Algul on oma olemusega keeruline leppida, sest iseendast loodud kuvand iseenda ja maailma silmis on olnud hoopis teine. Meie elus ette tulnud konfliktid on meid sundinud leidma erinevaid käitumisviise, kuidas välismaailmas toime tulla. Lapsepõlvest saime kaasa käitumisviisid, millega vastasime meie olemust muuta proovinud kasvatajatele. Meie lapsepõlve teod olid iseenda sees olevate tunnete lahendamiseks leitud erinevad teed ja vormid. Meie sees oli tunne ja teadmata, kas meie tegu leiab heakskiitu või mitte, tegime selle, lahendades oma tunnet, teoks. Vahel saime seda tehes negatiivse hinnangu iseendale. See osa meist ei olnud halb, vaid selle osa konfliktist välismaailmaga tulenenud tegu ei olnud aktsepteeritav. Me ei õppinud, kuidas saada kontakti oma tundega, et seda lahendada. Meelde jäi tegu ja negatiivne hinnang sellele. Olime saanud kogemuse, et meie tegu aitas tundest vabaneda ja me võisime vajadusel seda korrata, kuid seejuures teadsime, et see ei ole aktsepteeritav. Seda teades muutsime selle iseenda salajaseks osaks, meie varjatud pooleks.

Seda kutsutakse inimese pimedaks pooleks. Tegelikult on see üks osa tervikust, osa meist, milles me varjame oma välismaailmas konflikte tekitavaid külgi. Samuti see osa, mida me veel tundma õppinud ei ole ja osa sellest, mille unustanud oleme. Me oleme õpitud käitumisviisidega proovinud oma olemust muuta ja seda varjata, et olla vastuvõetav ja elada sellist elu, nagu me soovime. Siin on iseenda jaoks keeruline ja raskesti aktsepteeritav koht - me tahame ja soovime olla just nii- ja niisugused, kuid tegelikult oleme me sellised inimesed, nagu meie olemus seda on. Me võime luua endast kuvandi, kuid me ei saa muuta olemust. Sest kust muidu tulevad meie sisemised konfliktid. Me oleme õppinud selgeks viisid, kuidas välises hakkama saada, kuid need ei lähe alati meie olemusega kokku. Neid kasutades tuleb meil ennast nii palju muuta, et ühel hetkel enam ei suuda ja tulemuseks on vastuseis iseendaga. Ometi ei lase me oma kuvanditest lahti, vaid kõnnime mingi eesmärgi nimel ikka nende varjus edasi.

Kas tõesti on kõik see, mis me iseenda sees varjul hoiame, nii kole, halb ja räpane? Tegelikult on need ju hinnangud, mis on teiste poolt meie tegudele antud ja meie ise oleme seejärel iseenda osadele need nimed andnud. Seni, kuni me muudame oma käitumisviise rahuldamata jäänud vajadusest sündinud tunde kompenseerimiseks, ei saa me oma ellu soovitud muutusi. See on koht, kus on võimalik leida lahendus olla mina ise, leida iseenda olemusele viis, kuidas välisega suhelda. Selle käigus me suudamegi muutuda, meie teravad nurgad saavad lihvi; meie vaatenurgad elule, asjadele ja iseenda toimimisele muutuvad, meie käitumine muutub, meie olemus, mis tuleb nähtavale, suudab muuta kõike.

Iseendast teadlikuks saades, iseennast kuulates ja iseenda olemusega arvestades saame me võimaluse välismaailmaga rahus elada, sest me teame, kes me oleme, ja läbi selle oskame leida suhetes välisega kompromisse nii, et oma tegelikku olemust varjama ei pea.

Autor: Marianne Umborg

Allikas: Marianneannemariblogi.blogspot.com.ee

KOMMENTEERI!