Supi muudab eriti tervislikuks asjaolu, et erinevalt teistest roogadest säilivad supis paljud olulised vitamiinid ja mineraalid, mis muul juhul koos keeduveega minema kallatakse. Vedel toit seedub maos hästi ning tagab ka parema toitainete omastamise.

Toitva einena on supp olnud eestlaste toidulaual väga pikka aega. Supp võib olla nii lahja juurviljaleem kui ka rohke liha, koore või juustuga rammus toidukord ehk sobib igale maitsele. Olenevalt toidukorrast võib supile lisandiks juurde panna hapukoort, ürte, leiba, täisterakrutoone vms.

Tervislikkuse seisukohast võiks supp olla ohtra soola asemel maitsestatud hoopis erinevate ürtide ja vürtsidega. Kes armastab rohkem teravust, saab sel moel ka suurepärase ainevahetust aktiviseeriva roa. Supi abil saab aidata ka kaalu langetada, kuna soe puljong hoiab kõhu täis, eriti hea, kui sellesse ohtralt köögivilju lisada.

Supp annab rohkelt toitaineid

Supp kõige üldisemas mõttes on tervislik ja hästi seeduv eine, kuna kuumtöötlemisel on enamasti kõik koostisained mõnusalt pehmeks keenud. Kuumtöötlemine pehmendab kiudaineid ja parandab mõne komponendi (näiteks karotenoidide) paremat omastamist. See, millist suppi süüa, sõltub peamiselt enda maitse-eelistustest..

Enamik suppe sisaldab köögivilju, mis tagab meile juba hea vitamiinikoguse. Porgandi ja teiste karotenoide sisaldavate köögiviljade omastatavus paraneb veelgi just siis, kui neid keeta ja süüa koos rasvaga. Hea rasvaallikas on näiteks kana- või loomalihaleem, samuti võib lisandiks olla hoopis hapu- või rõõskkoor, loomulikult ka oliiviõli või muu taimne rasv. Seega miks mitte valida mõni maitsev porgandipüreesupp.

Loomne kontidest keedetud puljong on tervisele väga kasulik, sõltumata sellest, mida sinna maitseks lisada. "Kondipuljongil on palju tervistavaid omadusi," sõnas Eesti Toitumisnõustajate Ühenduse liige ja toitumisnõustaja Külli Holsting. Kontidest valminud leem on tulvil mineraalainetest ja kollageenist, mis toetavad soolestikku, liigeseid, luustikku ja nahka.

Kanapuljong valmib tavaliselt sidekoerikastest ja kondistest lihatükkidest ning pika keetmisaja jooksul eraldub sealt leeme sisse želatiini, kondroitiini ja glükoosamiini, mida meie tavatoidust sageli ei leia. Nii glükoosamiin kui ka kondroitiin on vajalikud liigeste tõrgeteta toimimiseks ning nende ainete tarbimine aitab ka sidekoeprobleemidest kiiremini taastuda.

Kanasupp on ka tuntud imeravim külmetushaiguste korral. Nimelt on kanasupil põletikke pärssiv toime ning seetõttu kiirendab selle söömine näiteks nohust paranemist.

"Alati peaks supile lisama maitserohelist: peterselli, tüümiani, tilli, rohelist sibulat, koriandrit, murulauku, karulauku, noori küüslaugupealseid jms," loetles Holsting. "Need lisavad einesse C-vitamiini, folaate ja ensüüme. Ekstra soojendava supi saab, kui lisada ingverit, kurkumit, kaneeli, tšillit, kardemoni jt vürtse."

Suppi võiks süüa üle päeva

Supiarmastajate jaoks pole ilmselt probleemi sellele igal teisel päeval oma menüüs koht leida, kuid kahjuks kiputakse suppi siiski liiga harva sööma. "Alati võiks süüa sagedamini, näiteks üle päeva," rõhutas toitumisnõustaja Külli Holsting. "Supid annavad meie toidulauale mitmekülgsust."

Kuna puljongi keetmine on pikk protsess, võib seegi saada sageli takistuseks, miks supp sagedamini perekonna toidulauale ei jõua. Tegelikult on supi valmistamine hoolimata ajakulust lihtne ning kui see juba kord ette võetud, saab terve pere seda süüa ka järgmisel päeval. Lisaks saab suppi väga edukalt külmutada või kasutada valmistamisel hoopis valmispuljongeid.

Sõltuvalt supist ja hoiutingimustest säilib see külmkapis mitu päeva väga hästi, kuid Holsting märkis, et näiteks porgandit sisaldavad supid kipuvad kiiremini käest minema. Seega tasub neid suure koguse korral pigem külmutada. Suppi soojendama asudes tasub aga terve potitäie asemel tulele panna vaid soovitud portsjon ning lasta sel ka keema tõusta.

Supp mitmekesistab toidulauda

Holstingu sõnul annab supp väga hea võimaluse kasutada ära toiduainete ülejääke, mis muidu võivad raisku minna. "Saab varieerida vastavalt hooajale: talvel soojendavad, suvel jahutavad supid, kuhu võib lisada ka jääkuubikuid." Saleda joone hoidjad võivad valida üsna madala kalorsusega köögiviljasuppe. Suurema söögiisuga inimene saab küllaltki toeka ja tummise eine liha-kartuli-kaunvilja kooslusest, kõrvale võib võtta veel viilu-kaks täisteraleiba.

Toitumisnõustaja sõnul tuleb eelistada köögiviljarikkaid ja kondipuljongiga valmistatud suppe, veidi harvem tarbida piima- ja lihasuppe. "Kala söömist võib aidata suurendada kalasupp - selles on head rasvhapped ja mineraalained," lisas Holsting.

Tema hinnangul on just mitmekülgsus tervisliku toitumise alus ning supi saame alati tervislikumaks muuta, kui valime tooraineid hoolikamalt ning kasutame väiksemas koguses kvaliteetset rasva. "Puljong võiks olla hästi kvaliteetne või ise keedetud," sõnas toitumisnõustaja. "Eelistada võiks mahepuljongit või mahedaid supikonte, eriti hea puljongi saab ka metslooma kontidest."

Hea valikuna tõi Holsting esile Eesti köögist tuttavad herne-, oa- ja kruubisupi, tänu neile jõuavad tervislikud läätsed ning kaun- ja teraviljad sagedamini meie toidulauale. "Leivasupp - mida suudavad süüa ainult eestlased," loetles Holsting veel huvitavaid eestlaste toiduvalikuid. "Meie lapsepõlvest nii tavaline leivasupp hirmutab sageli välismaalasi oma välimusega. Aga kokkuhoidlik eestlane oskab kõik ära kasutada ja muuta leivasupi tervislikumaks, lisades sellele marju, kuivatatud puuvilju, kaneeli, kookoslaaste ja muud paremat, millega saab ka välimust isuäratavamaks muuta."

Purgisupid ja mitmesugused pulbrist vms valmivad kiirsupid võiksid toidulaual koha leida pigem harva. Toitumisnõustaja sõnul aitab pastöriseerimine valmistoidul küll kaua säilida, kuid hävitab seejuures vajalikke ensüüme. Paki- ja purgitoidus kasutatakse sageli odavaid ja vähetervislikke rasvu, lisaks ka säilitusaineid ja maitsetugevdajaid. Väga oluline on lugeda hoolega silte ning teha võimalikult tervislikud valikud.

Püreesupp annab suurema valikuvõimaluse

Traditsiooniliste köögivilja- ning lihasuppide kõrval on üha populaarsemaks muutunud püreesupid, mille valmistusvõimaluste valik on ääretult lai. Sõltuvalt maitse-eelistustest saab näiteks köögiviljadele või seentele lisada mannat, jahu, koort, juustu; serveerida peekoni, juustulaastude või krutoonidega; lisada seemneid, maitsepärmi jms. "Püreesupp sobib hästi lastele ja vanuritele ning neile, kel närimise või seedimisega probleeme, sest kiudaine on keedetud või purustatud kergelt imenduvaks," rääkis toitumisnõustaja.

Püreesuppidesse on lihtne peita uusi köögivilju, mis jäävad esialgu tuttavate maitsete varju ega paista ka välja. Näiteks soovitab Holsting lisada pastinaaki või maapirni ehk topinamburit, mida meil veel nii laialt ei tunta.

Toitumisnõustaja arvates koguvad püreesupid populaarsust seetõttu, et neid saab pakkuda nii külmalt kui ka soojalt, keedetult ja ka toorena. "Tervislik valmistusviis oleks siiski võimalikult lühiajaline kuumtöötlus ja seejärel sau- või kannmikseri abil purustamine," rõhutas ta. Toorsuppe võiks süüa võimalikult ruttu pärast valmistamist, kuna kokkupuutel õhuga väheneb purustatud köögiviljades nii C-vitamiini kui ka folaadi kogus.

Püreesupid annavad palju mänguvõimalusi, kuna neid saab valmistada nii vahukoore, kookospiima kui ka paljude teiste meelisainetega. Vahelduseks tasub hoopis proovida näiteks külmsuppi.

"Minu isiklik lemmik on külm hernepüreesupp mandlipiimaga, aga ka tomati- ja kõrvitsasupid, isegi Tom Kha," loetles Holsting tervislikke eelistusi, mida eeskujuks võtta. "Kasutan sageli kvaliteetseid valmispuljongeid, millega valmivad supid ruttu," jagas ta isiklikke nippe.

Vanade eestlaste toidulaual oli supil tähtis koht

Vana Eesti toidulaud oli suppide poolest rikkalik: valmistati näiteks oa-, läätse-, herne- või tangusuppi, lisaks muidugi ka kala-, liha- ja kapsaleent. Sugugi haruldane polnud ka näiteks õllesupp. Tänapäeva kiire elutempo juures selliseid roogi enam nii sageli ei valmistata. Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja sõnul keetsid vanad eestlased üsna tihti ka jahusuppi ehk körti, mis oli omamoodi poolpaks keedus ning praegusel tervisliku toitumise ajastul vast nii populaarne enam poleks.

Kõige tavalisem toit nädala söögikordades oli tanguleem, mida söödi õhtul või hommikul. See keedeti veega ning valmistamise lõpus lisas perenaine nii palju piima, kui raatsis. Mõnel pool pandi juurde ka natuke rasva või võid. Tanguleent söödi leivaga, kõrvale võeti silku.

Supp oli vanasti eestlastele kõige tähtsam toit. Eelkõige oli muidugi tegemist hooajaliste valikutega, kuid kõige levinum oli hapukapsasupp. Suvel, kui liha ei olnud, keedeti suppi rasva või piimaga.

"Talvel ja paastuajal söödi kaunvilju valguallikana, vastlapäeval oli traditsioon süüa herne- või oasuppi, mis on tummisem ja aitab raske talveaja üle elada," selgitas Külli Holsting.

"Hapuoblika-, naadi-, kõrvenõgesesupid tulid kevadel kui toiduvarud otsas. Nii kasutati ära umbrohtude väge ja jõudu, et talvest kurnatud inimest saaks saata jälle põllule tööd tegema. Vitamiinid, aga ka näiteks rauarikkus naadis ja kõrvenõgeses annavad vastupanuvõimet ja jaksu juurde, eriti füüsilise töö ajal," täpsustas ta.

Kartul ja kapsas supi koostises on hea valik aasta ringi, kuna need säilivad kaua ning annavad organismile palju kasulikku. Kartulis sisalduv tärklis annab energiat, kapsas toetab väävli- ja kiudainerikkusega maksa ning liigeseid. Tegemist on toitvate ja tummiste köögiviljadega ka näiteks haigustest paranejatele.

Tervisliku ja maitsva supi valmistamise nippe

Selleks, et saada supist võimalikult palju kasu, on hea teada mõningaid nippe. Valmistamisel tasub köögiviljade koorimine ja tükeldamine jätta viimasele hetkele, et vältida liigset õhuhapniku toimet ja vitamiinikadu. Kui soovid siiski kõik varakult ette valmistada, võib kooritud kartuleid hoida õhuga kokkupuute vältimiseks külmas vees. Teised köögiviljad võib katta märja rätikuga.

Et lühendada kõrge temperatuuri toimeaega, pannakse köögiviljad juba keevasse vette. Peedile ja porgandile ei tasu keetmise ajal soola lisada, kuna see pikendab nende valmimisaega.

Toidu valmistamine kaanega kaetud nõus vähendab muutusi toiteväärtuses ehk potikaant ei maksa pidevalt asjata kergitada. Lisaks tasub suppi keeta võimalikult täis potis, et taas vältida õhuhapniku vitamiine lagundavat toimet. Seetõttu ei tasu toitu valmimise ajal ka liiga palju segada. Supileeme pinnale tekkiv rasvakiht takistab loomulikul moel õhuhapniku juurdepääsu toidule. Soovi korral võib hiljem jahtunud supi pinnalt rasvakihi kergelt ära koorida. Kui segada toidule juurde jahu, tärklist või riisi, suureneb sellega supi viskoossus ning vitamiinikadu võib väheneda kuni 20% võrra.

Huvitav nüanss on see, et liha ja kala puhul sõltub nende vitamiinisisaldus otseselt sellest, kui kaua on toitu valmistatud. Seega väikesteks tükkideks tehtud liha- ja kalaroogade puhul on vitamiine rohkem säilinud, kuna nende keemisaeg on lühem. Samas vajab aga puljong vastupidi hoopis pikka keemisaega. See tähendab, et vitamiine tuleb keeta vähe ning mineraalaineid kauem.

Supp annab organismile kõike vajalikku

Valides toidukorraks just supi, võib enamikul kordadest olla küllaltki kindel, et tegemist on hea ja toitva einega. Soe supp täidab hästi kõhtu, ei tõsta kiirelt veresuhkrut ja on kiudainerikas. Kui tegemist on liha- või kaunviljasupiga, saame sealt ka valku. Lisaks annab see kehale vajalikku vedelikku ja on tänu köögiviljadele vitamiinirikas.

Puljongis leidub palju mineraalaineid ja bioaktiivseid ühendeid. Naturaalse kollageeni sisalduse tõttu ravib puljong ka soolestikku.

Olenevalt supist saab endale täisväärtusliku toidukorra nii kaalujälgija kui ka turskem inimene ning perega veedetud nappi aega saab pikendada, kui valida näiteks kodusest sügavkülmast juba varem valmis keedetud toit.

Allikas: Tervisliktoitumine.ee

Loe lisaks: Parem seedimine: millised toiduained sobivad koos söömiseks, millised mitte?

Varjatud suhkrusõltuvuse küüsis: 8 põhjust, miks valge suhkur menüüst välja jätta

11 põhjust, miks su kehakaal ei lange

Vabane emotsionaalsest söömisest ja vähenda kehakaalu koputamise ehk EFT abil

Seitse harjumust, mis su kehakaalu märkamatult tõstavad