevasest Helme suurpühast. Rahvas viibis Hiiemäel murruna".
Tuhanded inimesed üle kogu Helme kihelkonna kogunesid pidumeeleolus ordulinnuse varemete kõrval asuvale hiiemäele ja selle ümbrusesse. Varahommikul puistati hiie radadele valget liiva, et lepitada ehk maha pesta pühapaiga kunagist rüvetust. Käidi Helmede ja Arstle allikal, toimusid rahvalikud murumängud, tantsiti lõõtspilli saatel, söödi ja joodi ning peeti kõnesid. 1944. aasta hiiepüha jäi ilmselt viimaseks.
Allikas: Maavald.ee
