Mis on häbi? Kust see tekib ja kuidas sellega toime tulla?



Mis on häbi? Kust see tekib ja kuidas sellega toime tulla?
Kõige võimsam emotsionaalne takistus mehe jaoks on häbiFoto: depositphotos.com

"Häbi on tõenäoliselt meie kõige varjatum ja vääriti mõistetum emotsioon. Häbi on teatud määral kasulik - see aktiveerib meie südametunnistuse ja kahetsusvõime. Aga liigne häbi on ebaterve või isegi kahjulik, sest see trambib meid maha ja tembeldab meile külge sõnumi, et oleme vigased, ning halvustab meid selle eest, et me mingile tasemele ei küündinud," kirjutab raamatus "Mina olen mees" Robert Augustus Masters.

Willima on oma abikaasa peale tulivihane. Tema naine oli äsja avaldanud kahtlust - sealjuures sugugi mitte ebasõbralikult - selle suhtes, kuidas mees on toime tulnud ühe nende hiljutise maksuprobleemiga. Mehe viha on ülepaisutatud ja ta teab seda isegi, aga ta tunneb selleks õigustust. Kui naine temast eemale põrkub, vihastub mees veelgi enam ja nõuab, et naine talle "vastu tuleks". Paraku ta ei mõista, et selles olukorras on tema viha üksnes teisejärguline, sest peamiseks emotsiooniks on häbi. Teda noomiti poisina sageli selle eest, et ta polnud küllalt teovõimeline, seega on abikaasa kahtlused tema teovõime kohta üles äratanud vanad haavad neist kordadest, mil teda häbistati selle eest, et ta asjadega paremini toime ei tulnud. Ja see häbi on väga kiiresti muundunud vihaks - ja see omakorda vaenulikkuseks -, ilma et mees endale seda emotsioonide muutust oleks teadvustanud. Ta pole veel aru saanud, et tema vaenulikkus on vaid automaatne reaktsioon häbi vältimiseks või sellest ümber saamiseks.

Loe veel

Seotud lood:

Häbi on tõenäoliselt meie kõige varjatum ja vääriti mõistetum emotsioon. Lisaks on see kõige tõenäolisem põhjus, mis motiveerib mehi eemale hoiduma vajalikust abist - mille vajamist neil on esmalt vaja tunnistada -, mis võib ulatuda psühhoteraapiast kuni sõltuvusega tegelevate programmideni. Häbi põhjustab ka paanikahoogusid, nagu ka ülemäärast soovi ületada teiste ootusi või survet mehistuda. Häbi on tähtsaks varjatud teguriks sagedamini, kui võib arvata.

Tähtis on tunda oma häbi piisavalt hästi selleks, et püsida hetkes, kui häbi peaks esile kerkima, selle asemel et lasta häbil moonduda - nagu seda sageli juhtub - vaenulikkuseks või emotsionaalseks kaugenemiseks. Suur osa meie agressiivsusest ja suhetest eemaldumisest ongi põhjustatud lihtsalt häbi oskamatust käsitlusest - see on meie viis häbi vältimiseks, et me ei peaks ise seda emotsiooni tundma.

Asja mõte pole häbist täielikult vabaneda - see oleks võimatu-, vaid luua häbiga piisavalt lähedane suhe selleks, et sõltumata häbi ulatusest ei suudaks see sind hävitada või sinu tegemisi suunata.

Häbiga toimetulek - alandamisest alandlikkuseni

Kõige võimsam emotsionaalne takistus mehe jaoks on häbi. Lisaks on see tõenäoliselt ka kõige peidetum, tähelepanuta jäetum ja unarusse vajunum emotsioon meeste seas (nagu ka psühhoteraapias tervikuna). Teised haavatavusega seotud emotsioonid nagu kurbus ja hingevalu võivad küll paljude meeste jaoks olla raskesti ligipääsetavad ning meestel võib olla raskusi nende emotsioonide väljendamisega, aga vastumeelsus nende emotsioonide suhtes ei ole tavaliselt sama tugev kui vastumeelsus häbi suhtes. "Ole meheks!" või "Käitu nagu mees!" on vaid kaks näidet paljudest häbistavatest noomitustest, mis meeste pihta suunatakse, olgu siis otseselt või kaudselt.

Nagu eelpool mainitud, võib häbi sageli kiiresti muunduda vaenulikkuse mitmeks eri vormiks - suunatuna kas siis iseenda või teiste vastu - või siis hoopis tuimuseks, emotsionaalseks väljalülitumiseks, mis peaks nagu olema "lahenduseks" meie kogetud häbile või vähemasti aitama tähelepanu sellelt häbitundelt eemale juhtida. (Näide: naine ütleb oma abikaasale, et viimane käituks mehelikumalt; tema aga vastab häbi tundes vaenulikult: "Jäta näägutamine!" või ei reageeri üldse, tõrjudes nõnda naise endast veelgi kaugemale.)

Kõigele lisaks on asi tavaliselt nii, et kui häbi üldse märgatakse või selle kohta märkus tehakse, seostatakse sellega ühtlasi palju negatiivseid varjundeid, nagu tegemist oleks mingi emotsiooniga, mida me tunda ei tohiks. Tunneme häbi tundmise pärast tohutut häbi! Häbi võib olla hävitav, halvav või mürgine - ning sageli seda emotsiooni vaid sellisena nähaksegi. Kuid nagu varsti selgub, on olemas ka tervislik häbitunne, mis on hädavajalik meie küpseks saamiseks.

Esmalt küsime, mis häbi õigupoolest on? Häbi on see valulikult eneseteadlik tunne, et meie käitumine - või meie ise - on osutunud puudulikuks, mille vahetu tagajärg on meie tegutsemise täielik seiskumine, seda nii heas kui halvas kontekstis. Häbi keskne osa on avaliku hukkamõistu tunnetus, isegi kui meie ainsaks publikuks on meie enda sisemine kriitik. Häbi võib olla suhteliselt tasane, aga see võib olla ka valulikult ebameeldiv ning sellega võib kaasas käia teiste lugupidamise ja prestiiži vaieldamatu kaotus, mis võib mehele mõjuda väga alandavalt, sest laseb tal teiste silmis paista kohutavalt pisikesena.

Kui häbi meis esile kerkib, siis me mitte üksnes ei vaju norgu, vaid kahaneme. Mida rohkem häbi esile kerkib, seda rohkem me tavaliselt kahaneme, otsekui püüaksime ise muutuda võimalikult väikeseks ja teha end võimalikult raskesti nähtavaks, nii et meie kriitiline vaatajaskond - kas siis väljaspool või meie sees - kergesti meid ei märkaks. Kuid selline kahanemine - selline lömitav põgenemine - on vastupidine meie tahtmisele astuda julgelt edasi mehena, muutuda nähtavamaks, võtta enda alla suur ala ja oma lipp maasse lüüa, ennast maksma panna. Pole ka ime, et tahame oma häbi eest võimalikult ruttu põgeneda! Kui me niimoodi end kahandame, siis põgeneme ühtlasi oma väe eest ning laseme enda tegusid juhtida hirmul häbisse sattumise ees - välja arvatud juhul, kui oskuslikult oma häbile vastu seisame, mis saab alguse sellega, kui õpime vahet tegema tervel ja ebatervel häbil. Mida rohkem me oma häbi kohta teame, seda tõenäolisemalt suudamesellega edukalt toime tulla.

Häbi olemasolu nähtavad märgid

- Me tunneme näol õhetust ja kaotame oma kindla hoiaku, selge mõtlemine muutub raskeks, võib-olla läheb ka keel sõlme. Mõtted lähevad ruttu ähmaseks ja sageli osutub meie jaoks võimatuks vajalikke sõnu meelde tuletada.

- Meie sisemine kriitik külvab meid sõimuga üle ja me kuulame teda jäägitult.

- Me lööme pilgu maha ega taha üles vaadata, sest tunneme täielikku pelgust silmsideme hoidmise ees.

- Keegi kahtleb meie võimetes ja me tõmbume sellest inimesest ruttu eemale või muutume tema vastu vaenulikuks.

- Me ei küündi selle mõõdupuuni, mille on meie jaoks seadnud keegi teine või me ise, ning tunneme seetõttu oma väe ja esinduslikkuse suurt kadu, vajudes sisimas kössi ja hakates kahanema.

- Me muutume kaitsvaks, olgugi et meid tegelikult ei rünnata.

- Me käitume liialdatult uhkelt.

- Me nuhtleme end asjata.

- Me pole väsinud, aga siiski laseme õlad longu, nagu olekskeegi meile päikesepõimikusse virutanud. Meie allavajunud õlgades puudub igasugune jõud.

Liiga paljude meeste jaoks takistab avastamata häbi neil leidmast teed haavatavuse, empaatia ja lähisuhete juurde, sest häbi kõrgub nende ees barjääri või tammina, mis tuleb esmalt valgustada ja läbida, enne kui oma võimeid saab märgatavalt ära kasutada. Seetõttu ongi häbi meist paljude jaoks see kõige hirmsam peletis - me mõistagi kardame häbi, aga see ei tähenda, et peaksime sellest eemale hoidma. Häbi võib küll olla üüratu, võib meid lömitama panna, võib oma ebasõbraliku pilguga meie näole punetuse tuua, võib näiliselt meid oma varju jätta, aga see kõik on vaid väline, nagu teab meis peituv sõdalane.

Häbi terve ja ebaterve väljendumine

Häbi on lihtne maha teha, nagu see poleks midagi enamat kui mingi negatiivne või ebasoovitav olek - midagi sellist, mis tuleks hukka mõista või kõrvaldada. Kuid ebaterve häbi - mida selle äärmuslikul kujul teatakse ka kui mürgist häbi - ei ole mingi loomupärane emotsioon, vaid pigem midagi sellist, mida häbiga koos tehakse, midagi alavääristavat. Selleks et häbi arukalt ära kasutada, on tähtis õppida eristama selle terveid ja ebaterveid väljendusviise:

- Terve häbi on suunatud mingi kindla tegevuse pihta, aga ebaterve häbi on suunatud selle tegevuse tegija pihta. (Kui ma olen näiteks murdnud sinuga sõlmitud kokkulepet, võid sa kritiseerida minu tegu, ilma et seal juures mind alandaksid, ning seeläbi ehk minus süümepiinu tekitada. Teisalt võid sa hoopis mind tehtu eest alandada, mind jõuliselt maha teha, seeläbi esile kutsudes mitte süümepiinu, vaid tahet sinust võimalikult kaugele pääseda.)

- Terve häbi käib meie südametunnistuse pihta, samas kui ebaterve häbi sihtmärgiks on meie sisemine kriitik (mis sageli püüab esineda südametunnistuse maski all).

- Terve häbiga kaasnevad süümepiinad ja teatud määral ka soov otsida lepitust tehtud kahju eest, aga ebaterve häbiga seda ei kaasne.

- Terve häbi sunnib meid tegudele, samas kui ebaterve häbi meid halvab. (Terve häbi puhul tunneme vajadust olukorda parandada; kuid ebaterve häbi puhul on meil kombeks tarretuda, muutes end peaaegu võimetuks ette võtma tegutsemiseks vajalikke samme.)

- Terve häbi avab meie südame - pärast algselt selle sulgemist-, aga ebaterve häbi sulgeb südame ja hoiab selle suletuna.

- Terve häbi võimaldab meil kaasa tunda inimesele, kellele oleme haiget teinud, aga ebaterve häbi seda ei tee, sest me kulutame kogu oma energia enese nuhtlemisele või süüdistamisele.

- Terve häbi tähendab alandlikkust, ebaterve häbi aga tähendabalandamist.

- Terve häbi võib kaastundega koos eksisteerida, aga ebaterve häbi seda teha ei või, sest meie empaatia on sel puhul tõkestatud - ja ilma empaatiata pole ka kaastunnet.

Oma häbiga paremini tutvumine

Paljud mehed näevad kõvasti vaeva ja korraldavad oma elu nõnda, et vähendada võimalust igasuguse häbi ilmnemiseks - või siis muudavad end häbi suhtes võimalikult tundetuks - otsekui häbi ei tähendaks nende jaoks midagi enamat kui ebaõnnestumist. See hirmuäratavalt ebamugav ja murettekitav häbitunne on üheaegselt märk selle emotsiooni väest ja meie tugevast tungist häbi eest põgeneda. Ma räägin "väest" selles mõttes, kui suurt mõju võib häbi meie elule avaldada. Seda näiteks siis, kui pöördume kõrvale meid tõeliselt huvitanud teelt, sest uskusime kellegi teise öeldut, mille kohaselt polnud me sellel teel kõndimiseks piisavalt head või oleksime pidanud minema mingile "paremale" teele.

Mida rohkem meie enesehinnang on seotud meie võimekusega või kujutletava võimekusega, seda hävitavamalt mõjub meile häbi, ükskõik kas see häbi tuleb meilt endalt või teistelt. Mida rohkem me oleme kiindunud endast vankumatu mulje jätmisele või kõigutamatuna paistmisele, seda rohkem häbi meid ähvardab - mitte et häbi peaks alati meilt jalad alt lööma, aga mürgisel kujul (kui see on suunatud meie olemuse pihta) see just nii teebki. Seega on ülitähtis, et õpiksime väga põhjalikult tundma oma häbi ja oma varasemaid kogemusi häbiga, tunnistades endale, et meil pole võimalik häbist vabaneda - samuti nagu pole võimalik vabaneda ühestki emotsioonist -, kuid me võime muuta oma suhet häbiga.

Üks esimesi asju, mida teen aidates kedagi, kes on emotsionaalselt endasse sulgunud, on aidata tal - teda sealjuures mitte häbistades - õppida tundma tema häbi ning tema suhet ja kogemusi oma häbiga. Me käsitleme üheskoos tema häbi, mis tal esineb selle tervendamistöö suhtes. Pole üllatav, et selline häbi on tihedalt seotud arvamusega, et mees oleks nagu puudulik, saamatu või "ebamehelik", sest on tulnud abi otsima psühhoteraapiast või nõustamisest. Tema jaoks ei pruugi abi palumine, nagu ka suhetes või isiklikus elus esinevate puudujääkide tunnistamine tunduda sugugi mehelik või kiiduväärne.

Ja alanduse koefitsient "emotsionaalseks kokkuvarisemiseks" võib olla väga kõrge, sõltumata sellest, kui suur on sellele järgneva võimaliku läbimurde potentsiaal. Sellise kokkuvarisemise hirm esineb meestel terapeutilises kontekstis tavaliselt sagedamini kui naistel. Oma kogemusest lähtuvalt rääkides kulus mul endal päris kaua aega, enne kui lõpetasin silmatikkuvate pisarate tõrjumise iga kord, kui tundsin suurt häbi kellegi teise ees "nõrkuse näitamise" või "enesevalitsemise kaotamise" pärast. Mõelge näiteks sellele, kuidas suhtutakse valjult nutvasse poissi ja kuidas teda koheldakse võrreldes valjult nutva tüdrukuga. Tavaliselt nähakse poisi emotsionaalset kokkuvarisemist kui midagi pahakspandavat. See erinevus on veelgi märgatavam täiskasvanute puhul. Meie kui mehed saame tavaliselt rohkem kiita selle eest, kui emotsioone vaos hoiame (tavaliselt mõeldakse selle all enesevalitsuse säilitamist) ega lase oma välisel turvisel mõraneda. Me ei tohiks unustada, et relvade langetamine ei muuda meid veel tingimata abituks.

Seda häbitunnet, mida paljud mehed kogevad seoses psühhoteraapiaga - ning sellest teiste teavitamisega -, tuleks ravialaselt käsitleda esimesel võimalusel. Kui sellega viivitada või see üldse mainimata jätta, jääb raviprotsess tõenäoliselt vaid pinnapealseks ja liialt kognitiivseks, kaugele igasugusest haavatavusest ja tervendavast "lugupidamise kaotusest", mis on tavaliselt eduka psühhoteraapia osa. (Kui alustad protsessi sellega, et jagad oma häbitundeid mõne kaaslase või ustava sõbraga, võib see muuta psühhoteraapia alguse vähem hirmutavaks.) Kui aga selline häbi on juba paljastatud ja seda on mõistetud, võib haavatavusele ja empaatiale ligi pääseda kergemini, mis omakorda võimaldab meestel täielikult omaks võtta oma seesmise õnne ja elususe. Olen näinud paljusid mehi pisaratega võitlemas, kes - üritades pisaraid tagasi hoida või neid hoopiski eitada, püüdes kogu väest "häirimatuks jääda" ja "end mitte kõigutada lasta" - lõid iga kord rinna kummi, kui nende valu ja kurbus hakkas pinnale tulema, nagu see pinnaletulek andnuks märku mingist veast nende sisimas. Nende valitsev seisukoht oli selline, et sääraseid asju ei tohiks juhtuda ning ei juhtukski, kui nad suudaksid paremini häirimatuks jääda. Kui aga sellekohast häbi - seda näilist saamatust või äpardumist või lausa emotsionaalset kokkuvarisemist - avalikult teistega jagada, see selgelt nähtavaks teha ja kaastundlikult sellele vastu astuda (sageli üheskoos nende poisipõlves saadud kogemustega häbi ja häbistamise kohta), siis tekib rohkem ruumi neis esile kerkiva kurbuse, valu ja haavatavuse jaoks ning rohkem võimalusi nende tunnetega leppida.

Teisisõnu lõpetaks sellisesse tervenemise etappi jõudnud mees endas peituva haavatud poisi äratõukamise ja pöörduks enda noorema mina poole piisava hoolega, et võimaldada oma valulikel tunnetel avalikult ilmsiks tulla. Siis taipaks ta, et on nende tunnetega käitunud täpselt samamoodi nagu endas peituva poisiga (mis tõenäoliselt jäljendas seda, kuidas teda ennast poisina kiusati), koheldes seda poissi nõnda, nagu tegemist oleks vaid mingi probleemiga või tülinaga - kellegi häbiväärsega, kellel tuleks lihtsalt mehistuda.

Allikas: Robert Augustus Masters "Mina olen mees. Teejuht tõelise mehelikkuse väeni", kirjastus Pilgrim

KOMMENTEERI!