Ela täie tähelepanuga: nipid, kuidas suurendada kohalolekut ja teadlikku elamist


Ela täie tähelepanuga: nipid, kuidas suurendada kohalolekut ja teadlikku elamist
Harjuta igapäevast teadlikkustFoto: depositphotos.com

Oleviku teadvustamise arendamine tähendab, et mida me ka ei teeks, oleme seejuures südamega asja juures. See ei tähenda, et me selle käigus üldse tulevikule mõelda ei tohi. Üks oluline külg teadlikkuse arendamise puhul on just hoolikas planeerimine ja piisav valmistumine.

Asjad kulgevad edukamalt, kui need on hästi organiseeritud. Kui soovime, et asjad kulgeksid õlitatult ning aega tulemuslikult kasutatakse, nõuab see eelnevate plaanide ja ettevalmistuste tegemist. Muidugi on suur osa meie plaanidest seotud naudingute suurendamise ja kannatuste vähendamisega. Ning selles pole midagi halba. Me peame selles lihtsalt osavamaks muutuma. Me peame märkama, mis meid tõeliselt rahuldab ja õnnelikuks teeb ning mis pigem kannatusi põhjustab.

Planeerimine on problemaatiline vaid siis, kui me tulevikku selle kätte jõudes tähelegi ei pane, olles niivõrd tegevuses naudingute kavandamisega, et unustame märgata neid naudinguid, mida hetkel kogeme! Planeerimine võib väljendada hirmu ja ärevust - kui üritame asju nõnda põhjalikult organiseerida, et miski valesti minna ei saaks, mis on mõistagi võimatu. Ent see ei tähenda, et planeerimine iseenesest oleks vale. Me peame plaane tegema mõistlikult ning siis nende kohaselt talitama. See kuulub teadlikkuse juurde.

Teadlikkus on miski, mida saab arendada nii lennukis, postkontori järjekorras oodates kui kiirtoitu süües. See pole olemuselt religioosne. See kujutab endast vaid tähelepanemist. Teadlikkuse kunst seisneb selles, et õpid pöörama rohkem tähelepanu sellele, mida juba teed.

Seotud lood:

Võta igapäevast teadlikkust tõsiselt

Mingil põhjusel on seda teadlikkuse külge raske tõsiselt võtta. Asjad, mida unustame, on tavaliselt küllaltki triviaalsed: valesse kohta pandud dokument või unustatud kokkusaamine. Harilikult pole need eluliselt tähtsad. Ning peale kogu paanikat ja otsimist, sekeldamist ja süüdistamist unustame kogu asja. Kui meid peetakse suureks unustajaks, võib sellest isegi saada karismaatiline iseloomujoon: võib juhtuda,et nõnda paneme teisi inimesi asju meie eest ära korraldama! Kindlasti on asi ka iseloomus - mõned inimesed paistavad olevat organiseeritumad kui teised.

Üheks põhjuseks, miks igapäevast teadlikkust on raske tõsiselt võtta, on meie võimetus mõista, et tegudel on tagajärjed. See lihtne eluline tõsiasi on teel täie tähelepanu juurde keskses rollis. Kui uurime mõnd teadlikkuse uut mõõdet, õpime ühtlasi seda, et tegudel on tagajärjed - nii meie endi, teiste kui kogu planeedi jaoks. Paljude sedasorti "väikeste asjade" puhul - näiteks nalja heitmine teiste inimeste üle või otsustamine, mida lõunaks süüa - võime me mõelda: "Nojah, tegelikult pole see ju oluline, pole tarvis selle üle liialt muretseda." Me unustame kõik teadlikkuse puudumise hetked kokku liita. Me ei märka nende kogunevat mõju. Me ei oska näha, kui palju õnnelikumad me oleksime, kui meie elu kulgeks ladusamalt. Ning sageli ei märka me ka seda, kuidas meie igapäevase teadlikkuse puudumine teisi inimesi mõjutab: et me muudame nende elu keerulisemaks, kui unustame neile helistada, kaotame neilt laenatud raamatuid või jääme kohtumisele 20 minutit hiljaks.

Asjade meeles pidamine, alustatu lõpetamine, planeerimine - need kõik kuuluvad täiskasvanuks saamise juurde. Kui me lapsed olime, siis kontrollisid meie vanemad, kas võtame lõunasöögi, käpikud ja õpikud kooli kaasa. Nad tuletasid meile meelde, et me enne pikka reisi WC-s käiksime. Nad kontrollisid, et me korralikult enda järel koristaksime. Vanemad on laste eest teadlikud. Kuid suureks kasvamine tähendab neis asjus vastutuse enda peale võtmist - meil ei tasu loota, et keegi meie järelt koristaks või meie tuludeklaratsiooni täidaks. Teadlikkus ja vaimne elu on ühtlasi täiskasvanuks saamine.

Ebaõnnestu paremini

Igapäevast teadlikkust on üllatavalt raske harjutada. Nii paljud asjad võistlevad meie tähelepanu nimel. Me teeme nimekirju ja kritseldame meeldetuletusi, kuid ikkagi unustame, kaotame ära või jätame paljud asjad kahe silma vahele. Seega tasuks meeles pidada iiri näitekirjaniku Samuel Becketti sõnu: "Proovi uuesti. Ebaõnnestu uuesti. Ebaõnnestu paremini."

Loe veel

Kui me kardame ebaõnnestuda, ei õnnestu meil ka midagi selgeks õppida. See kehtib nii lauatennise kui igapäevase teadlikkuse kohta. Me vajame julgust, et ebaõnnestuda, aga sellest hoolimata eesmärgile kindlaks jääda. Meil ei tasu julgust kaotada ning ennast süüdistada, meil ei tasu täiust ihaldada ning ebaõnnestumistest löödud olla. Me peame ebaõnnestumisi tunnistama ning nendega leppima. Ebaõnnestumised on elu osa. Nendes pole midagi halba. Nad saavad negatiivse tähenduse alles siis, kui see paneb meid vastutusest kõrvale hiilima.Seega: "Proovi uuesti. Ebaõnnestu uuesti. Ebaõnnestu paremini."

Positiivsete rutiinide loomine

Alustada võiks positiivsete harjumuste arendamisest. Rutiin on viisiks oma elu korraldada. See aitab meil hakkama saada ka motivatsioonipuuduse tingimustes. Sel viisil on meil aega oma hobidega tegeleda - näiteks hispaania keele või trompetimängu õppimisega -, mida meie pingeline ajagraafik muidu ei lubaks. Rutiinid toetavad meid ning suurendavad teotahet. Rutiinivabalt elavatel inimestel on sageli vähem energiat, nad ei kasuta oma aega tulemuslikult ning jäävad seetõttu paljust ilma. Muidugi võivad rutiinid ka ohtlikud olla - võib olla ahvatlev liiga palju tegevusi rutiinseks muuta ja sellega kaotada paindlikkus -, kuid ilma rutiinideta ei suuda me üldjuhul jõuda säärase vaimse kindluseni, mis laseks meil edasi jõuda. Seega on nn harjumuse jõul ka oma väärtus. Kui käime igal pühapäeval jõusaalis treenimas, aitab see rutiin meil hetketujusid vältida- me ei otsusta nende põhjal, kas meil on hetkel viitsimist trenniminna või mitte.

Paljud meist kannatavad kroonilise tähelepanupuudulikkuse all. Sügavaid ja rahuldustpakkuvaid kogemusi iseloomustab toimuvast haaratus - raamatu lugemine, muusika kuulamine, vestluse nautimine. Me peame endale looma tingimused, mis aitavad meil asjadesse süveneda. Tihtilugu pole meil paremasse meeleseisundisse jõudmiseks vajateha midagi muud, kui millelegi positiivsele keskenduda, nagu lillepeenra rohimine, sulgpalli mängimine, Bachi kuulamine. Kui tahame teadlikkust arendada, peame end lahti rebima ülestimuleerimisest ning ületarbimisest. Me peame pingutama, et seista vastu tarbimishulluse tohutule mõjule - isegi kui see tähendab vaid televiisorivaatamise või internetis veedetud tundide piiramist.

Seega katsume välja mõelda, mida võiksime teha või tegemata jätta, et oleksime rohkem keskendunud ja vähem killustatud. Võime kirja panna mõned lubadused või rääkida neist oma korterikaaslasele või partnerile. Nii võiks olla üks õhtu nädalas, mil majas valitseb vaikus - ei raadiot, muusikat ega televisiooni-, et saaks rahus raamatut lugeda.

Siin on mõningad nõuanded. Sa võiksid:

- otsustada, et ei vaata söömise ajal televiisorit

- loobuda niisama kanalite vahel klõpsimisest

- piirata internetile või arvutimängudele kuluvat aega

- võtta oma töönädalast aega, et keskenduda vaid ühele ülesandele ning sel ajal ei vaata ei e-kirju ega vasta telefonile

- valmistada õhtusööki või käia jalutamas ilma samal ajal muusikat kuulamata

- lülitada peale kella kümmet õhtul välja nii oma arvuti kui mobiil

- otsustada, et järgmise kuu jooksul ei osta uusi riideid

- viia televiisor paariks nädalaks keldrisse luku taha

- ühel õhtul nädalas olla tehnoloogiavaba - mitte jõllitada arvutiekraani, saata tekstisõnumeid ega vaadata telerit

Katsu teha nii, et mingi ajaperioodi vältel oleks sinu elus vähem väljastpoolt tulevat infot. Kuid ürita jääda reaalsuse piiridesse. Kui otsustad töö ajal muusika kuulamisest loobuda või telesarjade vaatamise lõpetada, siis pane paika ajaperiood, kui kaua see kestab - nädal, kaks nädalat või kaheksa nädalat. Ole konkreetne ja realistlik. Vajaduse korral küsi nõu sõpradelt. Meie sõbrad võivad osata täpsemalt hinnata, mis meile jõukohane on. Nad ütlevad näiteks: "Sinu asemel prooviksma seda nädal aega ja vaataks, kuidas sellega hakkama saan."

Seega pane end proovile: loobu poodides tiirlemisest või pubis istumisest või hilisõhtul televiisori vaatamisest. Kuid samal ajal jää realistiks, sest muidu hakkad enda seatud piirangute vastu mässama. Ning pea meeles, et väliseid ärritajaid vähendad selle nimel, et elu kvaliteeti parandada - et saaksid täie tähelepanuga keskenduda muudele asjadele ning nendesse rõõmsalt süveneda. Püüa leida kolm viisi, kuidas väliste ärritajate mõju vähendada.

Allikas: Maitreyabandhu "Elu täie tähelepanuga", kirjastus Pilgrim

Vaata ka kirjastus Pilgrim poolt välja antud Eckhart Tolle raamatut "Siin ja Praegu: kohaloleku harjutused".

KOMMENTEERI!