Riina Raudne: mind teeb väga vihaseks see, mida alkohol "minu inimestega" on teinud


Aasta naised 2015.Vestlusring
Aasta naised 2015.VestlusringFoto: Vallo Kruuser

"Tuleb lihtsalt vastutus võtta. Lapsepõlves võis olla puudujääke, aga täiskasvanuna saad ainult sina otsustada, et nüüd võiks kurssi muuta," arutleb Riina Raudne, kes on jõuliselt tegutsenud selle nimel, et Eesti ei trooniks enam alkoholismi edetabelite tipus ning rahvas oleks tervem ja kainem. Alkeemial on hea meel avaldada ajakirjas Anne&Stiil ilmunud intervjuu Aasta Naine 2015 tiitli pälvinud Terve Eesti Sihtasutuse asutajaga.

Kirglik tundub sobiv sõna tema iseloomustamiseks - ja see ei tähenda silmaklappidega kammitsetud fanaatilisust. Veel sisendusjõuline. Ja terav. Ja miks mitte lõbus. See on Anne & Stiili aasta naine Riina Raudne (34).

Algatasid kampaania "Joome poole vähem!" ning seisad selle eest, et alkohol eestlasi ei hävitaks. Ilmselt tunneb nii mõnigi lugeja, et alkohol ei ole tema probleem. Ta ei kuritarvita seda, tal võib olla raske mõista, miks peaks jooma?

Alkohol ei olegi paljude jaoks probleem. Aga mõistmaks sõltuvust, võib lugeja mõelda, kas tal on äkki kontrollimatu tõmme millegi muu suhtes? Kohv, internet, ostlemine...? Sõltuvus alkoholist, nagu iga sõltuvus, koosneb paljudest komponentidest. Kui oled veetnud palju aega juues, on sul toredaid mälestusi ja uskumusi, mida alkohol aitab kogeda - näiteks lõõgastust. Kuna alkohol on sõltusvusttekitav aine, õpib aju, et joogiga veedetud ajad on mõnusad, ning keha hakkab seda meelde tuletama. Oma joomisharjumusi muuta ei ole lihtne. Kui oled joonud koos sõpradega, võivad nad eeldada, et sa jätkad. Öelda ühel päeval, et ei taha juua, võib sõpradele tunduda järsk, nõme, isegi süüdistav. Palju kergem on nendega edasi juua. Muutuste teele asudes pead hakkama ise endale looma keskkonda, mis toetab vähem joomist. Sellest võibki olla raske aru saada inimesel, kes ei ole sõltuvust kogenud. Eestis on 60 000 alkohoolikut.

Seotud lood:

Kuidas sõbrad-tuttavad su huvikaitsetööle reageerivad?

Väga toetavalt ja loominguliselt. Inimesed, keda ma pole kaua näinud, tulevad tihti tänama, et me seda asja ikka ajame. Kuulen pidevalt inimestest, kes on vähem jooma hakanud, või sellest, et keegi tegi alkoholivaba kuu ja tunneb end nii hästi - parem uni, rohkem energiat, ootamatu teravus. Nii tuttavad kui ka võõrad tulevad ideedega, mida võiks kampaania "Joome poole vähem!" Facebooki-lehel jagada või plaanidega üritustest, mida korraldada. See on tore, meil on väga abi vaja. Tahaks, et see poole vähem joomine ei oleks mitte minu projekt, vaid tunduks teistelegi piisavalt hea mõte, et ära teha. Kui valitsus ei otsusta alkoholipoliitikat muuta, sureb järgmise nelja aasta jooksul Eestis 4000-6000 inimest alkoholi tõttu.

On see töö su pidutsemist ja suhtlust ka kuidagi mõjutanud?

Nojah, väga paljud tuttavad enam eriti ei joo ja mõnikord on mul koguni patune tunne, kui ma näiteks oma veini juurde jään. Teistele jälle seostun ma nii automaatselt "karskuskampaaniaga", et isegi kui seisan kusagil, klaas käes, arvatakse, et tulin meelde tuletama, et teised ei peaks jooma! Sageli on juhtunud, et lähen peole ja keegi ütleb: "Oi, nüüd tulid sina, aga ma juba jõin." See on hästi tüütuks muutunud, sest ma ei näe oma rolli politseinikuna. Nendel hetkedel soovin, et mul oleks paremini välja töötatud vastused. Tavaliselt olen öelnud: "Meil on vaba maa, palun naudi." Alkohol on meie kultuuris tugevate moraalsete laengutega, inimestele läheb välispilk korda ja nad tunnevad vajadust vabandusi otsida.

Kas oled sõltuvust isiklikult kogenud?

Kergemal kujul ilmselt küll - infosõltuvust, internetisõltuvust, sõltuvust konkreetsetest inimestest. Olen mingitel perioodidel veetnud internetis palju rohkem aega, kui oleksin soovinud. Vahepeal sulgesin mitmeks kuuks oma Facebooki-konto, kuna veetsin liiga palju aega sealgi.

Pean lugu neist, kes otsustavad elus muudatusi teha, lähevad AAsse või hakkavad sportima. See pole kerge! Tee sõltuvusest välja on arenguline. USAs töötasin üksvahe abiõppejõuna ja mulle hakkas silma üks äärmiselt pühendunud üliõpilane. Selgus, et ta oli bakalaureuseajal visatud ülikoolist välja sõltuvuse pärast, sellest vabanenuna püsis ta väga hapral pinnal. Ta oli juba kaotanud aastaid, ehkki oli vaid 23! Sõltuvustega kohanemine on 21. sajandi väljakutse.

Mida soovitad inimesele, kes on kasvanud alkohoolikute peres, näinud pealt joomist, kogenud selle laastavaid tagajärgi?

Loe veel

On inimesi, kes on sellistes oludes kasvanud vaimselt väga tugevaks. Pole ilmselt ühest, kõigile sobivat lahendust, nagu ei ole palju inimesi, kes tulevad lapsepõlvest ühegi kriimuta. Võib-olla Ameerikas elatud aastate tõttu olen suur teraapiatesse uskuja. Kui sul on mõni eluoskus puudu, siis leidub selleks puhuks tavaliselt abi - nõustamist, raamatuid jm, mille abil oma sisemisi muskleid avastada ja treenida. Tuleb lihtsalt vastutus võtta. Lapsepõlves võis olla puudujääke, aga täiskasvanuna saad ainult sina otsustada, et nüüd võiks kurssi muuta. Paljud ostavad ju kokandus- ja aiandusraamatuid, sest tahavad osata küpsetada ideaalset koogipõhja või kasvatada orhideesid! Niisamuti on enesekohased oskused - enesearmastus, distsipliin jne - üsna vajalikud, et elus toime tulla.

Oled öelnud, et alkoholiteema juurde tõi sind eelkõige huvi kollektiivse vaimse tervise vastu. Kas ka midagi isiklikku?

Et kas keegi mu lähiringist on olnud alkohoolik? Või ma ise? Ei, otseselt mitte. Lihtsalt maal üles kasvades nägin enda ümber suhteliselt palju joomist ja selle tagajärgi. Teemasse süüvinuna teeb mind kurvaks ja väga vihaseks see, mida alkohol "minu inimestega" Eestis laiemas mõttes on teinud - ja jätkuvalt teeb. See on väga isiklik tunne. Ma võtan aeg-ajalt ka alkoholitööstuse ärimudelit, noortele suunatud reklaamipraktikaid ja selle sotsiaalseid tagajärgi isiklikult. Ja valitsuse tegematajätmisi. Aga sellest tuleb rahuliku häälega rääkida.

Esialgu leidis alkoholiteema minu eest Terve Eesti Sihtasutus. 2010. aasta lõpus Terve Eesti SAga peetud ümarlaual arutati, mis on järgmine suur teema, ning jõuti arusaamisele, et tuleb ette võtta alkoholi liigtarbimine. Mõttetu teema, ei huvita! arvasin algul. Stigma valitses mindki. Ent kui hakkasin süvenema, avanes ootamatult põnev maailm. Kuidas inimesed meie kultuuriruumis suhtlemistavade tõttu ja oskuste vähesuse pärast kannatavad. Kuidas juuakse seepärast, et "elu on raske", "elame ju põhjamaal", "alkohol aitab lõõgastuda". Tere tulemast 21. sajandisse - elu ongi raske! Selle saaks mõnevõrra kergemaks teha suurem sotsiaalne õiglus poliitilisel tasandil ja paremad eluoskused isiklikul pinnal, kuid kaugemas perspektiivis mitte alkohol.

Sa oled oma asja ajades väga kirglik! Võib-olla on inimestel lihtsalt raske uskuda, et teema jõudis sinuni tegelikult üsna juhuslikult?

Jah, ma kaldungi kirglikkusele ja see ei ole vanusega paremaks läinud (naerab.) Enne tegelesin aastaid HIV-teavitusega ja pidin tookord loomulikult vastama küsimustele, kas keegi mu lähedastest või ma ise olen HIV-positiivne... Minu jaoks on selline küsimus alati kummaline, sest tulen rahvatervise ülikoolist, kus tuhanded teadlased töötavad iga päev eri epideemiate kallal, olemata ise haigusi läbi põdenud. Võta näiteks ebola, eks? Paljud lääne arstid ja teadlased olid huvitatud selle kolde kiirest isoleerimisest, olemata oma lähedast ebolale kaotanud. Alkoholi puhul tundub mõnele imelik ka see, et mis huvi on minul rääkida lapsevanematele ennetusest, kui mul endal lapsi ei ole; miks muretsen sõltlastele pakutavate teenuste pärast, kui ise sõltlane ei ole; jne. Meid huvitab, et noored ei hakkaks vara jooma, kuna see mõjutab tervikut.

Alles ükspäev kuulasin noore naise tunnistust, et pokaal veini õhtul aitab tal olla parem, lõõgastunum ema.

Ühe õhtu puhul mõju enesetundele ilmselt eitada ei saa, aga igaõhtune vein pole siiski mõistlik tulevikuväljavaade. Mingil hetkel võivad kaasneda tagajärjed, mis sulle ei meeldi. Sage joomine võib vähendada enesekontrolli. Saad õhtuse alkoholi mõjul järgmisel päeval natuke vähem hakkama, mis jälle ei aita lõõgastuda, vaid tekitab hoopis stressi. Ja siis tuleb õhtul jälle juua, et pingest vabaneda. Joomine suurendab depressiooni algeid ega aita ärevushäire vastu.

Sina oled julgenud asju ühiskonnas välja öelda, pole kartnud konflikti?

See ei ole mulle alati kergelt tulnud. Naisena kasvanuna on konfliktide vältimine mul loomulikult veres. Aga... olen pidanud keeruliste teemadega tegeledes kasvama. On tulnud oma nimi alla kirjutada, sest keegi ju peab, isegi kui sooviks peitu pugeda. Kui alkoholiteemaga avalikumalt välja tulime, siis elasin vahepeal tohutu paanikaga: ma lihtsalt kohutavalt kartsin ja põdesin, kui olin saatnud artikli Postimehesse või enda meelest asjaliku ettepaneku riigikogu liikmetele. Ei saanud öösel magada. Kui täpsemalt mõtlen, mida ma kartsin, saan selle kitsendada väga konkreetsele hirmule: kartsin, et Jürgen Ligi võib mu peale kärkida, avalikult. Kritiseerisin teravalt just alkoholiaktsiisi poliitikat, kui tema oli rahandusminister. Millalgi hiljem lihtsalt juhtus, et Jürgen Ligi asus minuga Facebookis vestlusse; ütles muu hulgas alustuseks, et aktivism on tema meelest andetu ja madala ambitsiooniga karjäärivalik. Võtsin siis oma vapruse kokku ja küsisin, kas tohin temaga kohtuma minna. Meil oli väga sõbralik vestlus haridusministeeriumis, rääkisime üle tunni nii alkoholist kui ka ennetusest, see teema on tal nüüd laual. Pärast seda tundub, nagu kõige hirmsam oleks juba seljataga, ma ei karda tõesti vist enam midagi (naerab)... vähemalt ei mäleta, millal viimati kartsin!

Meie inimestel on endiselt vähe julgust oma arvamust välja öelda, võtta sõna võimupositsioonide vastu - isegi kui võimu kasutatakse nii, et see meie kõigi hüvesid haavab. Võib-olla tajun maailma suuremana, kuna olen elanud kokku üheksa aastat Inglismaal ja USAs? Ma ei suuda alati võtta kohalikke võtmekujusid lõplike autoriteetidena. Ei saa jätta vastu rääkimata, kui nende otsuste tõttu on meil aastaid püsinud olukord, kus üle tuhande inimese aastas sureb. Ilmselt on lisanud julgust tunnetus, et kui ma ei saa Eestis teha seda, mis tundub rahva tervise arendamiseks õige ja kollektiivsete uskumustega dialoogis olemiseks huvitav, saaksin seda teha kusagil mujal.

Praegu oled siiski siin, Eestis, üliprestiižse Johns Hopkinsi ülikooli doktorikraadiga. Miks sa Eestisse tagasi tulid?

Tahtsin oma perele lähemal olla - mu ema, kes oli pikalt haige olnud, suri aasta enne mu doktorantuuri lõpetamist ja õel oli sündinud kaks last, kelle lapsepõlve juures tahtsin olla. Aga niisamuti tahtsin olla päriselus Eesti alkoholiteema juures, mida olin uurinud.

Liitu kampaaniaga "Joome poole vähem!" SIIN.

Artikkel ilmus esmakordselt Anne & Stiili 2016. aasta veebruarinumbris.

Allikas: http://annestiil.ohtuleht.ee

Kuula Riina Raudset Raadio 2 lõunasaates rääkimas alkoholireklaamidest ja -poliitikast.

KOMMENTEERI!