Vabane emotsionaalsest söömisest ja vähenda kehakaalu koputamise ehk EFT abil


Vabane emotsionaalsest söömisest ja vähenda kehakaalu koputamise ehk EFT abil
Süsivesikuterikkad toidud toimivad kehas kui uimastid, tekitades meis kiiresti rahulolu- ja õnnetunde, kuid seda vaid lühikeseks ajaksFoto: depositphotos.com

Emotsionaalne söömine tundub meile sageli meie enda väikese räpase saladusena, mis pakub meile ühelt poolt naudingut, kuid samas tekitab süütunnet. Kui me kannatame emotsionaalse söömise all - kas anname järele himule mingi toidu järele, sööme liiga palju, et vältida negatiivseid emotsioone või näksime pidevalt midagi -, muutub meie suhe toiduga ebatervislikuks sõltuvuseks. Ühel hetkel me naudime toitu, mis rahustab nii keha kui hinge. Järgmisel hetkel aga tunneme, et kõht on liiga täis ning meil tuleb seedida nii liigset toitu kui ka meid vallanud süütunnet.

Emotsionaalse söömise lõpetamine võib ilma koputamata olla uskumatult raske. See on käitumismuster, mida me enda arvates kontrollida ei suuda. Kui me tunneme end emotsionaalselt haavatuna, on kerge pöörduda toidu poole. See ei arvusta sind kunagi. See on alati valmis sind lohutama. Tänu toidule tunned end õnneliku ja vabana, kuni saabub hetk, mil sind hakkavad vaevama ülesöömise sümptomid ja ka süütunne.

Miks me sööme liiga palju?

Kui vaadata lähemalt emotsionaalse söömise käitumismustreid, siis on oluline teada, kuidas toit, mida me emotsionaalsetel põhjustel sööme, mõjutab meie füsioloogiat. Paljud meist himustavad lihtsaid süsivesikuid - magusaid või soolaseid süsivesikurikkaid toite, nagu küpsised, krõpsud, kompvekid, jäätis ja muu. Huvitav on see, et need toidud toimivad kehas kui uimastid, tekitades meis kiiresti rahulolu- ja õnnetunde, kuid seda vaid lühikeseks ajaks. Teaduslikult on tõestatud, et lihtsad süsivesikud suurendavad ajus ühe aminohappe - trüptofaani- kontsentratsiooni. Trüptofaan aitab toota virgatsainet serotoniini, mis tekitab sinus rahulolu- ja õnnetunde. Ehk siis teisiti öeldes, üks põhjus, miks sul on nii raske panna krõpsupakk või kommikarp oma käeulatusest välja, on see, et kui sa sööd neid toite, on su aju "serotoniiniuimas". Need toidud käivitavad aju mõnukeskuse, saates sinusse "hea enesetunde" kemikaale. Lühikese aja jooksul tunned sa end suurepäraselt. Seega pole mingi ime, et sisimas tekib sul soov veel ühe küpsise järele!

Koputamiseekspert Brad Yates ütles mulle ühes intervjuus midagi, mis pani mind mõtlema: "Enese saboteerimine on lihtsalt üks ekslik enesearmastuse avaldus." See väide tundub nii tõene, arvestades emotsionaalset söömist. Kui me oleme serotoniini mõju all, näib meile, et emotsionaalne söömine on parima moodus enda toitmiseks, armastamiseks ja kehtestamiseks. Me võime mõelda midagi sellist: "Ma olen täna nii palju teinud, ma olen selle ära teeninud". Toidu kasutamine enda premeerimiseks ei ole meie endi välja mõeldud harjumus. Kui mõelda tagasi lapsepõlvele, siis öeldi meile ju sageli, et kui me oleme head lapsed, saame preemiaks midagi magusat. Sellest tekkis ka arusaam,et maiustused on üks moodus meie headuse hindamiseks. Seega on täiesti mõistetav, et täiskasvanuna näeme jätkuvalt toitu enda premeerimise vahendina.

Himu mingi toidu järele: kui tekib vastupandamatu tung

Oma himudele järele andmine on üks äärmiselt tavaline emotsionaalse söömise vorm, kuigi sel hetkel, kui tekib himu, võib see tunduda tõelise füüsilise vajadusena. Himud on ka üks sümptom, mis viitavad meie võitlusele kaalulangetamisega.

Jenna himu Ritzi soolaste küpsiste järele oli nii tugev, et ootuses neid süüa sõitis ta isegi töölt kiiremini koju. Jõudnud koju, sukeldus ta oma lemmikküpsistepakki veel enne, kui jõudis kapiukse sulgeda. Siis - justkui lummatuna - sõi ta sealsamas püsti seistes tühjaks terve paki. Ta teadis, et see oli halb harjumus, kuid ei suutnud seda lõpetada. Ühel päeval hakkas Jenna koju sõites koputama oma küpsistehimul, tehes seda iga kord, kui pidi punase fooritule taga peatuma. Kui ta jõudis koju, oli ta pingetest vabanenud ja suutis end kontrollida ega tundnudki vajadust kohe kööki kiirustada. Füüsiline himu ei saanud seekord tema üle võimust. Hiljem ta taipas, et tegelikult vajas ta vaid pärast rasket tööpäeva mingit moodust lõõgastumiseks ja sümptomil - himul küpsiste järele - koputades vabanes oma söömishimust.

Selline "sümptomil koputamine", mis antud juhul tähendas koputamist söömishimul, võib sageli tuua kiireid tulemusi. Selleks, et alustada võitlemist oma himudega, hakkame nüüd koputama otse sellel toidul, mida sa ihaldad. Koputades oma himul ja ka meeleheitel, mida see vajadus sinus tekitab, saad sa keha rahustada ja himust vabaneda. Mõtle toidule, mida sa ihaldad, ja püüa mõttes muuta oma himusid veelgi tugevamaks. Mõõda seda himu kümnepalli skaalal ja alusta koputamist. Järgneval tüks näide.

  • Karatelöögipunkt: kuigi ma vajan praegu šokolaadi, aktsepteerin ma oma tundeid ja tean, et lõõgastuda on turvaline. (Korda kolm korda.)
  • Kulm: ma vajan šokolaadi.
  • Silmanurk: ma pean seda kohe saama.
  • Silmaalune: see himu šokolaadi järele ...
  • Ninaalune: see surve mu kehas ...
  • Lõug: ma vajan seda kohe.
  • Rangluu: see himu šokolaadi järele ...
  • Käealune: see vastupandamatu himu ...
  • Pealagi: ma ei suuda millelegi muule mõelda.

Kontrolli, kuidas end tunned. Kas su himu on vähenenud? Jätka koputamist, kuni tugevus on 5 või väiksem, ja siis mine edasi positiivse ringiga.

  • Kulm: ma võin seda šokolaadi süüa ...
  • Silmanurk: ja võin ka mitte süüa.
  • Silmaalune: ma olen rahulik.
  • Ninaalune: ma olen enesekindel.
  • Lõug: võib-olla ma võtan nüüd tükikese.
  • Rangluu: võib-olla ma teen seda hiljem.
  • Käealune: ma suudan end kontrollida.
  • Pealagi: ma otsustan teha seda, mis on mulle parim.

Hinga sügavalt sisse ja kontrolli, kuidas end nüüd tunned. Mõõda uuesti intensiivsust ning jätka koputamist, kuni tunned kergendust. Kui sul tekib mingi himu ja see tundub liiga tugev, et sellele vastu panna, siis võid esimese asjana igal hommikul sellel koputada. Koputamine aitab sind terve päeva tunda end rahulikuna.

Kui himu ei kao

Kuigi enamus himusid mingi toidu järele on seotud emotsioonidega, on mõnede himude taga sügavamad emotsioonid kui tavaliselt. Kui sümptomil koputamine ei rahusta su soovi lubada endale midagi head, siis tavaliselt on see märk sellest, et su himu on seotud sügavamate emotsioonidega. Samas muidugi ei pruugi sa mõista, et sinus on peidus mingid sügavamad emotsioonid. Sulle võib tunduda, et maiustused on lihtsalt nii head ja kutsuvad sind neid sööma. Seda sellepärast, et keha reageerib nii seda vallanud paanikale ja teeb võimatuks sul olukorda õigesti hinnata.

Selleks, et saada teada oma himude tõelist põhjust, pead sa kõigepealt koputamisega vaigistama paanikat. Sa võid alustada koputamist karatelöögipunktil järgneva sissejuhatava deklaratsiooniga: "Kuigi ma ei suuda vabaneda himust küpsiste järele, armastan ja aktsepteerin ma ennast ning minuga on kõik korras." Kui sa oled koputanud, rahustades esialgset paanikat ja püüdes saada ühendust enda ja oma vaistuga, on sul lihtsam vastata küsimusele: "Mida ma tegelikult ihaldan?" Ja siis läheb asi lõbusaks. Sinust saab uurija, kes asub endaga tööle, ja sa hakkad koputama nendel emotsioonidel, mis toidavad su emotsionaalset söömist.

Enne iseendasse süüvimist räägime aga sellest, mis toimub emotsionaalse söömise korral kulisside taga ehk siis meie alateadvuses. Meie alateadlik meel, mis hõlmab ka mandlikujulise amügdala, peab meile tagama turvalisuse. See peab meid kaitsma emotsioonide, kogemuste ja mälestuste eest, mis ohustavad meie turvalisust. Emotsionaalne söömine on siin suureks abiks, sest pitsa või šokolaadikoogi nautimine aitab meil vältida mõtlemist nendele kogemustele, mälestustele või emotsioonidele, mida alateadlik meel peab meie turvalisust ohustavateks. Kui meile saab selgeks, mida me tõeliselt ihaldame - mis on see rahuldamata vajadus, mille asemel meie alateadlik meel kasutab emotsionaalset söömist -, saame selle vajaduse rahuldada tervislikemate harjumustega. Siis tekib tõeline ja kestev muutus, nagu ka Jenna puhul, kes taipas, et Ritzi küpsiste sisseahmimise asemel aitab hoopis koputamine tal leevendada tööpäevajärgset stressi.

Need emotsioonid, mida alateadlik meel püüab vältida emotsionaalse söömisega, võivad eri inimestel ja mõnikord ka eri päevadel suuresti varieeruda. Kuna see võib olla ka intensiivne emotsioon, nagu näiteks viha, siis ei ole ühte kindlat ja kiiresti toimivat reeglit. Üks emotsioon, mida me tavaliselt alahindame, kuid mis on üsna levinud emotsionaalse söömise allikas, on igavus. Selle asemel, et anda sulle märku vajadusest mingi uue tegevuse või meelelahutuse järele, võib pidev igavus viidata, et sinu elus puudub kirg ja elurõõm. Rahuldamata vajadus tugevate tunnete järele võib sind viia selleni, et otsid naudingut toidust, mis sind ajutiselt "uimastab".

Katkend pärineb kirjastus Pilgrim poolt välja antud Jessica Ortneri raamatust "Lahendused koputamise kaudu - kaalulangus ja füüsiline enesekindlus"


Loe veel

KOMMENTEERI!