Ideaali purunemine kaaslases

Me kõik jõume oma suhtes kallimaga olukorda, kus esmane läbi roosade prillide kaaslase vaatamine lõppeb, uksele koputab reaalsus, me hakkame vaatama kõrval viibivat inimest ratsionaalsemalt. Viktoria Saat nimetab seda oma raamatus "Suhte alkeemia" ideaali purunemiseks. 

Kui inimesed otsustavad kokku jääda, algab nende elus uus periood - teineteise tundmaõppimine.

Tihti ei sünni teadlik ja lõplik otsus kokku jääda selle perioodi alguses, vaid lõpus. Jah, oleme küll kokku kolinud, võib-olla abiellunud ja meil isegi sündis laps, kuid kas me sobime ja kas kooselul on potentsiaali kujuneda pikaajaliseks täisväärtuslikuks suhteks, selgub just tundmaõppimise ajal. Armununa meeldib meile meid võlunud inimene tervikuna. Või meile tundub, et ta meeldib meile tervikuna.

Öeldakse, et armastus on pime. Armastus on küll valikuliselt pime. Meie armastus toob nagu suurendusklaas esile armastatu ühe poole, jättes teised tahud tagaplaanile. See üks tähtis osa muutub nii suureks, et tundub, nagu väljavalitu ainult sellest koosnekski. Küll oleks hea, kui see tõesti nii oleks! Küll oleks kurb ja igav, kui see ainult nii olekski! Kuid kui taevas on poolkuu, ei tasu ennast petta, et teine pool kuud jääbki kogu aeg varju või seda ei olegi olemas. Ükskord näitab ta meile ennast tervikuna. Tuleb esile peidus olnud pool, harjumuspärased asjad tunduvad veidi võõrad. Olgu see pool- või täiskuu, mõjutab ta meid isegi siis, kui jääb teatud ajahetkel nähtamatuks. Oskus toime tulla tervikuga on üks tähtsamaid tingimusi kooselu õnnestumisel.

Oleme ideaalist suuremad

Ideaal puruneb nagunii, sest looduses ideaali ei eksisteeri. Kui sa ei taha ideaalist loobuda, loobub see, mida sa ideaaliks pead, sinust. Ta loobub sinust, sest sina ei näe teda sellisena, nagu ta tegelikult on, vaid näed ainult oma ideaali. Inimene, kelle sa valisid, on aga sinu ideaalist suurem. Ta ei pruugi tunduda parem, kuid ta on kindlasti palju mitmekesisem. Ideaalist loobumine ei tähenda, et peame soovima oma partnerilt vähem või leppima sellega, mis meile ei sobi. Ideaalist loobumine nõuab teatud julgust näha tervikut ja õppida sellega elama, ka selle osaga temast, mis on meile võõras. Ideaalist kinni hoides ei võimalda me endale ega partnerile näha ja näidata ennast oma mitmekesisuses. Pikemas perspektiivis pärsib see vabadust ja spontaansust suhtes. Kui see osa, mis jääb nähtamatuks, on piisavalt oluline, leiab ta nagunii tee pinnale, kuid siis võib see sarnaneda jõega, mis lõhub vales kohas ehitatud tammi ja tekitab suuri purustusi.

Kooselu alguses üritame kogu jõust vastata ettekujutusele ideaalpartnerist. Tahad näidata seda, mida sa arvad, et partner sinus tähele pani siis, kui ta sinusse armus. Appi tuleb ettekujutus parimast. See on pärit meie kogemusest, peremustrist ja kultuurist. Oled partneri tagasiside suhtes väga tundlik. Kui ta kiidab midagi sinus või reageerib ühele või teisele ettevõtmisele positiivselt, võtad selle teadmiseks. Suhte alguses tahame meeldida, olla üksteise vastu head, vastata üksteise ideaalile. Näitamaks ennast täies ulatuses, vajame julgust, mis ilmneb tänu teise sügavale tundmaõppimisele ning usaldusele. Selleks aga läheb aega. Loomulikult ei ole viimasel kohal sinu enesekindlus, vaimne küpsus ja tugev enesehinnang. Kui sellega ei ole kõik nii, nagu peaks, siis ei julge sa ka suhte esimese etapi möödumisel ennast tervikuna näidata.

Nagu varem öeldud, näed sa partneris enamasti seda, mis vastab sinu ettekujutusele ideaalist, ning partnerile näitad seda, mis sinu arvates vastab tema ettekujutusele ideaalsest partnerist. Keeruliseks teeb selle aga asjaolu, et nii sina kui ka sinu partner koosnete vähemalt kolmest osast: sina, kes sa tegelikult oled, sina kui sinu ettekujutus ideaalpartnerist ja sina kui partneri ettekujutus ideaalpartnerist. Alguses on oluline, et vähemalt teie mõlema ettekujutused ideaalpartnerist kokku langeksid, ning tuleb üsna kiiresti ilmsiks, kas nad langevad, ilma et sellest räägiksite. Kui ettekujutus on liiga erinev ja te ei vaevu seda varjama ja hakkate tasapisi kombates üksteist võrdlema, siis tekivad konfliktid ja arusaamatused üsna kiiresti. Mida sarnasema sotsiaalse, kultuurilise ja psühholoogilise taustaga te olete, seda vähem erinevusi olmetasemel ette tuleb.

Kui sulle tundub, et teie ootused teineteise suhtes on liiga erinevad, tuleb seda tunnet usaldada, sellele tähelepanu pöörata ja põhjalikumalt mõtiskleda. Kui kiiresti teie ideaal puruneb, sõltub ka sellest, kas asute varakult koos elama ja loote ühise majapidamise või püsite pikalt kohtingujärgus. Kui elate koos, siis on erinevate tahkude näitamiseks ja nendes pettumiseks rohkem võimalusi. Tihti on nii, et kui ainult kohtutakse, ja isegi juba pikemat aega, siis kokkukolimisel tuleb ikkagi tundmaõppimise faas uuesti läbi elada, sest tekib uus olukord ja ilmnevad uued rollid. Sama juhtub näiteks siis, kui peresse tuleb laps. Partneri rollile lisandub vanema roll ja te peate uuesti üksteist sellest rollis tundma õppima.

Ideaalist loobumine või armastus teisest pilgust

Kui armastuse pimestus hakkab tasapisi vähenema, saab selgemaks seegi, mis seni oli varju jäänud. Hakkad tähele panema seda, mis varem ei olnud oluline. Sellest, kuidas sa oskad partneri avanevate tahkudega toime tulla, ei sõltu ainult see, kas teie kooselu kujuneb pikaajaliseks, vaid seegi, kas selle pikaajalise kooselu kvaliteet ka rahuldust pakub. Ideaali purunemise protsessi ei saa väga kiirendada. Sellel on oma loomulik kulg. Esiteks segab armastuse pimestav energia, teiseks meie soov näha ainult seda, mis meie isikliku maailmapildiga kokku läheb. Tihti ei oska me toime tulla maailmas eksisteeriva mitmekesisusega ja enda kaitseks valime võimaluse erinevusi mitte tähele panna, käituda nii, nagu neid ei olekski olemas.

Esimesed üks-kaks aastat oleme armastusest pimestatud. Selle aja jooksul võib palju juhtuda - abiellume, saame lapse ja jagame ühiseid kohustusi. Mida rohkem partnerit tundma õpid, seda rohkem julged ennast näidata. See, mida sa näitad ja näed, võib olla kaugel sinu ja partneri ideaalist. Teil mõlemal võib puududa soov või oskus sellega toime tulla, seda kuidagi läbi seedida, omaks võtta ja kooselu jätkata. Paljud paarid lähevad selle aja möödumisel lahku, teised arenevad järgmisele tasemele, kooselu muutub täiuslikumaks; kolmandad lihtsalt kohanevad ja mõnikord kannatavad, sest lahkuminek on liiga raske ja kulukas nii majanduslikult kui ka vaimselt. Segavad ka väärtushinnangud ja kultuurilised stereotüübid.

Siin ei ole ühest vastust, kas tuleb abiellumise, lapse saamise ja majanduslike kohustuste võtmisega oodata, kuni saad oma partnerile kaine pilguga peale vaadata, või tuleb ikkagi pimestav armastuse energia ära kasutada, mägesid liigutada, maja ehitada ja lapsed muretseda ning loota, et küll me nende raskustega toime tuleme. Ma usun, et enamik meist tulebki. Sellega aitame üksteisel ka vaimselt kasvada, areneda. Elu ei saa elamata jätta. See ongi elu.



 


KOMMENTEERI!