Mikk Sarv: Kes me oleme?



Mikk Sarv: Kes me oleme?

Nüüd, kus 95 aastat on möödas meie riigi väljakuulutamisest ja viis aastat on veel esimese sajandini, veereb mõte taas küsima: kes me eestlastena siis ikkagi oleme?

Igaüks meist teab laulu Õllepruulija – selle põhjal oleme lähedased sakslastele. Nagu sakslastele, maitseb ka meile hapukapsas, sealiha ja õlu, need on ikka ja alati olemas meie pidulaudadel. Saksa keel oli meie maal asjaajamise ja valitsemise, samuti teadusuuringute ja õpetamise keeleks pea seitse sajandit. Nii võiksime olla Saksa kultuuriruumi pisike saareke emamaast eemal, kaugel kirdes.

Meid valitsenud ja hallanud saksakeelne ülikkond võis, vähemalt osaliselt, olla meie oma verd, nii nagu kirjutas arheoloog Marika Mägi Postimehes mõned nädalad tagasi. Huvitav on see, et väidetavalt suhtles see ülikkond maarahvaga maakeeles, maakeel oli neist enamiku jaoks ka esimene keel, mis lapsehoidjate käest omandati.

Nii on meie maal elanud rahvas läbi aegade suhelnud omavahel maakeeles ning muu ilmaga saksa keeles. Maailmaga lävimiseks tuli olla saksakeelne ja -meelne.

Samas on maakeelsus ning maameelsus omakorda vorminud ning kujundanud saksakeelseid elanikke meie maal. Kuuldavasti on enne Teist Maailmasõda Eestist lahkunud baltisakslased jätkanud Saksamaal omavahel eesti keeles suhtlemist oma identiteedi säilitamiseks. Baltisaksa teadlased on saavutanud silmapaistvaid tulemusi eri teadusharudes. Sageli tõmbame nende ja endi vahele terava piiri – sel pole midagi tegemist meie rahva ja keelega. Kuid kas see ikkagi on nõnda?

Veidi enam kui poolteist sajandit tagasi tekkis tõrge. Koolitatud maakeelsel inimesel polnud enam nii lihtne sulanduda sakslaste hulka. Selle vastu oli üle Euroopa leviv rahvusromantika, mis väärtustas iga rahva loomingut ning iseolemist. Küllap tekkis ka tõrge sakslaste seas üha suureneva hulga maakeelsete sulandumise vastu saksakeelsesse ülikkonda.

Seotud lood:

Lisaks oli sotsiaalne kihistumine, vahe ülikkonna ja alamate vahel sedavõrd ekstreemne, et sujuv üleminek ühest kihist teise osutus võimatuks. Nii tekkiski vajadus sakslastega võrdväärse, kuid maakeelse rahva järele. Selle rahva sünnipäevaks võib pidada 17. juunit 1857, kui Pärnu Postimehe esimeses numbris postipapa Jannsen meid esimest korda kõnetas sõnadega "Armas Eesti rahvas!"

Loe veel

Eesti rahvas pidi olema lähedane saksa rahvale, seetõttu tõlgiti saksa keelest laulupeolaulud, kõrvale jäid regilaulud, rahvariided, vanad pühapaigad ja kombed. Nii pandi alus iseolemisele maailmas enam mitte sakslastena saksa keeles, vaid eestlastena eesti keeles, oma üliõpilasseltsidega, oma lipuga, omakeelsete omavalitsustega.

Samas pidime eestlastena jätkuvalt olema piisavalt lähedased sakslastele, et maailmaga suhtlemisel tõrget ei tekiks. Seda võiks võrrelda omamoodi mimikriga, nähtusega loodusest, kus üks elusolend jäljendab teist – kärbes herilast, raagritsikas heinaraagu jne.

Nii võtsime rahvana maailmaga suhtlemiseks sobilikuma kuju uue enesenimetuse, lipu, hümni, laulude, luule ja kirjandusega. Üleminek on toimunud üsna sujuvalt. Suudame püsida omakeelsete arvukate ülikoolidega jätkuvalt maailmateaduse kaardil, samuti heliloomingus, IT ja leiutuste vallas.

Eestlaste usuelus on endastmõistetav sakslaste eeskujul luterlus, samuti selle kriglikumad vormid vennastekogudustest võrsunud vabakiriku, metodistide ja teiste harudega. Meie maa luterliku kiriku saksakeelse vaimulikkonna väljavahetamine eestikeelsetega oli pikaajaline pingutus ning suur saavutus.

Okupatsioonieelne usuteadus Tartu Ülikoolis oli maailmas esirinnas oma uuringutega. Andekad noored teadlased Evald Saag, Uku Masing, Elmar Salumaa, Jaan Kiivit ja teised tagasid okupatsiooniaastail eestikeelse usuhariduse jätkumise.

Kuid selle kõige juures on oluline side ürgse maakeele ning maarahvaks olemisega. Hästi on seda väljendanud astronoom Jaan Einasto oma raamatus "Tumeda aine lugu". Taipamine maarahvaks olemise olulisusest viis meid maailma ühe suurima rahvaluulekogu kokkukogumiseni. Siiski oli tõrge eestlaseks olemise ning regilaulu laulmise vahel sedavõrd suur, et uuesti on regilaulmine pinda leidnud alles viimase poolesaja aasta jooksul. Samas on see end kuhjaga tasunud – taasiseseisvumise võimsaimad ja lummavaimad hetked olid ju Lauluväljakul ühiselt regilaule lauldes.

Maarahvaks olemise olulisust rõhutavad ka maausulised ja teevad tänuväärt tööd muistsete pühapaikade kaardistamisel ja säilitamisel. Kuid tõsiasi on see, et eestlaseks olemise juurde kuulub ka luteri kirik, meie inimeste kogutud vabatahtlike annetuste ja tööga ehitatud uhked kirikud Raplas, Avinurmes, Viljandis Pauluse kirik, Tartus Peetri kirik ja paljud-paljud teised.

See on oluline osa eestlaseks olemise ajaloost. Me oleme eestlased omakeelse hariduse, usuelu, riigivalitsuse ning omavalitsustega. Lisaks sellele oleme maarahvas oma muistsete pühapaikade, regilaulude, loitsude, maa- ja tööusuga. Ja nii ongi.

Autor: Mikk Sarv

KOMMENTEERI!