Emaks olemise kunst II: Kanaemade juhitud paadid purjetavad tihtipeale paarisuhte alaväärtustamise karile



Emaks olemise kunst II: Kanaemade juhitud paadid purjetavad tihtipeale paarisuhte alaväärtustamise karile
Kanaema peab suhtest mehega olulisemaks suhet lapsegadepositphotos.com

Emadepäeva ootuses jätkub lugudesari perekonna psühhoterapeudi Katrin Saali Sauli sulest, kes seekord vaatleb, kuidas mõjub naise elule liiga domineerima hakanud Kanaema arhetüüp.

Ema, kes soovib olla parem kui Piisavalt Hea Ema, tahab pakkuda oma lapsele täielikult stressivaba elu. Ta tahab olla täiuslik ema. Ja pakkuda täiuslikku lapsepõlve, et ta armastatud lapse ellu ei tungiks valu, kurbus ega ükski muu negatiivne tunne. Aga täiuslikku ema pole olemas - inimlik võimetus kannab selle eest hoolt. Sestap saab emast, kelle ambitsioon on olla parem kui piisav, Kanaema.

Kanaema armastab oma last üle kõige. Rohkem kui iseennast. Partnerist rääkimata. Ta tahab oma lapsele parimat ja on valmis kõik kõrvale jätma, et lapse eest parimal moel hoolitseda.

Kanaema liigne emaarmastus tuleb Armastuse Ruumi väärtushinnangute moonutusest, kus armastus lapse vastu on oluliselt suurem kui armastus oma mehe ning ka iseenda vastu. "Laps on naisele kõige tähtsam olend maailmas! Emaarm on ju püha! See on suurim õndsus, mis naisele osaks saab langeda! Naise esmane missioon on kasvatada lapsi! Minu ema pühendus täielikult minule, meie suguvõsas on alati nii tehtud, nii on ju õige!"

Emadus on vaieldamatult tõesti väga eriline missioon. Kahtlemata üks võimsamaid kogemusi, mida üks naine eales kogeda saab. Siiski võiks emadus naise psüühilises ruumis jätta sünnitusjärgsest uimast toibununa ruumi ka paarisuhtele. Piisavalt Heal Emal nii ongi. Kanaemal on emadus aga psüühikalüüse avades kogu teadvuse üle ujutanud ning sealt kõik muu - iseenda vajadused, mehe, sõbrad, hobid - välja uhtunud.

Loe veel

Seotud lood:

Ema muutumisel Kanaemaks võib olla mitmeid põhjuseid. Võib-olla tundis see naine, et ta ei saanud oma emalt piisavalt hoolitsust, tundis lapsena puudust oma ema füüsilisest kohalolust ja/või jagamatust tähelepanust. Nüüd, kui tal on oma laps, tahab ta maimukesele paremat saatust.

Võib-olla on selle naise suhe oma mehega kauge, aga hing igatseb lähedust ja keha puudutusi. Laps on talle kui taevane kingitus - nii lähedane, nii sõltuv, nii nunnu! Laps on sellise ema emotsionaalsete vajaduste ainurahuldaja. Ning naine klammerdub oma lapse külge, andes talle kõik, mis tal anda on. Annaks rohkemgi, kui vaid vähegi suudaks. Ja sellest, et ei suuda, tekivad süümepiinad, mis nõiaringis sunnivad lapsi üle külvama mänguasjade, tähelepanu, hoolitsusega.

Võib-olla on põhjus Kanaemaduseks selles, et naisel pole peale oma lapse elus mingeid muid ambitsioone ega väljakutseid. Ta tunnebki, et on emaks sündinud. Tal pole intrigeerivat tööd ega hobi, mis teda koduväliselt köidaks või milles ta hea oleks, ja nii pühendabki ta end lapse kasvatamisele - see on ainus, mida ta tõeliselt hästi oskab.

Võib-olla on naine programmeeritud oma ema ning teiste sugulaste eeskujul just emaduse pühadusse. Nii on traditsioonilisest ju käitutud. Lapse saades muutub naine hoolitsejaks emaks. Sünnitus on püha rituaal, mis tõstab naise mingiks ajaks justkui Jumalaema seisusesse. Seksuaalsuhe pole enam vajalik, mees muutub endisest armsamast aseksuaalseks isaks, kelle eesmärk on hoolt kanda pesakonna eest.

Võib-olla on laps kuidagi põdurake või nõrgake, võib-olla oli rasedus keeruline, sünnitus raske, lapse elu on alanud haigustega. Lapse kaotamise hirm on naisel suur. Ehk on ema pidanud surmale loovutama juba ühe lapse. Ema on praeguse lapse surma käest armastuse läbi endale võidelnud. Ema teab, et ohud varitsevad last igal pool ning valvab ta üle igal sammul.

Olgu Kanaemaduse põhjus milles iganes, see väljendub ema eneseteostuses läbi oma lapse. Sellele naisele on emadus tähtsaim roll. Veelgi enam - ta identiteet ongi seotud emadusega. Ka suhtlusportaalide enesekohasel fotol on ta koos lapsega. Mitte mehega. Mitte ise. Tema ja tema laps(ed) - see on ühtne tervik. Nende egod on sulandunud. Lapsest on saanud ta lahutamatu osa. Ta suurim saavutus. Au, uhkus ja südametunnistus.

Beebi ja ema on alati sümbiootiliselt seotud. Ka Piisavalt Hea Ema suust kostub, et meil tulid hambad, meie hakkasime roomama ja meie käime juba potil. Kanaema tahaks sümbioosi venitada võimalikult pikaks. Kanaema puhul on enesestmõistetav, et meie läksime juba kooli ning et meil on juba esimene peika või pruut.

Kanaemal on keeruline jätta oma tibuke kellegi teise hoole alla. Ta on peaaegu kogu aeg lapse juures ja usub siiralt, et kui laps on väike, peabki ema end täielikult temale pühendama ning oma vajadused unustama. Keegi teine pole piisavalt hea lapse eest hoolt kandma. Ka lapse isa mitte.

Ent ometigi väidavad arenguspetsialistid, et nii palju, kui on lapsel esimesel eluaastal elukuid, nii mitmeks tunniks võib teda päevas või vähemalt korragi nädalas rahuliku südamega isa või hoidjaga jätta. Ja kuni koolini kestvas vanuses võib laps muretult olla hoidjaga nii mitu päeva, kui palju tal eluaastaid turjal. Isegi kui emal pole tarvidust kuhugi minna, on selline lapse usaldamine isa hoolde vajalik isa ja lapse kiindumussuhte arenguks. Kanaema ei usu seda. Või isegi kui teoreetiliselt usub, siis praktikasse ei vii.

Loomulikult vajab Kanaemagi vaheldust, aga ta ei otsi selleks võimalust lapsest eraldi, vaid lapsega koos. Nii külastab kultuurilembeline Kanaema kontserte, laps kaasas. Mõnikord ei paku kontsert lapsele suurt huvi ning vaikselt istumine pole mitte kõigi laste tugev külg. Kanaema ei lase end kontserdist segada ja imetleb oma lapse armast askeldamist ega pane tähelegi, et lapse lalin segab ümbritsevaid muusika kuulamisel.

Lusika korrektseks suutabamuseks toidab Kanaema last pikka aega ise, veel lasteaia vanemas rühmaski paneb ta last riidesse, kannab tema sussikotti, tõstab toolile istuma, sõidutab teda kärus ka siis, kui laps on ammu võimeline ise pikka maad kõndima, kõneleb oma lapse eest, kui too ei julge midagi öelda või küsida. Jah, mõned teevad seda sellepärast, et nii saab kiiremini. Üle võlli läinud Kanaema ei kannusta efektiivsus, vaid tahe säästa oma last igasugusest maisest kurnatusest, mis kaasneb nööpide kinni panemisega, enese toitmisega, jalutamisega ja võõrastega vestlemisega. "Mul pole ju raske seda teha. Lapsepõlv saab ruttu mööda ja siis peab ta nagunii ise hakkama saama!"

Kanaema ei talu, kui ta laps on kurb või kui ta midagi igatseb, vaid tormab appi kiirusel, mis teeb au igale kesktormajale jalgpalliväljakul. Laps tahab mingit lelu, lapse silmad tõmbuvad igatsusest veekalkvele ja nuuksatus saadab põletavat soovi - ema jookseb läbi kõik mänguasjapoed linnas ja laps saab soovitud lelu kohe. Mingi asi puruneb, laps kurvastab, ema ei suuda näha lapse pisaraid - koheselt saadetakse kiirreageerimisrühm asendama katkiläinud mänguasja. Laps näeb ämblikku, kardab - ema annab mehele direktiivid tõhusa ämblikutõrje korraldamiseks viiekümne meetri raadiuses, selle asemel, et õpetada last pisiputukatega koos elama. Laps vihastab mängukaaslase peale ja karjub nii, kuis kops võimaldab - ema võtab ta sülle ja lohutab, aga ei uuri, mis lapse sisemised juhtmed kokku jooksutas ega peegeldada lapsele, kuidas ta jonnihoog mängukaaslasele mõjub. Laps kukub, ema jookseb ruttu murelikult peale puhuma ja püsti aitama, enne kui laps kisagi tõstab. Võib-olla oleks laps nutmata ise tõusnud ja tolmu põlvedelt pühkinud, me ei saa seda teada, Kanaema jõuab ette ja ennetab lapse loomulikud eneseabivõtted.

Kui ema kogu aeg iga frustratsiooni eemale püüab suunata, võib lapsel tekkida manipulatiivne komme manada näole ilme "Andke ruttu abi, juhtunud on katastroof!", enne kui midagi märkimisväärset üldse juhtunud on. Kanaema elimineerib olukorra, millega laps peaks õppima ise rinda pistma ja ema suurendab tahtmatult lapse õpitud abitust.

Kanaema tahaks last hoida "õigel teel", et ta ei teeks vigu. Ent lapsel on õigus teha valesti, mõnikord suisa halvasti. Ta õpib sellest, saab rikkamaks. Valu, mis kaasneb veaga, uuristab last sügavamaks. Kanaema aga tahab hoida ära lapse valu. Lapse valu teeb haiget igale emale. Kanaemale lõikab ta lapse valu aga lihasse ja luusse - nad ongi tema nägemuses ju üks tervik. Ta ei talu seda valu ning katsub oma tibu eksimustest eemale tüürida. Sellise ema laps kasvab kui vati sees ning võib jääda eluvõõraks ja abituks olukordades, kus ema kaitsvad tiivad teda enam varjama ei ulatu.

Tavaliselt tahavad Kanaemad kaitsta oma tibukesi liigvarajase hea ning kurja puu viljade söömise eest või vähemalt edasi lükata lapsepõlve paradiisiaiast väljakukkumist.

Ent on ka Kanaemasid, kes on ise pinges, murelikud, kontrollivad ja lapse külge klammerdunud. Tihti on laps tema ainuke rõõmuallikas ja emotsionaalsete vajaduste rahuldamise kaev. Selline ema ei talu, et lapseke muutub iseseisvamaks ega võimalda lapsel arengukohast iseseisvumist. Lapse loomuomane uudishimu ja tung iseseisvuse poole saavad ärevil Kanaemalt oma esimesed haavad.

Selline pinges ema ei talu lapse katseid avastada maailma - roomata mudas, püherdada tolmus, ronida kõrgemale, plätserdada lombis. See tundub emale ebahügieeniline ja ohtlik ning ta piirab lapse uudishimu. Ema ise ei kannata välja, kui roomav laps läheb teise tuppa uudistama ja koormab last kõikvõimalike "ei" ja "ära"dega. "See on ohtlik!" "See on ai-ai!" "Ei tohi!"

Pinevale Kanaemale kohe üldse ei meeldi oma last korrale kutsuda, sest kasvatuslikud meetodid kutsuvad lapses sageli esile ju negatiivseid tundeid. Nagu me aga teame, mõned Kanaemad ei talu oma laste negatiivseid emotsioone. Ema liigset järeleandlikkust põhjustab tihti ema enda lapsik vajadus olla pidevalt armastatud ja tunnustatud. Kanaema ei taha vastu võtta lapse silmis ebapopulaarset otsust. Seepärast jätaks ta korrale kutsumise hea meelega lapse isa ülesandeks, et ise saaks lapse silmis ikka "hea" vanem olla. Nii võib juhtuda perekondlik erinevate kasvatusmeetodite eskaleerumine. Mida kurjemaks ja nõudlikumaks läheb isa, seda leebemaks ja järeleandlikumaks muutub ema.

Kirjeldatud äärmuslikesse ohtudest hoidumistesse ja absoluutselt kõige ette ärategemistesse laskuvad küll vähesed Kanaemad, aga sellist mahedamat vormi, kus kooliealine laps kõlgutab laua taga jalgu ja ema jookseb vastavalt tema soovidele külmkapi vahet, on lapse suuvoodriks ja mõtleb ning otsustab lapse eest, tuleb päris sageli ette.

Hea Kanaema on kursis tänapäeva lastekasvatuse printsiipidega ja arendab oma last igakülgselt. "Pere ja Kodu" on tal loetud ja ta teeb tõesti parimat. Last arendavate mänguasjade puudust Kanaema pesas kindlasti pole.

Ega muidu poleks Kanaemaduses ju midagi halba - Kanaemade lapsed on sageli väga targad, nutikad, nad on emaga käinud läbi kõik muuseumid, lugenud palju raamatuid, söönud head ja paremat toitu, külastanud teatreid ja vabaõhuüritusi, arutanud maailma asjade üle, mänginud ja reisinud koos. Nad käivad toredates huvirühmades, emad jälgivad nende käekäiku arenguvestlustel ja on kaasatud aktiivselt nii lasteaia kui kooliellu. Oht seisneb selles, et ema pidev juuresolek ja abi võivad mõjuda pärssivalt lapse iseseisvusele. Kui ema kogu aeg lapse eest mõtleb ja tema eest otsustab, muutubki ema lapse jaoks justkui väliseks ajuks - mis siin oma aju ikka pingutada, küll ema teab, mis teha! Sellised lapsed pöörduvadki alati ema poole "Ma ei oska!" ega proovigi ise hakkama saada. Laps ei vastuta ise oma hommikuse ärkamise eest - ema äratab, teeb toidu valmis, viib autoga kooli, tuleb vastu, siis transpordib ta trenni või huviringi, annab õhtusöögi, lahendab ta eest loovaid koolitöid, hoiab lapse toa korras, vabastab lapse kõigist koduülesannetest ja ajab ta õhtul õigel ajal magama.

Nii võib juhtuda, et kui kunagi laps peab koolis iseseisvalt hakkama saama mõne projektiga, ei suuda ta ilma välise abita hakkama saada - tal pole iseseisva mõtlemise ja tegutsemise kogemust ning võib ootamatult "kokku joosta".

Samuti ei õpeta liigne Kanaemadus last väärtustama ema panust - lapsele tundub, et tema on maailma naba, mille ümber ema tiirleb ja on kättesaadav igal hetkel. Nii võib muutuda ema lapse silmis teenindavaks personaliks - taksoteenuse pakkujaks, koristajaks, kokaks, pesunaiseks, logistikuks, korrapidajaks, infoliiniks, mälupulgaks. Ja isa taandub rahakotiks, remondimeheks, raskete asjade tõstjaks. "Vanematel ju oma elu pole, nad elavad ja töötavad minu muretu heaolu nimel!"

Nii mitmegi Kanaema tütre suust kostuvad neiuna sõnad: "Mina küll endale lapsi ei taha! See on üks suur vaev ja eneseohverdus, ei mingit oma elu!" Ta on vaadanud oma ema loksumist enese ümber ja tunnetanud, et ta ise küll selline olla ei taha. Tal on tunne, et emadus peabki nii ennastunustav ja lapsekeskne olema. See ju ainus emaduse viis, mida ta kogenud on. Selliseid mässajaid pole palju.

Enamik sellise emakuvandiga kodeeritud tütardest pühendub tulevikus emaks saades end samuti oma lapse kasvatamisele (kui ta just Piisavalt Hea Ema lapsekasvatuspõhimõtteid ja pere väärtushinnanguid kuskilt mujalt juurde ei õpi) ja kohtleb meest pärast lapse sündi kui abitööjõudu elutähtsa missiooni läbiviimisel.

Püha emaarmastuse ring saab täis. Ringtantsu tantsivad ema ja laps. Kanaema ringtantsus pole kahjuks lapse isal väärilist kohta. Kanaema meelest on mehe ülesanne panna õige muusika, hoolitseda tantsuplatsi ja ülejäänud elu eest, teha neist kauneid fotosid ning tantsijatele vaimustunult plaksutada.

Mehed peaksid tõesti lapse elu alguses pühendama oma hoolitsuse emale, et too saaks keskenduda lapsele. Ent naine ei tohiks siiski lapsehooldamise ajal meelest kaotada oma partnerit ja tema vajadusi. Mees ei unusta end jäägitult last imetlema, nagu seda Kanaema teeb. Nii võib mees tunda end pereelust väljajäetuna - ema ja laps on kogu aeg (mõningail juhtudel aastaid) ninapidi koos ning kõik jutudki kodus käivad vaid titeteemadel. Mis värvi on kaka, kuidas beebi täna magas, mida täna sõi, palju nuttis, mida talle osta oleks vaja. Ja nii võib mees pühenduda millelegi/kellelegi koduvälisele - tööle, alkoholile, sõpradele, hobile, naisele, kes pakub eluks vajalikku Armastuse Ruumi.

Paarisuhte alaväärtustamine on kari, mille otsa Kanaemade juhitud paadid pahatihti purjetavad. Selle alahindamine tekitab varem või hiljem tagasilööke nii Kanaemale kui lapsele. Nii mitmedki Kanaemad teevad panuse, et lapse sünd liidab perekonda. Perekonda liitev vägi peitub Armastuse Ruumis, mitte lapses. Vaid oskajad Perenaised suudavad lapse sündides hoida armastust mehega sama suurena ja seda kasvatatagi, oskamatute puhul tavaliselt armastus väheneb. Väsimus, olme, muutunud peresuhted ei liida, vaid pigem lahutavad. Hea Perenaine teab seda ette ja lähetab beebi juurde Piisavalt Hea Ema. Üle võlli läinud Kanaema püünele pääsemisega võib lapse sünd kuulutada õnnelike aegade lõppu.

Ka väsinuna on võimalik hoida alal intiimsust, isegi kui seksida ei jõua või ei taha. Paraku juhtub just Kanaemadega tihti see, et nad pühendavad oma lastele nii palju tähelepanu, et Armastaja energiaks ei jagu neil aega ega energiat. Paljud Kanaemad reserveerivad oma rinnad aastateks vaid lastele. Mees teeb, mis oskab, ent kuidagi ei suuda ta naist Nunna seisundist välja tuua. Mehel on suur energia vajakajääk - seksuaalenergiat naiselt tema suunas ei tule, väsinud naine kukub jala pealt voodisse. Mis seksist Sa praegu unistad? Energiapuuduses mees ei jaksa naise hormoonidest üleujutatud emotsionaalseid vajadusi rahuldada.

Kuna ka positiivset emotsionaalset energiat mehe suunas ei tule, jääb mees veel enam nälga ning tasahilju ei suuda ta enam panustada pereellu, tuues kaasa Perenaise rahulolematuse. Naises hakkavad möllama variarhetüübid. Mis iganes ka kodus toimub - naeratust kutsuvad naises esile vaid lapsed. Sellises olukorras on energianäljas mees väga aldis võõrast lahkest naeratusest endale rohkem tahtma. Turmtule aluseks jääb tihti lahke naine. Probleemid on aga hoopis paari enda suhetes.

Kanaemade nunnalaadsest armuelust, mis mehe nälga jätab, kirjutasin pikalt juba Armastaja arhetüübi juures. Kanaema eelistab voodipartnerina oma last. Tihti kolitakse mees lapse sündides teise tuppa, et ta saaks lapse nuttu kuulmata välja magada. Hiljem, kui laps enam ei nuta, on Kanaema ise nii harjunud lapsega koos öid veetma, et tal on raske voodipartnerit vahetada. Juhtumeid, kus Kanaema tahab igaöiselt kaisus hoida juba oma kooliealist last, esineb just neis peredes, kus mees diivanil padjaga magamisest tüdines ja on leidnud endale uue kaaslase.

Heaks indikaatoriks, kuidas paarisuhe lapse sünni järgselt muutub, on viis, kuidas partnerid teineteise poole pöörduvad - kas lapsest eemal kutsutakse teineteist nii nagu ennegi, nimepidi ja hellitusnimedega, või nimetatakse oma kaasat ainult emmeks või issiks.

Piisavalt Hea Ema leiab nutikaid mooduseid, kuidas ka väikese lapse kõrvalt oma mehega suhet hoida, koos kahekesi olla. Kanaema liigub edaspidi vaid "kogu pere koos". "Lapsed on väiksed ju vaid mõned aastad! Nii on lastele parim". Terve perega asjade tegemine ongi iseenesest lastele väga arendav, Piisavalt Hea Ema peres tehakse väga palju asju kogu perega koos. Paraku võib Kanaema peres märgata tendentsi, kus vanemad tiirlevad satelliitidena ümber oma laste, rääkides vaid lastega ning ka omavaheline vestlus käib ainult lastest. Pere on justkui tihedalt koos, aga tegelikkuses on vanemad seotud teineteisega vaid läbi laste. Vanematena, aga mitte enam armastajatena-partneritena. Kahjuks võib Kanaema sellist ideoloogiat viljeledes leida end mõne aasta pärast kehvas suhtes või suisa suhteta.

"Kas ma peaksin siis eelistama meest lapsele ja kandma tema vajaduste eest hoolt, temaga seksima sel ajal, kui beebil kõht valutab ja ta tahaks süles olla?", kostab nördinud Kanaema. Ei, Sa ei pea mehe eest hoolitsema rohkem kui lapse eest. Hoolt peab kandma selle eest, mis on Sinu ja Su mehe vahel, hoolt peab kandma suhte eest, et see ei hääbuks.

"Aga miks ma ei võiks ennast mõneks aastaks ainult lastele pühendada?" küsib Kanaema. Võid küll, jäta töö, midagi ei juhtu. Head sõbrad, hobid, teatrid ja kino, juuksur ja maniküür ootavad. Aga hoia tasakaalu lapse ja oma paarisuhte vahel. Ära unusta suhet. Suhe on kui elusorganism - ta kas areneb või mandub, suhet ei saa panna ootele. Kui Sa keskendud vaid lapse arengule, taandareneb Su suhe. Ning see mõjutab omakorda Su lapse arengut.

Sageli on Kanaema oma lapsega emotsionaalselt liiga tihedalt seotud. Kõik Piisavalt Head Emad on seotud, aga Kanaema võib siin minna üle võlli. Kuna laps on tihti ta parim sõber, siis puistab üle võlli läinud Kanaema lapsele südant. Ta võib jutustada talle oma probleemidest lapse isaga, oma turvatunde puudumisest, oma elu sajast hädast. Ta nõjatub lapse peale, aga see on noorele inimesele liiga suur koorem. Laps ei peaks olema oma vanema suhtenõustaja, kes jaksab kuulata lõputult ema raskeid mõtteid. See risustab lapse sisemist aeda. Eriti karmil juhul loodab Kanaema oma lapsest liitlast sissisõjas oma mehe, lapse isa vastu. See teguviis aga hävitab lapse sisemist aeda.

Nagu öeldud, ohverdab kanaemadusega üle võlli läinud naine oskamatusest oma suhte. Jäädes lapsega üksi, pühendab Kanaema end täielikult lapsele, ta ei mõtlegi uut suhet luua. Võib-olla oma sisemas ta igatseb suhet, aga tal pole kahjuks õrna aimugi, kuidas seda tegema peaks. Kui naine suudab üksi jäädes oma sisemaailma rahuliku ja rõõmsana hoida, on lapsel vabadus teha talle meeldivaid tegevusi väljaspool kodu. Kanaema, kelle sisemises aias annab aga tooni kibedus, rõõmutus, kurbus ja äng, paneb lapse dilemma ette - kas elada oma eakohast elu, suhelda vabalt sõprade, teise vanemaga, luua uusi suhteid või ... hoolitseda omakorda ema eest. Teise valiku teinud lapsed (sagedamini tütred) seavad tihti armastusest oma ema huvid enda vajadustest ettepoole.

Ja nii nad teineteise eest hoolitsevad - kumbki seab teise vajadused esiplaanile ja ometi pole sageli kumbki neist õnnelik. Väga karm hetk, mis Kanaema võib tabada, tuleb päeval, kui laps heidab talle ette, et ema jättis oma elu ja suhted tema pärast unarusse.

"Ma olen sinu nimel kõik ohverdanud ja selline on siis sinu tänu!" suudab Kanaema pisarate vahelt veel kosta.

"Aga mina pole sinult sellist ohverdust palunud!" edastab laps halastamatu kohtuotsuse.

Kanaema, kes on oma lapses liig tugevalt kinni ja ei oska üksi olla, ei luba lapsel minna pikaks ajaks külla, laagrisse, teise linna õppima, eraldi elavat isa külastama.

"Mine, mine, aga see teeb mind väga õnnetuks!"

"Loomulikult mine, aga ma ei tea, kas mu tervis peab vastu!"

"Kui sa mind armastaksid, siis sa nii ei teeks!"

"Küll sa siis kahetsed, kui mind enam pole!"

Enamasti on Kanaema siiski peenem niiditõmbaja, ta isegi ei ütle midagi sellist, aga ta energiaväljast, hoiakust adub laps, et mingi tema mõte või plaan pole emale meeltmööda ja see tekitab tal sisemise lõhestatuse. Eriti sageli kohtab seda delikaatset võtet lahutatud vanemate juures, kus sõnas justkui ei saa keelata lapsele teise vanemaga suhtlemist ja külastamist, aga lapsele, kes oma ema nii hästi tunneb, pole sõnu ju vajagi. Ta loeb seda ema silmist ja hingamisest.

Ja laps ei tee oma plaani teoks, ta ei eemaldu emast. Lõhestatud laps võib hakata valetama, et mitte kellelegi meelehärmi valmistada. Ta võib vassida nii oskuslikult, et jääb isegi uskuma. Ta ei suuda elada süütundega, et tegi midagi, mis emale ei meeldi. Vastutustunne ema heaolu eest ei luba lapsel oma elu vabalt elada. Kanaema ei peagi nii kohusetundlikule lapsele keelama ühtki minekut, laps ise ütleb, et ta ei tahagi seda sündmust, külastust. Kanaema käed on puhtad: „Mu laps ise ei taha laagrisse, isa, sõbra või vanaema juurde minna! Mina teda sundima ka ei hakka!"

Isegi, kui laps tõesti läheb, hakkab ta tänu ülitihedale seotusele tundma õige pea väga suurt igatsust oma ema järele. Nad helistavad üksteisele iga natukese aja tagant. Kõigele lisaks võib last vaevata mure, kuidas ema ilma temata hakkama saab.

Laps saaks süümevabalt minna vaid siis, kui Kanaema teda selleks sõnades julgustaks ning näitaks ka oma tegudega, et ta seda tõesti mõtleb. Kui ta jääb ukse peale vesise pilguga lapsele järele vaatama, on kõik julgustavad sõnad nullitud. Piisavalt Hea Kanaema annab sõnumi: "Sa rõõmustad mind, kui lähed tegema toredaid asju, kohtuma Sulle oluliste inimestega. Ma saan suurepäraselt hakkama, mul ongi nendeks päevadeks niipalju huvitavaid plaane ja ma tahaks tõepoolest ka natuke omaette olla."

Kanaemad tahavad olla oma laste jaoks kõige tähtsamaks kiindumussuhteks. On aga teada, et erinevad kiindumussuhted (isa, hoidja, vanaemad, vanaisad, õed, vennad, mängukaaslased) vaid rikastavad lapse maailma. Kanaemal on seda mõnikord raske aktsepteerida, ta tahab, et kõik hea jõuaks lapseni tema kaudu. Jällegi näide just lapse isast lahusolevate Kanaemade varasalvest - kuigi võiks ju tunduda, et ema tahab, et ta lapsel on tore, igatseb Kanaema kuulda, et lapsel oli oma isa juures paha, igav. Kanaema jääb kriipima teadmine, et tema lapsel on tore ka kuskil mujal ilma temata või et laps võiks kiinduda inimesse, näiteks oma isa uude elukaaslasesse, kes Kanaemale endale sümpaatne pole.

Kust siis jookseb see nähtamatu tunnetuslik piir Piisavalt Hea Ema hoole ja Kanaema ülihoole vahel? Iga ema võib mõnikord käituda kui Kanaema, muretseda pisut liiga palju ning asju ette-taha ära teha. See ei tee temast veel arhetüüpset Kanaema. Üle võlli minemise kindel märk on oma paarisuhte unarusse jätmine ning oskamatus muust elust, peale laste, rõõmu tunda. Selline Kanaema ei oska üksi olla. Kui naine ohkab nõutult, kui ta laps on mõne päeva eemal oma sõpradega, vanavanemate juures, laagris või lahuselava isa juures: "Mida ma küll siis selle aja peaksin tegema?", annab see tunnistust naise võimetusest leida üles elu tohutust rikkusest ja võimalustest elu annid. Sellisele emale ongi laps elu ainus kink. Ta ei oska armastada Elu ennast, oma meest Elu saadikuna. Elu armastamine on aga sama, mis enda armastamine. Kanaema pole õppinud ennast ja elu armastama. Tema armastab last. Ja mõistetavalt tekib tal oma lapse - elu vääriskivi - suhtes omandiinstinkt.

Kanaemal on sageli tunne, et laps on tema omand. Ainuisikuliselt just tema. Oma panuse sellesse tundesse annab rasedus ja jäägitu pühendumine lapsele, kuhu nii mõnigi kord Kanaema oma meest isegi juurde ei luba. Või kui lubab, siis tundub talle, et mees teeb kõik valesti ja parem hoolitseb ta oma maimukese eest ikkagi ise. Jäägu igaüks oma liistude juurde. Laps on tema, Kanaema, liist. Tal on raske aktsepteerida, et laps on iseseisev hing, kes tuli siia ilma küll tema läbi, ent omab siiski õigust oma arvamusele ja kogemusele.

Kui Kanaema liigse lapsekesksuse ja partneriga Armastuse Ruumi puudumise tõttu mehest ilma jääb, võitleb ta kui lapse ainuomanik õiguse eest last ainult enda juures hoida. Talle tundub, et tal on lapsele kõik õigused ja mehel on lapse ees vaid (materiaalsed) kohustused, ei mingeid õigusi. Ta ei suuda ette kujutada elu, kus laps ei viibi mõnel õhtul tema juures. Talle ei mahu pähe, et laps vajab aega oma isaga ning et ka isal on õigus oma lapsele. Muidugi, lapsele on parim, kui ta saab kasvada mõlema vanemaga oma kodus. Kärgperedes on palju probleeme, need pole eelmisest suhtest sündinud lastele alati parimad paigad.

Just see põhjus, et laps ei peaks elama kahes erinevas kohas oma lahutatud vanemate juures, ongi vaja Perenaise arukust - liigne Kanaemadus võib mõjuda suhtele laastavalt ning lapsele liigse ema­armastuse tõttu segavalt või iseseisvust pärssivalt.

Üks ajaliselt raskemaid perioode Kanaema elus on lapse iseseisvumisega seotud, kui maimuke astub ülikooli ning tahab rajada oma pere. Ka Piisavalt Headel Emadel on lahtilaskmine valuline, Kanaema jaoks on aga pesa tühjenemine agooniat valmistav. Tema elu sisu, ta päevade päike ja ööde kuu lahkub omaselt orbiidilt. Justkui peaks nabanööri uuesti läbi lõikama. See on valus, väga valus.

Ainus eluterve pääsetee on enda sisutihe elu. Toetav paarisuhe aitab end ümber häälestada.

Halval juhul langeb Kanaema kurvameelsusesse, sest ta elul pole enam mõtet. Liigselt klammerduv Kanaema aga ei suuda oma võsukesest lahti lasta, ta sekkub igati oma täiskasvanud lapse ellu ja lämmatab teda oma igatsusega. Ta uudishimutseb ja tahab endiselt kontrollida oma lapse tegemisi, eriti aga suhteid. Kanaema peaks suutma nii palju sisekaemust viljeleda, et saada aru, millal oma võtmega sisenemine lubamatuks invasiooniks muutub, ja aduma, et ta pole oma lapse elus enam esimene viiul, et tema liigne sekkumine segab noorpaari elu isegi siis, kui ta kavatsused on õilsad ning ta tahab vaid aidata.

Siit saavad alguse ängistava ämma melodraamad. Põrgutee pidavat olema sillutatud heade kavatsustega ....

Kanaemadus avaldub poegade ja tütarde puhul mõneti erinevalt - pojas otsib kanaemaduses üle võlli läinud naine endale asendusmeespartnerit, tütre puhul parimat sõbrannat.

Kui Kanaemal on oma mehega suhe kehvapoolne, muutub ta pojuke tema väikeseks meheks, kellele ta annab kogu oma armastuse.

Pojaga koos otsustab Kanaema, mida ette võtta, kuhu minna reisima, kuidas kodus asjad korraldada. Mees taandatakse lapseks ja pojast saab emale partner. Kanaema on nõus pojale kõik andma, püüdes rahuldada iga ta vajadust veel enne, kui see tekkidagi jõuab. Ta tahab vastu vaid jäägitut armastust. Paraku kultiveerib Kanaema sellega pojas nartsissistlikku "võtja" rolli. Poeg ei õpi andma. Ta ju kogeb, et naise roll on tiirelda ümber tema ja rahuldada tema vajadusi. Ema kasvatus on võõrandanud teda mõttest, et ka emal (või tulevikus naistel) on omad vajadused. Vastupidi, ema jookseb alati appi, kui tal häda käes - olgu rahaline, emotsionaalne, intellektuaalne. Hiljem, oma suhetes, ei tule Kanapoeg selle pealegi, et hea suhtega käib kaasas vastutus omapoolse andmise näol.

Kuigi ühest küljest on see pojale väga mugav, et ema on alati abiks võtta, kui midagi valesti läheb, tunneb ta teisest küljest viha oma ema vastu, sest ema ei ole talle võimaldanud oma ruumi, lubanud tal iseseisvuda ja meheks kasvada. Nii mõnigi kord projitseerib selline mees oma viha ema vastu teiste naiste peale, süüdistades naist kõiges, mis tema enda elus valesti. Ta lubab endale karjuda naise peale ja jonnida kui väike laps. Naine peaks tema ettekujutuses aga olema sellelegi vaatamata alati toetav ja mõistev ning mitte ahistama teda oma vajadustega.

Selline ema ei lase pojast lahti ka siis, kui pojal on oma elu. Hoolimata poja vanusest ja faktist, et mehel on kodus naine, toob ta ikka talle külmutuskappi süüa, koristab, paneb lauale lilli ja proovib täita ruumi sõnumiga: "Mina armastan Sind kõige rohkem!" Isegi juhul, kui pojal on oma pere, peab Kanaema poja kodu just ainuisikuliselt oma poja, mitte poja pere koduks.

Tal on uskumus, et keegi ei suuda armastada tema last nii, nagu tema armastab. Nähtamatu nabanöör nende kahe vahel on nii tugev, et selle läbilõikamine oma suhte õnnestumise nimel saab olema mehe jaoks elutöö. Kui Kanaema tagasi tõmbuda ei oska, on minial keeruline tekitada Armastuse Ruumi - ämm on ees.

Paraku juhtub sageli, et kui poeg peaks hakkama ühel hetkel Kanaemast eemalduma, suunab Kanaema viha minia vastu. Ta tunneb, et teda jäetakse ilma oma kallimast varast ja tema jaoks on mõeldamatu, et poeg tahaks ise temast eralduda. Kanaema valdab paanika - kes siis nüüd minu eest hoolitseb? Ning hakkab igasuguste võtetega manipuleerima, et saada oma pojuke tagasi, püüdes näidata pojale oma minia vigu.

Aga tütre tahab selline Kanaema muuta oma parimaks sõbrannaks. Kuna suhe oma mehega on rohkem pragmaatilis-logistiline liit, siis tütrega moodustab Kanaema psühholoogilis-emotsionaalse sideme. Ta annab tütrele edasi oma maailmavaate, et ema-tütre liit on üheaegselt tugevaim ja õrnim unioon elus. Ta annab edasi hoiaku, et täielik pühendumine lapsele on naise ülim missioon. Kui tütar selle filosoofia omaks võtab, saab temastki oma lapsele pühendunud Kanaema, kes pole saanud oma emalt õpetust, kuidas armastada oma meest ja Elu kogu tema rikkuses. Kui Kanaema ühel kaunil päeval saab lapselapse, keda oma pillavas armastuses hellitada, on ta kogu aeg tütre kõrval, moodustades kolme põlvkonna võimsa sideme. Muidu oleks ju kõik tore, aga Kanaema ei mõista, et tema pidev kohalolu ja alatine abi lükkab tütremehe suhteperifeeriasse, sinna, kus oli juba tema oma mees. Ja ajalugu kordub, perekonna karmiline muster jätkub. Nii kaugeneb tütar oma mehest või mees tütrest, sest vägevas Armastuse Ruumis ema ja tütre vahel ei ole tal kohta...

Ideaalis ootab Kanaema noore ema kutset, mitte ei torma oma puhevil sulestikuga kohale ega kahma vägede ülemjuhatamist otsustavalt endale. Tema abi võiks olla suunatud noore ema abistamisele nii, et noored saaksid oma suhet tugevdada.

Kanaemale sobiks mingis mõttes ürgkogukondlik eluviis, kus kõik põlvkonnad elasid koopas koos, mehed olid hõivatud mammutijahiga ega sekkunud väga naiste elukorraldusse. Lapsed kasvasid suureks ja jäid samasse kohta elama, emad aitasid tütardel lapsi kasvatada, kogu aeg liiguti koos, kõiki tegevusi tehti ühiselt. Polnud vaja tunda lahkumisängistust, vaid surm suutis lähedasi lahutada. Mehed tõid saagi koju, sõid kõhu täis ning läksid jälle meeste tegemisi tegema. Naised hoidsid kokku ja nende põhiliseks tegevuseks oligi kodu, toidu ja laste ja eest hoolitsemine.

Need ajad on ümber....

Autor: Katrin Saali Saul

Katkend pärineb raamatust "Naiseks olemise kunst". Kuula Katrin Saali Sauli rääkimas pikemalt naise arhetüüpidest Raadio 2 saates "Hallo, Kosmos!"

Loe ka emadepäevale pühendatud lugudesarja I osa "Emaks olemise kunst arhetüüpide vaatenurgast: Piisavalt Hea Ema"

Loe lähemalt naise elutervetest arhetüüpidest - Tütarlaps, Armastaja, Perenaine, Kuninganna ja naise variarhetüüpidest, sellest, mida mehed naistest tahavadmilline on huvitavaks naiseks olemise retsept, sellest, kuidas tabamatu fluidum teeb Armastaja salapäraseks ja millised märgid näitavad, et Armastajat on tabanud nunnastumine ning millised on Perenaise omadused ja ülesandedkuidas luua ja hoida Armastuse Ruumi, sellest, kuidas tütarlapse arhetüübiga kontaktis olevad naised püsivad kauem noored ja kuidas kuninganna arhetüüp pakub mehele kestvat pinget oma vaimumaailma avastamisel.

KOMMENTEERI!