8 sammu kriisi tõmbetuultest tasakaaluni


8 sammu kriisi tõmbetuultest tasakaaluni
Varem või hiljem tuleb ikka ette võtta sammud kriisist väljumiseks ja tasakaalu jõudmiseks.depositphotos.com

Igaüks meist kogeb elu jooksul mitmeid kriise. Nende saabudes tunneme tihtipeale, et kaotame selguse ja kindluse, ent ometi on nad millekski vajalikud.

Psühhoteraapiat õppima minnes oli mul unistus, et kui olen usin ja tubli õpilane ning teen endale kõik koolimaterjalid selgeks, siis õnnestub mul nii targaks saada, et ei pea enam kunagi ühtegi kriisi ega valukogemust läbi tegema. Minu üllatus oli suur, kui mõistsin, et elu on ikkagi Elu. Kuna me elame polaarses maailmas, kus on pimedus ja valgus, suvi ja talv, siis on ka valu ja rõõm. Üht ei saa teiseta. Kord ja kaos on elukangasse sisse kootud. Me ei saa kontrollida elu ega teisi inimesi. Ainus, mida kontrollida saame, oleme me ise. Kuulsin hiljuti väga head mõtet: "Kontroll on algajatele. Aktsepteeri seda, mida sa ei saa kontrollida."

Kriisi on raske kogeda. Võime tunda, nagu midagi pidevalt veritseks, millega kaasneb hirm, et jookseme verest tühjaks. Seepärast võime kriisis olles hakata rabelema ja kummaliselt käituma. Meid võib vallata surmahirm. Teeme ükskõik mida, et veri seisma jääks. Öelda inimesele, kes on kriisis, et "Usalda elu, küll kõik saab korda", on sama hea, kui öelda inimesele, kellel on arter rebenenud: "Ära muretse! Ole rahulikult." Mõlemal juhul valdab meid tunne, et nüüd on lõpp. On meistritöö jääda kriisiolukorras paigale, aktsepteerida olevikku sellisena, nagu see on, ning usaldada, et elu ise aitab meid sellest välja.

Seotud lood:

Kriis sunnib meid seisma silmitsi oma hirmude, nõrkuste ja ebameeldivate külgedega. Kriisiks ei saa valmistuda - see tuleb siis, kui vanal süsteemil on aeg puruneda, kui on vajadus muutusteks ning millegi uue loomiseks. Küll aga saab kaosest väljuda võimalikult väheste kaotustega, kui olla teadlik käitumisest, mis aitab keerulistel hetkedel toime tulla.

SAMMUD TASAKAALUNI

1. Olukorra tunnistamine, et endale mitte suurtes kogustes lisakannatust juurde küpsetada. Kui kriis on kohal, ei tasu raisata aega mõtetele nagu "See ei peaks niimoodi olema", "Seda ei oleks pidanud juhtuma", "Niimoodi ei saa" jne. Olukorda eitades on meil võimatu vaadata sellele objektiivse pilguga. Tunnista hetkeseisu ja usalda seda, mis on - järelikult peab praegu nii olema. Sa lihtsalt ei tea veel, mille jaoks. See ei tähenda, et see peaks sulle meeldima. Ole uudishimulik teada saama, miks asjad on niimoodi, ja ole valmis, et vastused küsimustele võivad saabuda alles palju hiljem.

2. Hoia kontakti oma kehaga. Selleks on meil vaja korralikult hingata. Kui juhtub midagi ebameeldivat, läheb keha kaitseseisundisse, me lõpetame hingamise ning kaotame kehaga kontakti. Kriisis inimese hingamine võib muutuda nii pinnapealseks, et hapnik jõuab vaevu kehasse. Kui istume ainult hirmudes, läheb energia kõik pähe. Kui kaob kontakt kehaga, võivad õnnetused olla kiired tulema. Sügavalt sisse ja välja hingamine aitab kehal lõdvestuda ja lõõgastuda.

Selle kohta öeldakse "hinge tõmbama" - me tõmbamegi hinge kehasse tagasi. Kui me ei hinga pikaajaliselt sügavalt sisse ja välja, tekib kehasse pinge. Sealt saavad tihtipeale alguse peavalud ja muud hädad. Energia jääb kinni ja seisma ning ühel hetkel tekib kurnatus.

3. Kohalolu - just seda sügavalt sisse ja välja hingamine ju nõuab. Kõige parem asi, mida saame endale pakkuda kriisisituatsioonis, on olla kohal siin ja praegu. Suurimad vead sünnivad tavaliselt rapsides ja mitte kohal olles. Kui oleme siin ja praegu, saame olukorda näha palju objektiivsemalt ning valida sobivamad tegutsemisviisid. Muidu juhib meie Hirmujuht kogu mängu ja just selliselt pinnalt sünnivad valetamised, petmised, ignoreerimised, halvasti ütlemised, vägivald jne. Me ei saa kontrollida, mis juhtub, aga me saame valida, kuidas reageerime.

4. Järgmine samm on oma hirmudele otsa vaatamine. Milliseid hirme kriis meis välja toob? Näiteks. Mis siis, kui mind tabab ebaõnnestumine? Kas inimesed tahavad olla veel mu sõbrad, kui ma olen kaotanud töö? Kas mu pere jääb minuga, kui olen laostunud? Kui ma ei tea, mida tahan teha, kas teised ikka austavad ja armastavad mind? Kui mu järjekordne suhe puruneb, kas ma olen ikka arvestatav kodanik? Jne.

Oleme harjunud hirmude eest põgenema, aga mitte nendele silma vaatama. Selle asemel et vaadata otsa hirmule üksinduse ees, hüppame üheöösuhetesse. Selle asemel et vaadata otsa valule, lähme tuimestama end alkoholi ja tubakaga. Selle asemel et rääkida tõtt, võtta vastutus ja riskida olla „halb", valetame ja teeme kõiki teisi süüdlaseks oma tegudes.

Loe veel

Et kriisist läbi minna, on vaja lubada endal olla haavatav ning vaadata oma sisemusse: kes ma olen siis, kui mul ei ole ühtegi ühiskonna kehtestatud trofeed (kodu/auto/palganumber/staatus/partner jne)? Kas minu väärtus seisneb minu töös, rahakotis ja auastmetes või peitub hoopis minu südames? Selles, milline inimene ma olen? Selles, kuidas ma ennast ja teisi kohtlen? Peame olema valmis vaatama otsa hirmule, mis ütleb: "Kui sa näitad, milline su elu tegelikult on, siis sa jääd sõpradest/partnerist/tööst/austusest jne ilma." Kas suudame sirgelt seista, toetudes oma sisemistele väärtustele, või kukume kokku? Astudes oma hirmudele vastu, võime kaotada ainult asjad, mis meid tegelikult enam ei teeni ja mida me seega ei vaja.

5. Kriis kutsub meid loobuma maskidest. Kui oleme vabanenud kas või ühest maskist või hirmust, on kriis oma tööd teinud hästi. Mis saaks olla veel paremat kui elamine oma tões, olles sina ise? Ainult ilma maskideta saame olla ehedad, hoida südame avatuna ja tunda suurt rõõmu.

6. Meil on kummaline uskumus, et abi küsimine näitab justkui nõrkust, rumalust või saamatust. Teisi läheme aitama hea meelega, sest see annab meile võimaluse tunda, et oleme olulised, meid vajatakse, et me muudame maailma paremaks ja oleme head inimesed. Teistele me seda kingitust ei paku - võimalust tunda ennast vajatuna, olulisena, heana.

Abi palumisega käib kaasas hirm, et siis oleme teistele koormaks või justkui nõrgad. Või on meil uskumus, et kui keegi armastab meid, siis ta peaks iseenesest taipama, mida rasketel hetkedel vajame. See on sama, kui meid saadetaks poodi sõnadega, et mõtle täna ise välja, mida ma süüa tahan. On eluterve väljendada oma vajadusi ja küsida teistelt toetust. Inimesed tahavad aidata, aga nad ei tea, kuidas. Meil on tarvis seda nendele öelda. Kuldvõtmeks on igas keerulises olukorras küsimus "Mida ma vajan?". See küsimus peaks käima kahes suunas: mida ma vajan endalt ja mida vajan teistelt.

7. Kriisis olles on meil vaja julgeda tunda kõiki oma tundeid. Kui surume mingit tunnet alla, tekitame kehasse pinge, mis ühel hetkel võib muutuda kurnatuseks. Üks loomulik tunne, mida paljud alla suruvad, on valu. Kui me ei luba endal kogeda valu ja sellest läbiminemist, on sõltuvused kiired tekkima. Igasugune sõltuvus on enda tuimestamine, et mitte tunda ebameeldivaid tundeid. Ka viha väljendamine on vajalik. Küsimus on, kuidas me seda teeme. Ei ole mõistlik minna teise peale oma halba tuju välja elama või karjuma, kui endal on paha olla. Küll aga ei ole selles midagi halba, kui sobivas olukorras patja tuuseldame, lähme metsa omaette karjuma või kõneleme oma vihast. Me ei vabane tunnetest nende allasurumise teel, vaid ainult läbi nende tunnetamise.

8. Oluline on tunnustada ennast - lihtsalt juba selle eest, et eelmise päeva üle elasime ning et meil on julgust vaadata, mida uus päev toob. Õppida elama viisil, mis ei kahjustaks teisi ega ka ennast, on imetlusväärne. See on kunst, mis väärib tunnustust ja aplausi. Minna kriisist läbi seda tunnistades, hingates, kohal olles, vaadates hirmudele otsa, maske maha võttes, abi paludes, julgedes oma tundeid tunda ja ennast tunnustades - see on meistritöö.

See, kuidas asjad näivad, sõltub meie vaatenurgast. Nagu võime vaadata üht teed selle kahest otsast - iga algus võib olla lõpp ja iga lõpp võib olla algus.

Autor: Kadri Sakala, holistiline terapeut, sertifitseeritud Imago suhteterapeut

Artikkel ilmus ajakirjas Eesti Naine 2015 aasta oktoobrikuus

Vaata ka kodulehte www.kadrisakala.ee

KOMMENTEERI!