Uurimus: psühhedeelikumide kasutamist ei saa seostada vaimsete häiretega


Uurimus: psühhedeelikumide kasutamist ei saa seostada vaimsete häiretega
LSDdepositphotos.com

1960-ndatel levis massimeedia vahendusel teooria, et psühhedeelikumide kasutamine viib sügavate vaimsete häireteni, mistõttu välistati selliste ainete raviomaduste edasine uurimine. Nüüd on kaks erinevat teadustööd jõudnud järeldusele, et klassikaliste psühhedeelikumide kasutamise ja vaimsete häirete tekkimise vahel ei ole põhjuslikku seost ning nende tarvitamisel võib olla hoopis positiivne mõju näiteks ärevusele ja suitsiidsusele, vahendab Telegram.ee.

Esimeses uurimuses rakendasid Norra Teaduse ja Tehnoloogia ülikooli kliinilised psühholoogid Pål-Ørjan Johansen ning Teri Suzanne Krebs infot USA riiklikust narkootikumide kasutamise ning tervise uurimusest (NSDUH). Nad analüüsisid 2008.-2011. aasta küsitlustes osalenud üle 135 000 inimese vastuseid psühhedeelikumide kasutamise ning vaimsete häirete kohta, et uurida, kas nende vahel on võimalik tuvastada kindlat seost. Küsitlusele vastanutest 14% väitis, et on oma elus kasutanud mõnda kolmest "klassikalisest" psühhedeelikumist: LSD-d, psilotsübiini või meskaliini. Uurijad leidsid, et neil inimestel ei olnud suurenenud risk 11 vaimuhaiguse (sealhulgas skisofreenia, psühhoosi, depressiooni, ärevushäirete ning enesetapukatsete) näitajate tekkeks ega vaimse tervise ravi vajamiseks. Pigem seostati eluaegset psühhedeelikumide kasutamist vähenenud vajadusega psühhiaatrilise haiglaravi järele.

Seotud lood:

Uuringu autorid rõhutavad, et nende uurimuse tulemused kehtivad vaid kolmele nn klassikalisele psühhedeelikumile, mis mõjutavad aju seratoniin 2A retseptorit. Nad ei kaasanud oma uurimusse ketamiini, PCP-d, MDMA-d, kärbseseeni, DMT-d ega teisi hallutsinogeenide kategooriasse kuuluvaid aineid, sest need mõjutavad teisi retseptoreid ning põhjustavad erinevaid biokeemilisi käitumismustreid, mistõttu need võivad olla tervisele ohtlikud.

Teises uurimuses vaadeldi 190 000 aastail 2008-2012 NSDUH-is osalenu andmeid ning uurijad leidsid samuti, et "klassikalised" psühhedeelikumid ei ole seotud püsivate negatiivsete mõjudega vaimsele tervisele. See uurimus vaatles lähemalt ka psühhedeelikumide kasutamise ja enesetapu riski vahelist seost. Tulemusena leiti, et LSD-d ja psilotsübiini kasutanud inimestel esines vähem enesetapumõtteid ning -katseid.

Psühhedeelikumide kahjulik mõju on ülehinnatud

Eluaegne psühhedeelikumide kasutamine oli seotud ka viimasel kuul 19% võrra vähenenud psühholoogiliste muredega, aastas 14% võrra enesetapumõtete vähenemisega, 29% võrra enesetapukatsete plaanimise ning 36% nende läbiviimise vähenemisega. Uurimuse üks autor Matthew Johnson lisas siiski, et nad ei väida, et psühhedeelikumid pole kahjustanud ühtegi inimest, sest mõningatel juhtumitel võivad väga intensiivsed kogemused mõjutada inimese elu negatiivselt. Arvestades seda, kui haruldased sellised juhtumid on, järeldab Johnson, et nende uurimus tõestab, et psühhedeelikumide kahjulikku mõju on märkimisväärselt ülehinnatud.

Hirm, et psühhedeelikumid võivad viia psühhoosini, pärineb 1960-ndatest, kui peavoolumeedias väideti, et LSD kogemus võib tekitada inimese ajule pöördumatuid kahjulikke tagajärgi. Sellest tulenevalt allkirjastas 1970. aastal Richard Nixon seaduse, mis keelustas psühhedeelikumide kasutamise mis tahes otstarbel. Krebsi sõnul võis selline arvamus tuleneda sellest, et inimesed kogesid psühhedeelikume väga intensiivselt ning süüdistasid edaspidi psühhedeelset kogemust kõiges negatiivses, mis neil edaspidi elus ilmnes. Samuti võisid sarnase hoiaku võtta ka isiku lähedased, kellel ei olnud piisavaid teadmisi vaimsete haiguste tekkepõhjuste kohta. Üldiselt võis tegu olla vaimsete haiguste ning psühhedeelikumide ebapiisava mõistmisega, mida võimendas pidev hirmutamine meedia kaudu.

Loe veel

California ülikooli psühhiaater Charles Grob ütleb, et need uurimused tõestavad, et psühhedeelikumide suurenenud kasutamine 1960-ndatel ei toonud kaasa vaimsete haiguste esinemissageduse tõusu, kuid rõhutab, et individuaalsetel juhtumitel võivad ebameeldivad mõjud siiski tekkida. Näiteks võib osal inimestel areneda hallutsinogeenne püsiv tajumushäire (HPPD), kus inimese jaoks ei lähe mõned psühhedeelsed mõjud aja möödudes üle ning tema vaatevälja jäävad moonutused, sädelevad tulukesed ning värvilised täpid. Krebs ja Johansen viitavad uuringutele, mis on leidnud HPPD sümptomeid ka inimestel, kes pole psühhedeelikume kunagi tarvitanud.

Psühhedeelikumid kui tänuväärne ravivahend

Johanseni sõnul on tänu nende leidudele üha keerulisem mõista, kuidas saab psühhedeelikumide keelustamist õigustada avalikkuse tervist hoidva meetmena. Krebbsi sõnul on inimesed hakanud muret väljendama teemal, et psühhedeelikumide kasutamise keelustamine on koguni inimõiguste rikkumine, mis piirab usulisi ning spirituaalseid praktikaid, isiksuse täielikku arengut ning inimese vaba aja veetmise võimalusi. Uurijad loodavad, et nende leiud kiirendavad uute uuringute lubamist ning ehk võimaldavad kunagi ka psühhedeelikumide kasutamist raviotstarbel.

Ühe uurimuse autori Peter S. Hendricksi sõnul on järgmiseks sammuks psühhedeelikumide tõhususe hindamine suitsiidsuse, meeleoluhäirete, sõltuvuste, impulsiiv-agressiivsete isikuomaduste, traumaatiliste minevikusündmuste ja neurokognitiivse väärtalitluse ravimisel. Kui need tulemused osutavad paljulubavaks, võidakse saada valitsuselt luba rangelt keelatud ainete ravimina rakendamiseks ka millegi muu kui näiteks surmavalt haigete patsientide eksistentsiaalse ängi leevendamiseks.

Allikas: Telegram.ee

KOMMENTEERI!