Kuidas saada üle ebaõiglustundest?



Kuidas saada üle ebaõiglustundest?
Kui oleme lapsena kogenud sageli ebaõiglust, võime täiskasvanuna hakata käituma, nagu mittemiski ei läheks meile korda, kuigi sees on suur segadusFoto: depositphotos.com

Miks ja millises olukorras tundsid viimati, et sind koheldi ebaõiglaselt? Pille Teearu annab oma raamatus "Tunneme tundeid" nõu, kuidas tulla toime negatiivsete tunnetega, kuidas neid enda jaoks lahti mõtestada ja neist üle saada.

Kas mina ja minu pere kogeme ebaõiglust?

Kindlasti olete kohanud inimesi, kes iga hinna eest püüdlevad harmoonia ja tasakaalu poole. Sellised inimesed kannavad endas tugevat vajadust õigluse järele ja nad teevad kõik, et vältida ebaõiglust. Sellega aga võib kaasneda mõnikord kohtumõistmine teiste üle, protsessimine ning lõpuks võib tunduda, et ta surub oma arvamust peale. Selliselt saavutatud õiglus on habras, algselt olnud hea plaan - rahu - jääb saavutamata.

Kliendi kogemus. Väsimus, olen kõndinud kodust kaugemale, olen tüdinud kõigist viimaste aastate sündmustest. Tahan eemale ebaõiglastest inimsuhetest ja suurtest ootustest. Tunne on, nagu ma kukuksin iseenda väiksusesse, värisen nagu haavaleht ja jalad tunduvad nagu õlekõrred, peenikesed. Vajan kellegi toetust, muidu võib paanika mind haarata ja ma ei suuda enam seda taluda. Pinge on kogu kehas. Vajan turvalisust ja puhkust.

Iga inimene võib elu jooksul kokku puutuda ebaõiglusega. Kuid kuidas sellises olukorras käituda? Tavaliselt on esimene reaktsioon pahameel, olete vihane, ärev ja tunnete vastikust. Eriti raske on siis, kui teised arvavad, et oletegi sellise kohtlemise ära teeninud.

Loe veel

Seotud lood:

Mõned soovitused, kui koged ebaõiglust

  • Kõigepealt tuleks aeg hetkeks maha võtta ja püüda olukorrast rohkem aru saada. On suur viga kohe alguses kiirelt tegutseda ja oma tundeid välja elada. Proovi mõista teiste tundeid, see aitab hiljem õigesti tegutseda. Umbes ööpäeva jooksul ära tee midagi. Pole vaja võtta seisukohti, vaid asja tuleks analüüsida, rahulikult järele mõelda, mis tegelikult juhtus.
  • Ära mõtle välja selgitusi, et sinul on õigus. Kui sulle on tehtud liiga, siis võta esmalt paber ja pliiats, ning kirjuta üles kõik väited ja vastuväited. Detailide üleskirjutamine aitab olukorda mõista. Kui sa ise või hea sõber need seejärel läbi loeb, siis selgub kindlasti uusi vaatenurki.
  • Võta ühendust inimesega, kes sinuga ebaõiglaselt käitus või käivitas sinus tunde, et sind koheldakse ebaõiglaselt. Pole vaja hakata kohe otsima teisi inimesi, kes oleksid häälekalt sinu poolt. Sa võid saata e-kirja, helistada või kohtuda temaga neutraalses keskkonnas, näiteks kohvikus.
  • Kui oled tegelikult ka ise eksinud, siis leia võimalus vabandamiseks, ole aus ja tee seda siiralt. Ära jää hauduma kättemaksuplaane.
  • Ole sina ise. Ebaõiglaseid situatsioone on palju kergem lahendada, kui jääd iseendaks, ei püüa olla teistele meelepärane. Ära jäljenda teisi, ole ehe ja siiras. Pea kinni oma väärtustest, selgita neid teistele, aga ära suru neid teistele peale.

Ole rahulik ja endas kindel. Sa võid alustada sellest tundest vabanemist, teadvustades endale, mida sa tunned, ela see kogemus läbi ja otsusta, et see ei sega su unistusi ja õnnetunnet. Kui teine inimene käitub sinu suhtes ebaõiglaselt, aga see tegelikult sinu elu oluliselt ei mõjuta, siis on see selle inimese probleem, millega sina ei pea tegelema. Kuid kui mõjutab ja sa reageerid valuliselt, pead sellega tegelema. Ainult sina ise saad otsustada, millised on sinu reageeringud ja kuidas sa need lahendad.

Mõnikord sünnib ebaõiglane kohtlemine peegeldusena su enese käitumisele - ja see võib olla eriti valus. Ebaõiglus tekib sageli sellest, et inimsuhteid või nähtusi ei hinnata õiglaselt. Inimene tajub, et tema suhtes ollakse ebaõiglane, kui tema väärtust ei hinnata. Inimene võib tajuda ebaõiglust ka siis, kui ta ise ei hinda enda väärtust ega ole endas selgusele saanud. Kui puudub lugupidamine enda vastu, käitume ise endaga ebaõiglaselt ja see paneb meid kannatama.

Kui oleme lapsena kogenud sageli ebaõiglust, võime täiskasvanuna hakata käituma, nagu mittemiski ei läheks meile korda, kuigi sees on suur segadus. Kui ebaõiglase kohtlemisega seotud tunded jäävad lahendamata ja alateadvusesse, võib inimene hakata püüdma kõiges ja kõikjal saavutada õiglust. On ka selliseid inimesi, kes arvavad, et see, mida ta räägib või teeb, on perfektne, järelikult siis on see ka õiglane. Vahel ei tule inimene selle pealegi, et tegutsedes omakasupüüdmatult, võib ta samuti olla ebaõiglane.

Laps võib tunnetada kasvades, et on ebaõiglane, kuidas vanemad oma tähelepanu jagavad, eriti kui peres on ka teisi lapsi. Näiteks kõige vanem laps tajub ebaõiglasena seda, et ta peab nooremate eest vastutama. Noorim laps võib tajuda ebaõiglasena seda, kui ta peab vanemate laste riideid kandma või tal pole samu õigusi, mis on juba suurematel lastel. Lapsi ja nende arengut ikka võrreldakse teiste laste ja nende arenguga, kuid laps, kelle eripäraga ei arvestata, tunneb õigustatult, et see on ebaõiglane. Lapsel tekib sageli ebaõiglase kohtlemise tunne, kui vanemad on väga võimukad, teevad alatasa märkusi ja kutsuvad pidevalt korrale. Samas on sellisel vanemal sageli sama kogemus ja ta lihtsalt ei oska teisiti. Kui suhted ema või isaga või mõlemaga jäävad pinnapealseteks, siis väliselt võib kõik tunduda korras olevat, aga sisemiselt tuntakse end ebaõiglaselt kohelduna. Juba lapseeas võime kogeda, et meid hinnatakse rohkem mõne meie teo järgi, mitte selle järgi, kes me tegelikult oleme.

Täiskasvanud kasutavad sageli sõnu "pole probleemi", sest puudub usk endasse, et ebaõiglane olukord laheneb. Lahendamata ebaõiglustunnet enda sees hoidvad inimesed võivad kogeda ka seda, et neil pole mingeid õigusi, on vaid kohustused. Neile võib tunduda, et nad kogu aeg annavad ja vastu ei saa midagi. Ebaõiglus süveneb, kuigi nimetused on teised. Sellised inimesed ei võta sageli ka puhkust enne, kui nad on viimse piirini töötanud ja alles nüüd on neil enda arvates selleks õigus.

Vastumeelsus ja sisemine segadus võivad meid kaasa haarata ja segada ebaõiglaseid olukordi lahendamast. Mingi aja pärast me enam ei teadvustagi, et miks me ei taha enam kooli või tööle minna. Selline tunnete blokeerimine ei võimalda asja üle mõelda ja tekibki lihtsalt tunne, et pean ennast sundima asju tegema. Unustame, et meil on alati vaba tahe teha asju, ja et meie ise ei peaks ennast takistama. Me ei saa teist inimest käskida ega keelata, aga küsimus on, et miks me ise asju ei taha lahendada.

Kui ma kardan ebaõiglust, võib tekkida vastumeelsus mingeid konkreetseid asju teha. Ma võin ka karta, et ei jaksa sellele ebaõiglusele enam vastu seista. Mul puudub võibolla motivatsioon sellega võidelda, sest tundub, et midagi nagunii ei muutu. Võib tekkida ka vastumeelsus tagajärgede ees, eriti kui needki on võib-olla seotud ebaõiglusega. Kui me ei näe ise võimalusi, siis peame paluma abi teistelt ja kellelegi usaldama kõik selle teemaga seotud tunded.

Kui sind häirib, et keegi kaebleb või hädaldab oma elu üle, et selles on palju ebaõiglust, siis äkki on ta sulle peegel, et teadvustaksid endale, et ka sulle on osaks saanud ebaõiglus. Võimalik, et tunned seda tunnet seoses sellega, et teistele kõik niisama sülle kukub ja sina pead elu eest rabama, vmt. On üsna tõenäoline, et niikaua, kui sa tassid seda tunnet enda sees, satud sa ka situatsioonidesse, mis on sinu arvates ebaõiglased. Situatsioone me tõlgendame ikka ja alati enda emotsioonide ja tunnete alusel.

Autor: Pille Teearu

Allikas: Pille Teearu "Tunneme tundeid", kirjastus Pilgrim

KOMMENTEERI!