Paanikahäired ja nendest vabanemine: negatiivsel mõtlemisel on drastilised tagajärjed ajule


Paanikahäired ja nendest vabanemine: negatiivsel mõtlemisel on drastilised tagajärjed ajule
Foto: depositphotos.com

Raamatu "Paanikahäired ja nendest vabanemine" autor Klaus Bernhadt: "Enamikust traumadest, neuroosidest, foobiatest ja paanikahoogudest on võimalik täielikult vabaneda vähem kui kümne teraapiaseansiga." Hirmuekspert Klaus Bernhardt julgeb senised laialt levinud teraapiavormid, mis peaksid võitlema hirmu ja ärevuse vastu, kahtluse alla seada ning võtab kasutusele aju-uuringute viimased teadmised. Tulemus on jahmatav: tänu harjutustele ja tehnikatele vabaneb suur hulk tema patsientidest vaid mõne nädalaga hirmust hirmude ees. Bernhardt esitleb oma raamatus täiesti uut teraapiavormi, mis kasutab meie aju tööprotsesse selleks, et hirmudest ja paanikahoogudest võimalikult kiiresti vabaneda ja elada normaalset elu.

On inimesi, kes hakkavad pärast haruharva ette tulnud paanikahoogu kohe juurdlema, mis see nüüd ikkagi olla võis. Võib-olla on süda haige või on ajukasvaja või hoopis mõni muu paha haigus? Täis muret ja hirmu on nad siis sõitnud haiglasse vältimatu abi osakonda, et lasta ennast läbi vaadata. Sealt saadetakse nad enamatel juhtudel koju teatega, et arvatavasti oli tegemist "vaid" paanikahooga ja kehaliselt on neil kõik korras. Enamikul on seda väga raske uskuda, sest nad tundsid ju väga selgelt, et kehas miski ei klapi. Niisiis jätkub juurdlemine. Uuesti konsulteeritakse arstidega, et edasiste uuringutega ometigi ka selle häire "esilekutsuja" üles leida. Just selline käitumine tingib seda, et taolisest ühekordsest elamusest võib saada pidevalt korduv paanikahoogude jada, sest regulaarne murelik mõtlemine koos tugevate negatiivsete emotsioonidega muudab teatavasti meie aju struktuuri. Hirm hirmude ees muutub mõne nädalaga - või isegi vaid mõne päevaga - täiesti automaatselt kulgevaks mõttemustriks, mis kinnistub sünaptiliste seoste abil sügavale ajju.

Seotud lood:

Kuidas midagi sellist on üldse võimalik? Kui te midagi mõtlete, siis järgnevalt suudate seda mõtet ka meenutada. Niisiis peab see mõte olema teie peas kusagil salvestatud. Aga meie peas ei ole praegu veel mingit kõvaketast, mille võiksime täis kirjutada, nagu see arvutite puhul toimub. Vastupidi arvutitele salvestame meie oma mõtteid bioloogiliselt ja just sünapside kujul. Nimelt kasvatab iga teie mõte uue neuronaalse seose ja täpselt siis, kui teie seda mõtet mõtlete. Seda avastust pärjati Nobeli meditsiinipreemiaga aastal 2000 ja see on andnud suurepanuse selleks, et lõpuks sai võimalikuks välja töötada ka uued ja efektiivsed meetodid hirmude kõrvaldamiseks. Teadlane, kellele selle eest tänu võlgneme, on professor dr Eric Kandel ja tema ongi tänapäeval üks kõige mõjukamatest aju-uurijatest. Professor Kandel suutis üheselt ära tõestada, et kõik meie mõtted ja muljed salvestatakse ajusse sünaptiliste seoste vormis. Mida tugevamad on seejuures emotsioonid, mis on nende mõtete aluseks, ükstapuha, kas need on positiivsed või negatiivsed, seda töökindlamad on meie peas need neuronaalsed võrgustikud. Seetõttu loob sage negatiivne mõtlemine niinimetatud neurobioloogilise vundamendi selleks, et paanikahood üldse tekkida saaks.

Niisiis, kes küllalt kaua negatiivseid mõtteid mõlgutab, see ehitab paratamatult oma ajus informatsiooni kiirtee, mis viib otse halbade mõtete ja hirmu poole. Rõõmude ja muretuse poole jääb sellisel juhul alles vaid kitsas põlluvaheline tee.

Loe veel

Sageli on patsiendid minult küsinud, et miks neil tekib hirm alati siis, kui rahulik aeg kätte jõuab. Õhtul diivanil vedeledes, puhkust veetes või siis ka täites pikemat aega mingit rutiinset ülesannet, nagu näiteks sõites mööda igavat kiirteed. Vastus sellele küsimusele on täitsa lihtne: inimaju ei reageeri mitte üksnes stressi ajal, vaid reageerib samal viisil ka puhkeajal, nagu oleks enamuse ajast ühendatud infovõrku. Sellele lisandub veel üks raskendav asjaolu: meie pea tahab ikka ja alati midagi teha. Niikaua kui oleme intensiivselt rakkes mingi sihipärase tegevusega, näiteks hõivatud vaid telefonivestluse või mõne keeruka ülesande lahendamisega, aga ka ajahädas olles, on meie teadlikul mõistusel tegemist küllaga ja me oleme igati vabad igasugustest muredest ja hirmudest. Aga niipea kui saabub rahu ja vaikus, hakkame tahes-tahtmata millegi üle juurdlema. Niisiis otsib meie aju endale rakendust nii kähku kui vähegi võimalik. Ja kust ta siis kiiremini kohale jõuab - kas mööda laia kiirteed negatiivsete mõtete ja hirmu juurde või mööda kitsast põlluvaheteed rõõmude ja muretuse juurde? Õige, eks ikka mööda kiirteed, sest juba moodustunud infovõrgustiku tõttu on palju lihtsam luua hirmu kui muretuse tunnet.

See viis, kuidas teie mõtlete, loob peas üha uusi infovõrke. Iga päev tekib peas enam kui sada tuhat uut ühendust, kusjuures kõik see, mida olete mõelnud, ka salvestatakse. Mõtted, mida sagedasti korrutate, muutuvad niimoodi üha tugevamaks, samas kui juurdepääs mõtetele ja ideedele, millega pole juba ammu tegemist teinud, neuronaalselt järjest kahaneb. See ongi põhjus, miks teil koolis õpitud matemaatika valemid pole just käepärast võtta. Sest te ei ole seda teadmist enam kaua aega kasutanud, pole sellega ammu tegelenud isegi mõttes ja seetõttu olete kaotanud sellele informatsioonile otsese sünaptilise juurdepääsu. Täpselt samamoodi on toimunud ka teie positiivsete mõtetega. Meie aju reageerib täisautomaatselt nii, nagu seda on sageli kasutatud ja kuidas sellesse on infovõrgustikke loodud. Niisiis sobib see kokku ka bioloogiliselt tema kasutamise viisiga. Nii ehitatakse seal üles automatismid (liigutuste iseeneslikkus), mis millalgi hoolitsevad selle eest, et mitte teie ei juhi oma aju, vaid aju juhib hoopis teid. Eriti salakaval on selles sõltuvuses niinimetatud eesmärgipessimism. Selle asemel et teid pettumuse eest kaitsta, on teie aju järjekindlalt treenitud tajuma pigem negatiivselt kui positiivselt. Või siis teisisõnu: te muutute sõna tõsises mõttes pimedaks nii kõigele ilusale, mis teid ümbritseb, kui ka kõigile saadaolevatele võimalustele, mis teie elu meeldivamaks kujundaks.

Kas nüüd need kindlad kogemused, mis teil on olnud, põhjustavad ka seda, et keskendute vaid halvale ja puudustele, või olete sellise mõttelaadi üle võtnud oma vanematelt, ei oma üldiselt teie tervenemisel otsustavat tähtsust. Tähtis on üksnes see, et alustaksite ühe lihtsa trikiga, juhtimaks oma aju uuesti õigele teele. Selleks on loomulikult vaja harjutada, kuid see vaev tasub ennast igati ära! Niipea kui olete kõiki siin raamatus kirjeldatud võtteid tundma õppinud ja nendest enda jaoks kõige sobivamad välja valinud, võite kohe peale hakata ja oma aju uuesti ümber programmeerida elule, mis on täis rõõme ja kus puuduvad hirmud ning paanika.

See kõik kõlab teile hetkel võib-olla võimatuna, aga ei ole sugugi mitte, sest põhimõtteliselt automatiseerib aju kõike, mida regulaarselt teete. See käib samamoodi nii hammaste pesu, autojuhtimise või kümne sõrmega klaviatuuril klõbistamise kui ka liigse muretsemise ja hirmude ning paanika planeerimise kohta. Kui teil on juhiluba olemas ja omate ka veidi sõidupraktikat, siis teate, millest ma räägin. Kogenud autojuht ei raiska ainsatki teadlikku mõtteraasu kaalutlemisele, millal mootorit käivitada, sidurit lahutada, mootori pöördeid kontrollida, millise käiguga sõita ja tagasivaatepeeglisse pilk heita. Kõik need võtted, mis algajal otsaesise higistama panevad, sooritab kogenud autojuht automaatselt ja alateadlikult. Tema võib sõidu ajal tegelda ka hoopis muude asjadega: heietada omi mõtteid, kuulata raadiot või kaassõitjaga elavalt vestelda. Asi on selles, et meie aju töötab otseselt selle kallal, et meie teadlikku mõistust koormata nii vähe kui iganes võimalik. Seepärast talletatakse korduvad liigutused ja ka mõtted, niipea kui aju on nende mustri ära tundnud, suurajust väikeajju, kust need liiguvad automaatselt alateadvusse selleks, et meie teadlikul mõistusel oleks töömälus võimalikult palju ruumi uute veel tundmatute ülesannete täitmiseks ja salvestamiseks.

Kui olete juba aastaid rohkem halbu kui häid mõtteid heietanud ja pidevat mõtisklemist niikuinii välja lülitada ei suuda, siis kujutate ilmselt vaevu ette, et negatiivse mõtlemise automatismi ja seega ka igasuguseid ärevushäire vorme on üldse võimalik peatada. Tegelikult polegi. Saksamaal tavaliselt pakutavad standardravid võimelised mõjutama aju nii kiiresti ja tõhusalt, kui seda võimaldavad käesolevas raamatus kirjeldatud ravivõtted. Sest ei konfrontatsiooniteraapia ega ka urgitsemine lapsepõlves ja veel vähem hingamisharjutused või progressiivne musklite lõdvestus saaksid olla abiks negatiivse sünaptilise ajustruktuuri muutmisel. Kaks esimest võtet pigem tugevdavad seda, mida oleks tingimata vaja lammutada.

Ka nii meeldivad ja kähku väljakirjutatavad antidepressandid ning rahustid ei suuda otsustavalt muuta ajustruktuuri, parimal juhul suudavad need hirmutunnet vaid leevendada. Tõeliselt tulemuslik teraapia peab hoolt kandma selle eest, et võimalikult kiiresti tekiks ajus võimalikult palju uusi sünapse, milles oleks salvestatud positiivne elutunnetus. Niipea kui on piisavalt olemas selliseid seoseid, hakkab aju juba iseenesest siduma seda uut informatsiooni ka väikeajuga ning seega üles ehitama uut automatismi, millel on oluline mõju ka teie tundemaailmale.

Aju-uuringute uusimate teadmiste baasil on suudetud vahepeal välja töötada ka spetsiaalne mentaaltreening, mis kiirendab mitmekordselt just selle protsessi kulgu võrreldes normaalsete mõtlemisprotsessidega. Juba väheste päevade pärast võite ära tunda ka esimesi muutusi ja kolme kuni kuue nädala pärast ei ole enam võimalik positiivseid muutusi märkamata jätta. Kuue kuni kaheteistkümne nädalaga on suutnud 82% patsientidest, kellega olen isiklikult tööd teinud, vabaneda täielikult oma hirmudest hirmu ees ja niisamuti ka paanikahoogudest.

Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Klaus Bernhardti raamatust "Paanikahäired ja nendest vabanemine".


KOMMENTEERI!