Kui vaatame toitumisteadust või laiemalt tervishoidu, siis üheksakümnendad aastad on kuulsad selle poolest, et maailmas algas toidulisandite pealetung. Eelmise sajandi 90ndate aastate alguses külastas meie haiglat palju välisturiste ja mäletan, et kui istusime koos sööma, oli neil alati kaasas kotitäis igasuguseid tablette. Küsisin neilt, mida nad kogu aeg söövad ja miks on vaja süüa kellaajaliselt nii palju tablette. Vastus oli, et need tabletid on väga vajalikud toidulisandid. Tol ajal ei osanud ma aru saada, mida kujutavad endast toidulisandid. Arstina ei saa ma ütelda, et kõik toidulisandid on halvad, kuid toidulisandite probleem on selles, et neid kasutatakse ka ilma vajaduseta. Toidulisandite tööstus on samuti hea äri, mis ütleb inimesele: olgu, ära võta ravimeid, aga võta toidulisandeid. Ma ei eita, et on selliseid inimesi, kes vajavad toidulisandeid, nagu on inimesi, kes vajavad ravimeid. Küll aga peab ka toidulisandite võtmine olema kooskõlastatud arstiga ja toidulisandi toime peab olema tõenduspõhine.

Ma julgen väita, et toidulisandid on veel suuresti läbiuurimata valdkond. Me ei tea, mida nad täpselt organismis teevad, kui neid kasutada koos teiste lisanditega, koos erineva toiduga, koos erinevate ravimitega. Kõigele lisaks on turul väga palju erinevaid toidulisandeid, mille kvaliteet on kolme küsimärgiga. Seega tuleb ka selles valdkonnas säilitada kaine mõistus. Ma ei ole toidulisandite vastu, aga olen väga seda meelt, et peab olema range näidustus ja nende manustamisel peab tegema koostööd kompetentse arstiga ning konsulteerima spetsialistidega. Ainult nii võib toidulisanditest tulu tõusta.

Iga ravim, mis Eestisse tuleb, peab läbima vajaliku ja õigustatud Ravimiameti kadalipu, kuid toidulisand on kui toit ja selle puhul ei ole nii rangeid nõudmisi. Toidulisandid ei pea läbima kliinilisi ravimiuuringuid ning põhjalikke tõenduspõhiseid uuringuid on selles vallas üldse vähe. Olles turul, puudub juba igasugune kontroll nende turundamise ja müümise osas. Paljud toidulisandite pakkujad aga müüvadki ju mõttega, et see aitab ühe või teise haiguse puhul. Seega müüakse toidulisandeid ka ravimise kontekstis.

Igal toidulisandi tarbijal tasuks endalt küsida, miks ta seda võtab: kas selleks on tõesti näidustus ja mõne spetsialisti heakskiit või on ta hoopis langenud osava turunduse võrku? Siiski ei saa väita, et toidulisandite probleemiga riigis keegi ei tegele. Toidulisandi ohutuse, nõuetekohasuse ja kvaliteedi eest vastutab toidulisandi tootja või turustaja. Toidulisandi esmakordsel turuleviimisel peab turustaja sellest teavitama veterinaar-ja toiduametit. Turuleviimisest teavitamine ei tähenda veel toidulisandi heakskiitmist.

Vaatleme mõningaid toidulisanditega seotud probleeme. Kevadsuvisel hooajal mõtlevad inimesed tihti kaalulangusele ning turult võib leida kaalulangetamiseks mõeldud toidulisandeid järgmiste suunitlustega:

  • organismi ainevahetusprotsesside kiirendajad;
  • rasvapõletajad;
  • kõhulahtistajad;
  • söögiisu pidurdajad;
  • diureetilise mehhanismiga toidulisandid.

Oleme ausad, inimene on ju oma loomult laisk. Selle asemel, et õigesti toituda ja rohkem liikuda, otsitakse alternatiivseid võimalusi. Toidulisandite peamine mõte ongi see, et inimene ei peaks oma igapäevast elurütmi muutma. On ilmsiks tulnud selliseid ehmatavaid fakte, et toidulisandite valmistajad on sünteesinud puhta toote, saanud oma sertifikaadi ja alles siis hakanud lisama ravimeid, et inimesed saavutaks parema efekti. Nii juhtus näiteks kaalulangetamise toidulisanditega, millele hakati lisama ravimit sibutramiin. Paljudes riikides on see ravim keelatud. Kirjeldatakse, et seda ravimit sisaldava toidulisandi kasutamisel saadakse kaalulangetamisel lühiajaline tulemus, kuid hiljem võivad tekkida rasked tüsistused, millest kõige raskem oleks infarkti teke. Kutsun inimesi üles ettevaatlikult kasutama nii Hiina kui ka teiste idamaade kaalulangetamise toidulisandeid. Toidulisandite edasimüüjad püüavad tihti rahustada, et uuringud on tehtud ja nende toode on ohutu. Soovitan alati üle vaadata, kes on need uuringud teinud ja finantseerinud. Tõenduspõhise uuringu on alati läbi viinud erapooletu institutsioon. Kui mõni ravimit tootev firma tuleb välja uue ravimiga, siis mõne aja möödudes on kohal ka toidulisandeid tootev institutsioon, mis hakkab pakkuma uut toodet eeltoodud uue ravimiga samasuunalise efektiga.

Vaatamata toidulisanditega seotud negatiivsele poolele, olen arvamusel, et toidulisandid on teatud olukordades vajalikud. Kui inimene tahab ennast ise aidata, siis toidulisand võibolla aine, mis aitab parandada elu ja tervise kvaliteeti. Seetõttu ei saa ma aktsepteerida seda, et toidulisandit reklaamivad inimesed ei oma mitte mingisugust meditsiinilist haridust. Neil inimestel peaks olema meditsiiniline haridus, veel parem, kui selleks on arstiharidus. Kahjuks õpetatakse ülikoolides arstidele toidulisandite teemat väga pealiskaudselt. Kindlasti vajaks arstkond tõenduspõhist koolitust toidulisandite teemal, kuna siis saab arst kvalifitseeritult soovitada mõnda toidulisandit, kui selleks on kindel näidustus. Isiklikult arvan veel, et enne kui arst hakkab soovitama mõnda toidulisandit, peaks ta ise ka testima seda. Olles põhjalikult tutvunud toidulisandi koostisega ja omanud ka isiklikku kogemust, on tõepoolest võimalik anda tõenduspõhist soovitust patsiendile. Mina isiklikult olen nii teinud viimastel aastatel.

KOMMENTEERI!