Ülitundlik inimene: kuus enesekaitse meetodit, mis võivad suhtlemise keeruliseks teha


Ülitundlik inimene: kuus enesekaitse meetodit, mis võivad suhtlemise keeruliseks teha
Ära lõika end elust äraFoto: depositphotos.com

Ülitundlikud inimesed on väliselt samasugused, nagu kõik teised, kuid nad tajuvad maailma veidi teistmoodi. Neil on kõrgenenud taju teiste inimeste emotsioonide osas, madalam taluvuslävi valju müra, ereda valguse, valu ja teiste stiimulite osas ning nad töötlevad infot veidi erinevalt.

Vastavalt Dr. Aroni uurimusele on ülitundlikel inimestel (ÜTI) kuus enesekaitse meetodit: vähendamine ehk minimeerimine, süüdistamine, üle pingutamine, üle paisutamine, projitseerimine ja mitte-võistlemine. Kõik need käitumisviisid on ÜTI jaoks (ennast) kaitsva eesmärgiga ent need võivad teha suhtlemissituatsioonid tulevikus keerulisemaks. Seetõttu saavad nad sageli kahel korral tõrjuva reaktsiooni osaliseks - esimest korda, kui nad vastavad ennast kaitsvalt ja tunnetavad teiste halvakspanu ning teist korda, kui teine inimene tajub nende väljaütlemist agressiivsena ja reageerib sellele omakorda agressiivselt.

(Are you too sensitive? WebMD Feature from "Marie Clair" Magazine by Helen Kirwan-Taylor)

  • Vähendamine ehk minimeerimine - viiakse oma reaktsioonid minimaalseks, alahinnates olukorda või enese tegelikku reageeringut;
  • süüdistamine - tunne, et sinu reaktsioonides või olukorras on keegi teine süüdi või enesesüüdistused, suutmata olukorda aktsepteerida;
  • üle pingutamine - püüdes liiga tugevasti, tekib enese väärkasutamise ja ka teiste liigse survestamise oht;
  • üle paisutamine - reageeritakse üle, võtmata enesele aega rahunemiseks, võib tekitada lisapingeid;
  • projitseerimine - oma emotsioonide ja/või kogemuste teisele üle kandmine võib tekitada valesti mõistmist;
  • valik/otsus mitte võistelda - võib päädida ise enda kõrvalejätmisega soovitud elust.
Seotud lood:


Kui oled neist võimalikest kaitsemehhanismidest teadlik, siis tasub jälgida, kas ka Sina kasutad neid aeg-ajalt. Ülitundlikkuse, haavatavuse ja kontrollimatu emotsionaalsuse vahel võib, aga ei tarvitse, olla tingimata võrdusmärki. Kui saad teadlikuks (näiteks joogapraktika abil), kust pärineb reageeringu puhul algne tõuge, siis on võimalik vaadelda tekkinud situatsiooni kõrvalt ning sellega midagi konkreetsemalt peale hakata. Samuti on oluline teada, et häirituse määra tajumine sõltub meie isiklikust hetkeolukorrast ja enesetundest. Kas meie (keha) esmavajadused on rahuldatud? Kas oleme end juba pikemat aega hoidnud puuduses, võib-olla oleme vältinud mõne muutuse või trauma läbitöötamist? Käivitavad stiimulid võivad tulla meist väljastpoolt (keskkond, teised inimesed jne), aga sama hästi ka meie enese seest (mõtetest, kogemustest, kunagistest haiget saamistest jne). Neil ei pruugi käesoleva situatsiooni ega vestluspartneriga mingit otsest seost olla.

Luba enesele sügavaid ja tugevaid tundeid, kuid teadvusta, et enamasti on tegu mööduvate emotsioonidega. Need võivad olla ka teiste emotsioonid või kogemused, kuna osa ÜTI-sid on suutelised tajuma paiga ning teiste inimeste olemust/tundeid jms. Kuid kui oled parasjagu segaduses ning kasutamas mõnda eelnimetatud kaitsemehhanismi, tasub olla väga tähelepanelik oma väljapoole suunatud eelduste suhtes. Kaitses olek tekitab meelt halvavat ülestimulatsiooni ja sisemist pinget ning nõrgestab adekvaatsemalt tajumise võimet.

Anna oma hetkeseisundist endale ausalt aru. Vajadusel võta aega rahunemiseks. Ühel momendil Sa märkad, et oma tajudest ning tunnetest on võimalik saada jõudu, kasvatada eneseusaldust ning õppida üles-alla liikuvatel elumere lainetel surfama. See tähendab oma elus osalemist, mitte kõrvaletõmbumist. Kas just seda me sisimas ei soovigi - ellujäämise kõrval tõeliselt siiralt ja südamest elada, arvestades iseenda ning teiste eripärasid ja omadusi.

Autor: Marilii Toots, Joogatunnid.ee

Allikas: www.ulitundlikinimene.ee

Loe samal teemal: Ilse Sand "Armastades ennast. Teejuht ülitundlikele ja teistele õrna hingega inimestele", kirjastus Pilgrim

KOMMENTEERI!