Prügi tapab mereelustikku


Prügi tapab mereelustikku

Prügireostus on saanud suureks probleemiks maailma meredes. Prahist on kujunenud lausa omaette saared, mille pindala on võrreldav suurriikide omaga. Kahju, mida nad tekitavad, on samuti mõõtmatu.

Üle kogu maailma igal aastal toodetud plastidest umbes kümnendik jõuab lõpuks suurde merre. Umbes 30 protsenti plastsodist jääb lainetesse hulpima ning jõuab ühel hetkel välja Vaikse ookeani või Atlandi ookeani keeristes tekkinud prügisaartesse. Plastprügi mahtudest annab aimu kasvõi tõsiasi, et igal aastal jaotatakse inimestele laiali ligi 500 miljardit kuni triljon kilekotti. Kas teie suudate seda numbrit hoomata? Ümbertöötlusesse jõuab kahjuks alla 3% kõikidest kilekottidest.

Charles Moore´i avastus jahmatas maailma

Kolmteist aastat tagasi, 1997. aastal avastas meresõitjast ettevõtja Charles Moore  endalegi üllatuseks Vaiksest ookeanist hiiglasliku prügisaare (Great Pacific Garbage Patch).

Mees püüdis jahiga tulla Hawaiilt võimalikult otse Los Angelesse. Tavaliselt meresõitjad väldivad seda piirkonda, sest seal on vähe tuult ning domineerivad kõrgrõhkkonnad. Moore oli hämmastunud, kui leidis end ühtäkki keset prügivälja, mis ei lõppenud päevade kaupa. Pärast häirivat avastust müüs Moore oma isikliku naftaäri maha ja hakkas keskkonnaaktivistiks.

Moore kogus reisil veeproove, millest selgus, et ujuva prügiga piirkondades leidus merevees plastiosakesi elavast planktonist kuni kuus korda rohkem. Ujuvast prügisupist ligi 80% on plast. Charles Moore’i andmetel ulatub prügisaar kuni 30 meetri sügavusele ja kasvab väga kiiresti.

Prügisaarel ei saa kõndida

Kuigi inimesed arvavad, et prügisaar on midagi, millel saab kõndida, siis tegelikult on see vedel segu mereveest, planktonist ja prügist. Just prügisaare vedel olek põhjustas selle, et esimese hooga ei suudetud prahivälja suurust isegi hinnata.

Pudelikorgid, kodukeemia taara, kausid, toidunõud, mänguasjad ja kilekotid - need kõigest mõned üksikud näited asjadest, mis ookeaniavarustes ujuvad.

Alguses arvati, et Vaikse ookeani prügisaar on umbes Prantsusmaa suurune. Hiljem hakati rääkima kahekordsest Ameerika Ühendriikide pindalast. Vaikses ookeanis triiviv kummi- ja plastilaama pindala on ligikaudu 1 350 000 km2 ehk 34 korda Madalmaade pindalast suurem. Viimasel ajal on hakatud rääkima ka Atlandi ookeani prügisaarest (North Atlantic Garbage Patch).

Kuna sodi on poolläbipaistev ning hulbib enamasti allpool veepiiri, siis on seda võimalik näha vaid laevadelt. Sateliitfotod ei suuda seda jäädvustada. See plast mitte ainult ei uju vees, vaid on jõudnud oma ringluses ka elusloodusesse. Vees toimub plastiga enamasti fotodegradatsioon – suuremad esemed lagunevad aina väiksemateks tükikesteks, kuid polümeerstruktuurid püsivad endiselt alles.

Plast jõuab merest tagasi ka randadesse. Hawaiil särab mõnel pool nn plastliiv – väikesed terakesed, mille koristamine on praktiliselt võimatu.

Prügisaar tapab mereloomi

Tavaliselt räägitakse, et plast laguneb vees üliväikesteks tükkideks, mida mereloomad toidu pähe söövad ja mille põhjustatud mürgitustesse ja ummistustesse nad surevad. Plastitükikesed suudavad endasse imeda mürgiseid kemikaale, näiteks merre heidetud mürke. Läbi mereandide söömise jõuab ookeaniprügi koos oma mürkidega tagasi inimeste juurde.

Mereuurija Christiana Boerger ütles 2008. aasta augustis uudistekanalile ABC News, et tema on lindude seest leidnud isegi kuni 26 erinevat värvi plasti korraga. Boerger peab plastiosakesi lindude jaoks ohtlikuks. Plastid ja muu merre sattunud prügi tapab igal aastal vähemalt miljon merelindu ja üle 100 000 looma.

Linnud, kalad, hülged hukkuvad, neelates meres ujuvat prahti, pidades kileosakesi toiduks. Linnud surevad nälga noka külge takerdunud kile tõttu. Plastid võivad jääda ka looma makku, täites selle ja tekitades sooltesse haavandeid, mille tõttu loom sureb aeglaselt ja piinarikkalt.

Lisaks plastile tapavad ka vanad võrgud. Isegi haikalad upuvad võrkude tagajärjel. Kui hai jääb kalavõrku kinni, siis ei saa ta liikuda. Ja kui hai ei saa liikuda, siis ei saa ta hingata.

Praht vees on paljudele loomadele möödapääsmatu

Loe veel

2008. aastal hoiatas Charles Moore meres hulpivat plasti puudutavas uurimuses (avaldati ajakirjas Environmental Research), et ligikaudu 44% kõikidest merelindudest sööb mõnikord kogemata plasti ja see võib tuua kaasa saatuslikke tagajärgi. Loomad söövad plasti, kuna vees hulpivad plastiosakesed meenutavad planktonit ja kilekotid meenutavad meduuse.

Moore on öelnud ka, et plastmass tabab meres elavaid organisme kahekordse hoobina. Koos plasti lagunemisega tekkinud mürgiste kemikaalidega võtavad loomad ühtlasi vastu teisi kemikaale, mis on plasti kogunenud veest väljaspool olevatest allikatest. Samuti kipuvad erinevad mürkained toiduahela kõrgemates lülides kontsentreeruma, mis on halb uudis ka inimestele.

Uus reostuse vorm

Plast on saanud endale lagunematu aine kuulsuse, ent tegelikult mõned plastmassid lagunevad merekeskkonnas suhteliselt kiiresti ja lekitavad selle protsessi jooksul merre ka mitmeid ohtlikke aineid.

Varem arvasid teadlased, et plastmassid lagunevad vaid väga kõrgetel temperatuuridel ja sadade aastate jooksul. 2009. aasta augustis avaldas Jaapani teadlane Katsuhiko Saido, kes on Jaapani Nihoni Ülikooli Farmaatsia Kolledži keemik, koos oma meeskonnaga uurimuse, mis selle arvamuse paraku kummutas.

Uurimistöö käigus võeti proove Ühendriikide, Euroopa, India, Jaapani ja teistest vetest. Leiti, et kõik veeproovid sisaldasid polüstüreeni derivaate. Polüstüreen on harilik plastmass, mida kasutatakse näiteks ühekordse kasutusega söögiriistades, vahtpolüstüroolis ja DVD ümbristes. Teadlase arvates tuleb plasti pidada uueks keemilise reostuse allikaks, sest uurimismeeskonna poolt proovidest leitud toksilised ühendid ei esine ookeanis looduslikult. 

Hiljem jäljendasid uurijad katsetes polüstüreeni lagunemist meres ning leidsid, et see toimub 30ºC juures. Kuna nii soojad temperatuurid on omased pigem troopilistele piirkondadele, siis ei saa tõenäoliselt antud uurimuse tulemusi võtta üheselt kogu maailmamerele.

Reostus on rohkem koondunud plastprahiga tugevasti risustatud piirkondadesse, näiteks hoovuste kohtumispaigas ilmnevate ookeanikeeriste lähedusse. Katsuhiko Saido uurimus näitas, et tänu plastile seisame silmitsi ka nähtamatu toksilise ohuga - plastist tulenevate kemikaalidega.

Prügi ennetamine aukohale

Suurim vaidlus, mis saare ümber käib, ei puuduta mitte selle olemasolu või keskkonnamõjusid, vaid prügisaarest vabanemist. Ameerika Keemia Nõukogu (American Chemical Council) liige Steve Russell on avaldanud mitmel pool arvamust, et hetkel puudub ühene lahendus kogu probleemile.

Prügisaare avastaja Charles Moore peab ainsaks lahenduseks ennetamist. Vaid parema jäätmekäitluse ja randade koristamisega saab olukorda parandada, sest seda sodi veest välja korjata on praktiliselt võimatu. Teadlased panevad inimestele südamele, et enamus meres hulpivast prahist ei ole pärit laevadelt – 4/5 sellest on hulpima pääsenud kaldalt.

Autor: Katrin Lipp

Allikas: www.bioneer.ee

KOMMENTEERI!