Milles peitub naiseks olemise tõeline vägi?

 (5)

Milles peitub naiseks olemise tõeline vägi?
Naine, avasta oma tõeline vägi!depositphotos.com

Naine ei saa olla väekas, kui ta on kaotanud sideme loodusega. Kaia-Kaire Hunt toob meieni kolmeteistkümne põlisrahvast tervendajanaise tarkused selle kohta, milles peitub naise sügavam olemus ja roll selles maailmas.

Kujutage ette saali mitmesaja inimesega, suurem jagu neist naised. Käib sumin, sahin, krabin. Ollakse ootuses. Ühtäkki läheb uks lahti ja saal vakatab. Käed lähevad kui iseenesest palvesse või südamele. Raske on tagasi hoida pisaraid, sest saali voogab taolist armastust ja väge, mille kirjeldamiseks pole sõnu...

See pole väljavõte muinasjutust, samuti mitte seik mõnest sektiliidri saabumisest. See on hetk sellest, kui ruumi siseneb Kolmeteistkümne Põlisrahva Vanaemade Nõukogu - 13 teadjanaisest ja tervendajast koosnev väekate naiste seltskond, kes neljast suunast üle ilma on kohale jõudnud.

Kortsus nägude, traditsiooniliste väetätoveeringutega, oma kogukonna rahvariideis naised on vanad, elukogenud, targad ja oma tohutus väärikuses kuidagi eriliselt ilusad. Aga ennekõike kiirgab iga nende rakk ja kogu olemus ülimat armastust inimeste, kõikide olendite ja maailma vastu. Nemad on tõeliselt väekad naised, nemad on see tõeline maa sool, need, kes hoiavad kogukonda koos, hoolivad ja armastavad, nemad on osake neist, kellel püsib maailma headus.

Seotud lood:

Lihtsuse juurde

Segastel ja muutlikel aegadel, nagu seda on tänapäev, on inimesed pidevalt otsinguil. Vaimseid teooriaid, kursusi, raamatuid sajab uksest ja aknast. Olen ise kunagi samamoodi, janunedes mingite teadmiste ja oskuste ja väe järgi, neelanud ühe raamatu teise järel, kuulanud õpetusi siit ja sealt, lugenud ja katsetanud. Ikka lootuses, et ehk ühel hetkel avaneb see "kosmiline kanal" kõigi nende teadmiste, müstiliste võimete ja tõelise mõistmisega.

Ehk just seepärast on mul olnud võimalus jõuda tagasi lihtsate asjade juurde. On olnud võimalus õppida nende juures, kelle teadmised on ammutatud katkematu liinina ühelt põlvkonnalt teisele edasi antavatest põhjatutest tarkuseallikaist, kelle teadmised on saadud ilma ühelgi "südame avamise" ja "seksuaalenergia tõstmise" kursusel käimata.

Loe veel

Inimestena meeldib meile kiirtee. Ja meile meeldib mugavus. Ühe tehnikaga naudingute paradiisi! Ühe kursusega suurimaks tervendajaks! Sekka natuke ärategemist, parim olla tahtmist, teiste kritiseerimist ja hinnanguid. Kes meist seda ei teeks või poleks teinud, kasvõi vähesel määral? Aga on olemas ka teine tee. Ehk mitte nii kiire, aga seda enam jätkusuutlikum. Ehk mitte niipalju naudingutele suunatud, kuid seda enam sügavam ja kindlam.

Naiste tarkus

Vanaemad on öelnud, et naised peavad üles leidma oma sisemise jõu ja tooma taas maailma rahu ja harmoonia. Panete tähele - naised peaksid looma midagi tasakaalustavat ja head maailmale. Kas pole paljud tänastest enesearengu ja sisemise rahu kursustest ning raamatutest suunatud vaid iseendale? Et mina ise oleksin ilusam, saledam, õnnelikum, rahuldatum, et mina ise saaksin ujuda naudingute meres - ja siis ongi kõik korras? Vanad tarkused, ükskõik kuhu maailma nurka me ka ei vaataks, räägivad peaaegu eranditult muud juttu: me peame õppima ja arenema selleks, et kogukonnas oleks harmoonia; et me ei teeks liiga loodusele, oleksime austavad ja armastavad emakese maa ja teiste olendite suhtes.

Naisena on meile palju antud, aga meilt ka nõutakse palju. Ma ei räägi siinkohal sellest, et tänapäeva ühiskond justkui survestab naisi olema võrdsed valdavalt meeste poolt juhitud maailmas. Naisi survestatakse tegema karjääri, samal ajal kolme last, kassi, koera ja kriitvalget maja kasides. Ma räägin sellest, et kui meie, naised, ei suuna oma pilku, energiat ja abistavat kätt sinna, kus seda enim vajatakse, siis oleme me naisena läbikukkunud.

Vanaemad ütlevad: "Meie kui naised oleme andekad - oleme kõike teadvad elu loojad, Maa laste seemnete kandjad. Peame olema tugevad ning kõndima oma kaasasündinud teadmises ja väes nelja ilmakaare kaitsealustena. Kuna maailm on hävinemise ääre peal, peavad naised äratama selle suure jõu, mis neis peitub, ning tooma maailma taas rahu ja harmoonia."

Vanaemad on rääkinud, et sidet naiselikkusega saab kõige paremini taastada looduses: metsas, aasal, mere ääres. Aga seda võib teha ka täiesti suvalisel hetkel suvalises kohas: kui tahta enda sisse vaadata, leida üles see jumalanna, šakti, Guadalupe neitsi, bodhisatva, Valge Piisonivasika Naine või hoopis mõni muu ilming, ei ole selleks vaja muud kui lõputut väärikat alandlikkust ja kaastunnet. Ligipääs ülimale naiselikule väele on kogu aeg olemas. See ei avane pelgalt mõnes kindlas kohas, mõne õpetaja juuresolekul või mõne rituaali käigus. See lihtsalt on ja kui me kasutame oma sisemist tarkust ja palve jõudu, annab see meile endast ka märku. Omakorda tähendab see, et meil peab olema soov ja motivatsioon, mis tuleneb kõrgematest eesmärkidest kui lihtsalt oma ego rahuldamine.

Loodus kui teejuht

Vanaemad ütlevad, et loodus ise on ettekuulutus, kõik tarkused on kinnistatud Loodu keermestikku. Praegusel ajal toidetakse vanaemade sõnul meid uue, puhtama energiaga, mida antakse edasi läbi looduse ja kõiksuse, mis aitab meil seista nende raskete aegadega silmitsi terviklikult ja nõtkelt graatsilisena.

See tähendab seda, et kõrgeimaks juhatuseks ja jõuks on meil vaja hakata jälle suhtuma loodusesse respektiga, austades iga väiksematki putukat, umbrohuliblet või ebameeldiva ilma ilmingut. Kes oleme meie, vaid üürikest aega siin Maal selles kehastuses olijad, et rikkuda midagi, mida me pole loonud? Kes oleme meie, et rikkuda midagi, mis on olnud aastasadu ja -tuhandeid enne meid? Kes oleme meie, et hävitada kedagi, kes on meid loonud, hoidnud, toitnud, katnud? Ja vaatame nüüd peeglisse... Mitte kunagi pole reostatud loodust nii palju kui viimaste aastakümnete jooksul. Mitte kunagi pole toodetud prügi rohkem kui viimastel kümnenditel. Mitte kunagi varem pole tarvitatud nii palju sünteetilisi aineid toidus, kodupuhastamises, kosmeetikas ja maaviljeluses kui nüüd.

Ja ometigi me ütleme selgelt "jah" sellele hävitustööle iga päev, mil ostame järjekordse ebavajaliku kilekoti või kõdunematu beebimähkme. Või soetame endale mõne hästilõhnava ja kõikide plekkidega toimetuleva puhastusvahendi. Või toome poest mõne toreda plastvidina, et oma hetkemeeleolu tõsta ja ego paitada või oma last rõõmustada. Või juhtub, et hullume mõne kiirmoeketi allahindluspäevadel.

Selline tegevus ei ole naiselik, veel vähem on see väestav. Päevase hävitustöö lõpus pattu kahetsedes tehtavad vabastava hingamise ringid või juurtšakra avamisharjutused ei heasta tehtut, kui oleme oma päriskäitumisega teinud nii palju kurja ja kurba.

Samuti ei heasta joogatunnis enda sirgeks venitamine ega lõkke ümber mediteerimine seda, kui oleme päeva jooksul öelnud teistele halvasti, soovinud, et kellelgi läheks kehvasti, olnud kättemaksuhimulised või ülbed, saatnud armukadedusest sajatussõnu kellegi poole või püüdnud mõnele kohmakale teenindajale kohta kätte näidata. Või kui oleme tahtlikult, põhjuseta, mõne - kasvõi tillukese - looma või putuka tapnud. Sest selline tegevus ei ole naiselik, see ei ole armastav, kaugeltki pole see väestav.

Tänases new age teadmistega üleküllastatud maailmas paneb mind sageli kurvastama just see kahepalgelisus - ühelt poolt püütakse elada vaimset elu, teisalt aga tehakse liiga nii paljudele. Walk your talk, ütlevad vanaemad. Ela oma sõnade järgi.

Palve vägi

Me elame palve väes, on öelnud vanaemad. Ühe väeka naise palve võib lõpetada sõjad, vähendada keskkonnareostust, tuua vihma põuaperioodil, luua harmooniat kogukonda, lepitada tülliläinuid ja aidata leida üles armastus.

Meenub seik, kus üks vanaemadest ühe suurema Iisraeli kriisi ajal ostis pileti esimesele võimalikule lennule, sõitis Tel Avivi, nihverdas end poliitikute tippkohtumisele sisse, tõstis seal oma puidust nikerdatud käimiskepi õhku ja ütles: "Poisid, nüüd te kuulate ühte vana naist." Ja teda kuulati. Tol hetkel sai sõjakirves maha maetud. See on lugu elust enesest.

Kõigi naiste käes on samasugune vägi. Selleks et suuri asju korda saata, ei pea tegema midagi nii radikaalset nagu too vanaema. Kuid ometigi saame iga oma mõtte, ütlemise ja sammuga teha sama vägevaid tegusid.

Väeka naise asi ei ole tagatoas vaikselt leemekulpi liigutada - mitte et ka seda teha ei võiks. Aga väekat naist iseloomustab see, et ta hoolib, hoolib rohkemast kui vaid enda tagatoast. Ta hoolib inimkonnast, loodusest, emakesest maast. Väekas naine on tark, tähelepanelik ja alati valmis saatma oma palve sinnapoole teele, kus seda vajatakse. Olgu selleks mõni üleilmne konflikt, looduskatastroof või - teine inimene, isegi kui selleks on keegi, kellega kõige soojemad suhted pole. Väekas naine on sirge seljaga ja teab, et kui tema ei loo armastust, ei ole maailmal enam palju lootust.

Kallid naised, selleks et äratada endas väge ning leida oma tee ja kõikevõitev armastus, ei ole vaja joosta ühelt tantrakursuselt teisele, proovida erinevaid sekspoose, lugeda kilomeetritepikkuseid kanaldusi, osta kõikvõimalikke väge toovaid vidinaid, leida üht guru teise järel, kaduda ära lõpututesse new age õpetustesse ja raamatutesse, joosta suhteprobleemi lahendamiseks terapeutide vahet, osta igaks hooajaks uued riided või teha seda kõike korraga. Kui te olete sellise tee valinud, siis on põhjus selles, et olete ennast ära kaotanud, eemaldunud kõiksuse teadmistest ja iidsest naiste väe allikast, mis on avatud kõigile ja kogu aeg. Tasuta.

Selleks et tagasi enese juurde tulla, ei ole mitte midagi muud vaja teha, kui minna loodusesse ja õppida nägema, kuulma, mõistma, aru saama ja armastama. Õppida armastama iga putukat, lindu, puud ja taimekest. Iga olendit - nähtavat ja nähtamatut -, iga inimest, iga olukorda. Sest kõik vastused peituvad austuses, alandlikkuses ja ülimas kaastundes. See on võti, mis annab meile, naistele, tegeliku väe.

Lõpetuseks - see lugu pole kirjutatud targutamiseks. See on meeldetuletus. Ka mulle endale.

***

Vanaemasid tsiteerides on kasutatud Carol Schaefferi kirjapandud ja ka eesti keeles ilmunud raamatut "Vanaemade nõuanded maailmale".

Võimalikud väljatõsted:

Kui meie, naised, ei suuna oma pilku, energiat ja abistavat kätt sinna, kus seda enim vajatakse, siis oleme me naisena läbikukkunud.

Naised peavad äratama selle suure jõu, mis neis peitub, ning tooma maailma taas rahu ja harmoonia.

Sidet naiselikkusega saab kõige paremini taastada looduses: metsas, aasal, mere ääres. Aga seda võib teha ka täiesti suvalisel hetkel suvalises kohas.

Ligipääs ülimale naiselikule väele on kogu aeg olemas. See ei avane pelgalt mõnes kindlas kohas, mõne õpetaja juuresolekul või mõne rituaali käigus.

Mind paneb sageli kurvastama kahepalgelisus - ühelt poolt püütakse elada vaimset elu, teisalt aga tehakse liiga nii paljudele.

Väekat naist iseloomustab see, et ta hoolib, hoolib rohkemast kui vaid enda tagatoast.

Väekas naine on sirge seljaga ja teab, et kui tema ei loo armastust, ei ole maailmal enam palju lootust.

Autor: Kaia-Kaire Hunt

Lugu ilmunud algselt ajakirjas Sensa.

KOMMENTEERI!