Kliendi kogemus. Mu vanemad võitlesid kõigi oskustega minu tahtmiste vastu, kasvatades mind enda meelest just niiviisi parima meetodiga. Minus suruti alla soov tegutseda ja täiskasvanuna olen solvunud kohe, kui keegi mind takistab. Lapsena tahtsin hüüda, kas ka minul on selles majas õigusi või on vaid kohustused!

Lapsena kuuleme tihti, et ära tunne nii, ära mõtle nii, ja me lepime sellega ja surume oma tunde endasse maha. Või näiteks kui laps lööb põlve ära ja läheb nutuga ema juurde ning emal pole hetkel aega ja ta ei kuula, siis laps tõmbub eemale, tekib solvumistunne ja see võib jääda pikaks ajaks temasse. Tegelikult vajas laps armastust ja lohutamist. Täiskasvanud inimene reageerib sellistele keeldudele nagu ära tunne nii, ära mõtle nii, lepi sellega jms, solvumisega.

Solvunud inimene ei oska sageli oma tunnetega hakkama saada, ta ei tunne ennast hästi teiste seltskonnas ja eemaldub üksindusse. Sageli juhtub sedagi, et me võtame üle teiste emotsionaalse oleku - näiteks oli ehk su ema sügavalt solvunud ja nüüd sina samastud oma emaga, oled ajanud segamini, mis on sinu ja sinu lähedaste tunded ja solvumiste põhjused.

Kui solvumistunne jääb lahendamata meie sisse, tekib kalduvus tundeid alla suruda, lõpuks ka hirm sõlmida lähedasi suhteid. Nii võib juhtuda, et inimesel, kelle jaoks solvumine on juba kestev seisund, on harjumus öelda üht, aga mõelda teist. Ta laveerib erinevate tunnete ja hirmude vahel, tekitades segadust ja lõpuks ei mäleta ta ka ise enam, mille peale solvus. Teistel on sellise inimese tujudega koos elada keeruline. Nad ei mõista sellise inimese pidevat muretsemist tuleviku pärast.

Solvumistundes elav inimene püüab iga hinna eest teiste soove täita, hüljates seejuures oma vajadused ja loomulikult inimese enda mina on selle peale solvunud. Solvumistunne võib valdavaks muutuda ka inimestel, kellede jaoks on olulised traditsioonid ja nad peavad väärtuslikuks ajaloo õppetunde ja kogemusi, ning kui teised ei pea piisavalt sellest lugu.

Meil kõigil peaks olema rohkem julgust seista oma tunnete eest. Julgust anda teistele teada, mida tõeliselt tunneme ja kui oluline see meie jaoks on. Solvumise puhul on suhteliselt tavaline, et leitakse endale kuulajaid, kellele oma solvumisest küll räägitakse, kuid selle tunde lahendamise nimel ei tegutseta. Solvunud inimese tegutsemine on halvatud, ta keerab selja endale ja teistele. Ja kui partner tema jaoks aega ei leia, sest tal on kogu aeg kiire, siis tajutakse seda pideva halvakspanuna ja solvumistunne saab õigust juurdegi.

Inimene on sügavalt solvununa kindlasti suurema tundlikkusega, kui ta oleks tavapärases olukorras. Kui solvumistunne on kujunenud seisundiks, siis on sageli põhjuseks inimese enda poolt kehtestatud normid ja reeglid, et kuidas peab olema ja kui asjad on kuidagi teisiti, siis see ei lase neil elust rõõmu tunda. Nad püüavad kõiki protsesse juhtida neid pidevalt kontrollides ja reageerivad emotsionaalselt. Reeglitest kõrvalekaldumine tekitab solvumist. Võib tekkida selline olukord, et eemalt vaadates jääb teistele mulje, et pole vahet, mis toimub, põhjuse solvumiseks leiab ta alati.

Enda tunnete ja emotsionaalsusega kohanemine, tunnete ja emotsioonide teadvustamine ja nendega arvestamine väldiks juba eos olukordi, kus solvumistunne saaks tekkida. Solvunud seisundis inimene kogeb kõike võimendatult. Mõnikord püüab ta leida palju õigustusi, miks ta on ülitundlik ja leiab, et temaga tuleks käituda eriliselt. Teisalt mõned inimesed tõmbuvad solvudes endasse ja ei väljenda teistele, mis nendega toimub - ka nendele inimestele mitte, kellega seoses solvumine tekkis, ning seega ei anta teisele inimesele võimalust asju selgitada, ise aga kantakse solvumistunnet endas aastaid.

Kas on inimest, kes pole kogenud solvumistunnet? Ilmselt mitte. Solvutakse isegi vahel mitu korda päevas. Nii enda kui ka kaaslaste meeleolu on rikutud. Aga ehk ei olnudki toimunu mõeldud solvanguna, ehk oli tegemist lihtsalt arusaamatuse või kergete erimeelsustega? Kerged solvamised anname kergelt andeks ja ei pane tähelegi. Nendest väikestest saab ühel hetkel juba suurem kogum ja nii juhtubki, et reageeritakse selle kogumi pealt.

Solvumistunne pole enamasti mitte lihtsalt solvumine, vaid selles on ka kurbust ja viha. Kurbust tekitab suur pettumus, et mind ei mõisteta või et mind ei mõisteta kunagi. Kui inimesel tekib tunne, et teda ei hinnata piisavalt, tema arvamus ei loe, kui teised ei vasta tema ootustele, tekib solvumisega koos viha nende teiste vastu. Näiteks kui suure püüdlikkusega tehtud töö tundub kolleegile ajaraiskamisena ja ta väljendab, et sinust ei saa kunagi keegi aru või et sinuga on üks rist ja viletsus. Solvub ka tugev inimene, kuid kestvas solvumistundes elav inimene tunneb, et kõik teevad talle liiga ja ülekohut, kuigi tema pingutab ja on alati nii püüdlik.

Kui esmane solvumisreaktsioon on möödas, siis on aeg ennast kohe analüüsida.

  • Kas ikka tehakse liiga?
  • Kas teine mõtleb tõesti minust nii, nagu ma oletan?
  • Kas kolleegil ehk oli tõesti õigus olla pahane?
  • Kas ma saaksin toimunusse suhtuda rõõmsamalt?
  • Kas tegelikult oleks võimalus seda kergemalt võtta?
  • Kuidas ma saaksin oma hoiakuid muuta või teisiti tegutseda, et edaspidi selliseid olukordi vältida?

Solvumistunne ei jää püsima, kui me ei samasta ennast selle käitumisviisiga, mis olukorra põhjustas, ega ka tundega, mis meis tekkis ning mõistame, et tegelikult ei solvanud teised meid kui isiksust, vaid neid pahandas meie seekordne käitumine. Alguse saab selline samastamine tavaliselt lapsepõlve kogemustest. Väikese pahanduse pärast öeldi, et sa oled paha laps, ei vaadeldud eraldi last kui tervikut ja tema tegu. Niimoodi harjumegi sellega, et kui keegi ütleb või mõtleb teisiti, kui me eeldame, kui keegi pahandab meiega, siis solvume, kasutades seda kaitsemehhanismina.Sul on õigus olla sina ise. Kui sul on madal kriitikataluvus ja enesehinnang, tuleb sellele tähelepanu pöörata. Tuleb läbi arutleda elu jooksul kogunenud tagasilöögid, isikliku elu probleemid, ja jätta need kogemused ajateljel sellesse aega, kus need aset leidsid. Kas on vaja kõike kaasas tassida või kui kaua sa veel jaksad? Tuleks vaadelda, mis on minu sisse kogunenud varasemast ajast ning mis on minu ümber nüüd ja praegu.

Raske on elada ja töötada koos inimesega, kelle kuuldes kardetakse teha väiksematki märkust, sest "ta võib solvuda". Näiteks kollektiivis võib teisi häirida väga tugev parfüüm või higilõhn, kuid keegi ei söanda midagi öelda, sest teada-tuntud solvujaga suheldes pole abi ka sellisest lause algusest, mis on palju kasutuses - "Ma ei taha sind solvata...", ning nad hoiavad pigem eemale. Ja selline käitumine omakorda võib tekitada inimeses solvumist, kunata ei saa aru, miks temast eemale hoitakse

Kui tabad ennast sellelt, et oled hakanud välja mõtlema kättemaksuplaani, siis teadvusta endale, et ilmselt oled millegi peale solvunud. Alateadliku kättemaksuplaani eesmärk on enamasti panna teine inimene tundma ennast süüdi. Mõnikord otsustatakse, et enam selle teise inimesega ei suhelda, lootes et teine kannatab seetõttu. Inimene võib isegi jääda haigeks, et esile kutsuda teistes süütunnet ja varjata oma solvumist. Solvunud inimene kannatab ja usub, et kui teised näevad tema kannatusi, siis nad lihtsalt peavad hakkama temale meelepäraselt käituma. Selline teise inimese südametunnistusele koputamine on väga levinud kättemaks ja enda tunnete peitmise moodus.

Tegelikult on solvumine - nagu kõigi tunnete kogemine - vabatahtlik, sinu enese teha. Enamik inimesi ei teadvusta endale, et iga negatiivse tunde all on peidus suur hulk energiat, mida saaks hoopis tõhusamalt kasutada. Ja ka teised ei mõtle enamasti selle peale, et nad saaksid aidata teisel inimesel tema negatiivse tunde all olevat energiat teisiti ja paremini kasutada. Näiteks ühe inimese jaoks on miski väga loomulik, kuid teise jaoks mõistetamatu. Sageli arvatakse, et teatakse, millest mõtleb ja mida tahab teine inimene, aga küsige endalt, miks ma nii arvan? ja millele mu oletused tuginevad? Teie arvamus ja ettekujutus teisest inimesest põhineb teie ettekujutusel ja teise inimese varasemal käitumisel. Kuid nii ei anna te teisele inimesele isegi võimalust areneda ja võite ka ise seetõttu kogeda solvumist.

Samalaadne solvumine tuleb ka siis, kui te arvate, et teine inimene tunneb teid nii hästi, et teab teie igat soovi ja vajadust. Aga kui te vaikite ja ennast ei ava, siis on ju loomulik, et teid ei mõisteta. Pinged suhetes kasvavad, kumbki pool suud lahti ei tee ega selgita midagi, lõpuks toimub plahvatus pisiasjade pärast, näiteks üles jäetud WC-poti kaane tõttu, või et lusikas kukkus maha vmt, sest neid pisiasju oli kogunenud liiga palju.

Lahendust otsima asudes püütakse sageli alguses ennast õigustada ja teists üüdistada; kurdetakse teistele oma kaaslase üle, selle asemel et omavahel rääkida. Kardetakse, et teine ju ei kuula mind. Sellisel juhul tuleks rahulikult läbi mõelda, kuidas me ise asjast räägime - kas süüdistades või oma tundeid ja käitumist põhjendades - ning siis tõesti ka ise teise vastuseid kuulata.

Rääkige asjad selgeks. Julgus oma tundeid ja vajadusi väljendada on hädavajalik. Väikesed tülid ja erimeelsused ainult viivad suhet edasi ja paremaks. Oluline on, et probleem saaks lahendatud. Kui aga tunded ikka üle keevad, pole mõtet solvumistunnet alla suruda, pigem teadvustada, millest see solvumistunne tekkis. Kui inimesed annaksid endale aru, kui palju tervisehädasid tuleb allasurutud tunnetest ja solvumistest, siis oleksid nad kindlasti avatumad, juba oma tervise huvides, sest tervena tahame me ju kõik elada.

Autor: Pille Teearu

Allikas: Pille Teearu "Tunneme tundeid", kirjastus Pilgrim

KOMMENTEERI!