Lugu sellest, kuidas ma läbi põlesin ja peaaegu aru kaotasin


Lugu sellest, kuidas ma läbi põlesin ja peaaegu aru kaotasin
Loo autor Tanel Teemusk raskel eluperioodil, umbes 10 kg raskem ja depressioonisFoto: erakogu

Olin hullumeelsuse veerel. Ma ei leidnud sidet teiste inimestega, kogesin tõsiseid ärevus- ja paanikahooge, tasakaaluhäireid ja meeleheidet, olin hädas madala enesehinnangu ja depressiooniga. Just niimoodi tundsin ma end siis, kui kaks aastat tagasi tõsiselt läbi põlesin. Olin sattunud sügavasse mülkasse. Kuid siis suutsin ma tänu ühe ebahariliku ja ebaseadusliku uimasti tarvitamisele oma elu taas rööpasse ajada ja tundevõime tagasi saada.

Loen sotsiaalmeedia vahendusel mitme tarkvaraarendaja postitusi ning paljudel neist on samuti rääkida oma lugu läbipõlemisest, ärevushäiretest ja depressioonist. Neid psühholoogilisi probleeme võibki vabalt pidada meie ameti varjuküljeks. Jagan siinkohal oma kogemust, mis loodetavasti annab paar kasulikku vihjet selle kohta, kuidas vältida samasugusesse kitsikusse sattumist ja sümptomeid varem märgata.

Väsimus on kohal

Töötan vabakutselise iOS arendajana. 2016. aastal oli mul üks väga hea klient Ühendriikidest, kelle kaudu sain pidevalt uusi tööprojekte. Hakkasin selle kliendiga koostööd tegema siis, kui ma polnud juba mõnda aega mujalt tööd leidnud, nii et ma pingutasin tema heaks tõesti kõigest väest.

Ma elan Eestis, mis tähendab, et Ühendriikides paikneva kliendiga tegelemisega kaasnes 7-tunnine ajavahe ja palju hiliseid töötunde. Samaaegselt oli mul käsil ka üks isiklik programmeerimisprojekt. See tähendas, et Eesti aja järgi töötasin isikliku projektiga hommikul ning kliendi asjadega tegelesin pärastlõunal. Mu tööpäevad venisid 12 tunni pikkuseks ning mul oli raskusi pere jaoks aja leidmisega.

Seotud lood:

Esimesena hakkas mind mõjutama pidev väsimus. Ühel hetkel hakkasin kurnatuse tõttu kõrvus kuulma pidevat kõrgetoonilist heli. Tegemist oli tinnitusega.

Töö ise aga pakkus mulle endiselt huvi ja ma tegelesin täpselt sellega, mida alati teha olin tahtnud. Kuid ma olin lihtsalt nii väsinud, et õhtul nii umbes kella kümne paiku ei suutnud ma enam midagi ära teha. Vahtisin ainiti arvutiekraani, ilma et oleksin midagi kasulikku tehtud saanud.

Pidevast väsimusest hoolimata ei saanud ma aga korralikult magada. Ärkasin enamasti öösel kella nelja paiku ega suutnud seejärel taas uinuda. Ma olin küll kohati võimeline päeval tukastama või vajadusel magama jääma, aga mind häiris see, et kella nelja-kuue vahel olid mul juba silmad pärani lahti ja pea mõtteid täis.

Mu immuunsüsteem paistis samuti kannatavat. Püüdsin küll seda turgutada C- ja D-vitamiinide võtmisega, aga sellest ei näinud suurt tolku olevat. Kui keegi lähedal aevastas, oli gripp kindel tulema.

Kuna klient oli mulle usaldanud suure iOS projekti ning tegelesin sellega üksinda, ei saanud ma tempot maha võtta. Andsin üksnes hagu juurde ja töötasin nii et silmad punased.

Depressioon on kohal

Juba varsti hakkasin ma kannatama ka emotsionaalselt. Ma ei tundnud mingeid tugevaid emotsioone, kui ehk ainult negatiivseid. Teate küll seda tunnet, kui arvate, et valitsus püüab teile külma teha ja kõik teid ümbritsevad inimesed on mölakad.

Mul polnud tuju teistega suhelda. Hakkasin vältima sünnipäevapidusid ja sõpradega õhtustamist, tuues alati ettekäändeks suure töökoormuse iga kord, kui mind kuhugi kutsuti. Mäletan, kuidas pidime kord perega sõpradele külla minema, aga ma hüppasin viimasel hetkel alt ära ning mu tütar ja pruut läksid ilma minuta.

Lõpuks loobusin ma üldse inimestega sideme otsimisest. Rääkisin teistega küll kiirsõnumite vahendusel, aga ei läinud kellegagi näost näkku kohtuma. Ka oma perega suhtlesin ma harva. Tegin lihtsalt muudkui tööd, mida pidevalt mulle juurde laekus.

Taipasin nende negatiivsete mõtete tõttu, et miski on korrast ära. Lugesin eneseabiraamatuid ja uurisin süvitsi teoseid sellistelt autoritelt nagu Eckhard Tolle ja Alan Watts, mis mind küll ajutiselt aitasid, aga kokkuvõttes läks kõik jätkuvalt allamäge. Ühel hetkel otsustasin lambist minna kuuks ajaks reisile Lõuna-Hispaaniasse. Mul oli selleks raha küll, nii et üürisin seal ühe kena korteri, võtsin kitarri kaasa ja oligi minek.

Põgeneda võib halva ilma või teiste inimeste, aga mitte iseenda eest.

Niisiis jätkasingi Hispaanias endistviisi töötamist. Seal polnud mul kellegagi rääkida ning olin üksinda oma mõtete, tunnete ja depressiooni seltsis.

Ärevus on kohal

Loe veel

Kui olin juba veetnud paar nädalat üksi Hispaanias pikki tööpäevi tehes, tabas mind tugev migreen. See röövis minult kogu energia ja üsna varsti tekkis mul alaline tunne, et miski on viltu. See tunne oli ärevus.

Järgmise asjana hakkasin ma kogema tõsiseid paanikahooge. Püüdsin end maha rahustada. Tundsin, kuidas mu süda rinnus puperdas, ning kartsin, et tegu on südamerabandusega. Arvasin, et olen aru kaotamas.

Siis läksid paanikahood mingil moel veelgi hullemaks ja asendusid tasakaaluhäiretega. Kui peapööritus mind tabas, olin sunnitud pikali heitma, sest terve tuba käis silme ees ringi. See kogemus vapustas mind sedavõrd, et ostsin pileti järgmisele lennule ja naasin koju.

Paanikahood

Ma ei suutnud enam tööd teha. Võisin arvuti taga veeta korraga vaid kaks tundi, sest siis tabas mind jälle peapööritus ja kumin kõrvus muutus väga valjuks. Lisaks tundsin, nagu mu kõrvad oleksid mingi surve all.

Surusin pidevalt lõualuid kokku ja olin täielikult kaotanud võime teistega sidet leida. Lisaks olin aeg-ajalt hädas paanikahoogudega. Tegu oli tõeliselt hirmutava perioodiga.

Teel aju-uuringutele arvatava ajukasvaja leidmiseks

Pöördusin oma sümptomitega paljude arstide poole. Kõige probleemsem neist oli tinnitus, sest see kumin kõrvus oli pidev. Arst näitas mulle paari harjutust, millega kõrvu tasakaalus hoida ja tinnitust eemal hoida. Sellest näis küll pisut kasu olevat, aga suures plaanis see ei aidanud.

Käisin ka neuroloogi juures, kes tegi mulle ajuskaneeringu. Kartsin, et mul võib olla ajukasvaja. Õnneks selgus, et kõik oli korras. See hea uudis rahustas mind pisut. Kuid kumin kõrvus, kerged tasakaaluhäired, madal immuunsus viiruste vastu ja ärevushäired ei kadunud kuhugi.

Praegu möödunut meenutades võin öelda, et see kõik oli üks suur kauakestev paanikahoog, millel oli helgemaid ja raskemaid hetki. Olukord meenutas mulle hullumeelsust ja hirmutas mu poolsurnuks.

Ülesmäge ronimine

Pärast mitmete arstide poole pöördumist olin ma veendunud, et mul polnud midagi viga. Jõudsin järeldusele, et mind mõjutab tõenäoliselt endiselt läbipõlemine, ning alustasin pikka teed tervenemise suunas. Kuigi nüüd on mu enesetunne hea, kestab taastumisprotsess tegelikult praegugi, tervelt kaks aastat hiljem.

Muutsin oma elustiili üpris märgatavalt. Hakkasin tegelema igapäevase meditatsiooniga. Iga kord, kui tundsin end vähegi ärevalt, läksin enda rahustamiseks sörkima. Hakkasin ka toituma tervislikumalt ja regulaarsemalt.

Aegamisi mu enesetunne paranes. Umbes poole aasta pärast olin võimeline taas tööd tegema. Mul küll kumises endiselt kõrvus ning aeg-ajalt esines ka paanika- ja ärevushooge, aga peapööritus oli kadunud.

Eneseraviga ekstreemsustesse

Kuigi möödunud oli umbes pool aastat sellest suurest paanika- ja peapööritushoost Hispaanias, ei suutnud ma endiselt korralikult inimestega sidet leida. Olin küll kohal, veetsin sõpradega aega ja rääkisin nendega juttu, aga ei tundnud kellegagi mingit sidet. Ka mu lähimad sõbrad tundusid mulle kaugetena. Seda veidrat eemaloleku tunnet on väga raske sõnadesse panna.

Ühel õhtul võtsin koos paari inimesega ebaseaduslikku mõnuainet nimega MDMA ehk ecstasy. Ma küll polnud seda varem proovinud, aga olin piisavalt meeleheitel, et kasutada mis tahes vahendeid selleks, et end lõpuks taas normaalsena tunda. Kas või ainsaks õhtuks.

Ühtäkki aga hakkas uimasti mõjuma ja ma tundsin sügavat sidet end ümbritsevate inimestega. See tuletas mulle meelde, mis tunne on jälle emotsioone kogeda. Olin viimased paar aastat selle oskuse täiesti unustanud. Minust voolas välja kõikvõimalikke tundeid, eeskätt armastust.

Järgmisel päeval, kui uimasti mõju oli kadunud, mäletasin ma endiselt, kuidas oli end õnnelikuna tunda. See mälestus seadistas mingil moel mu aju ümber ning hakkasin suhtuma endasse ja maailmasse positiivsemalt.

Loo eesmärk pole ebaseaduslike uimastite promomine. Ma pole sellest ühest korrast saadik mingeid uimasteid võtnud. Palun ärge seda ise katsetage, kui end kehvasti tunnete. Tõenäoliselt see üksnes süvendab teie halba enesetunnet.

Taas peaaegu normis

Sellest uimastite seltsis veedetud õhtust alates hakkasin ma kiiremini tervenema. Mõistsin, et teistega suhtlemine ja sidemete loomine on kõige tähtsam asi elus. Inimene on sotsiaalne olend. Mu sõbrad ja pereliikmeid hoiavad mind terve mõistuse juures. Nad aitavad mind hädast välja, aga esmalt pean neil seda teha lubama. Mu tööelu pole sugugi sama tähtis kui minu lähedased.

Ma lõpetasin enda haletsemise ning mu suutmatus tööd teha ei häirinud mind enam sama palju. Tänu sellele ei mõelnud ma enam alatasa tööle ja sain oma mõistusele puhkust anda.

Selleks ajaks olid mul aga näpud põhjas. Olin lahku läinud oma pruudist, kes oli mu tütre ema. Olin loobunud oma kauaaegsest hobist, milleks oli bändis Köömes kitarri mängimine, aga sellest kõigest hoolimata oli säde mu silmadesse tagasi tulemas.

Oli aeg suhete lappimiseks. Lõin taas sidemed oma bändikaaslastega ning olin erakordselt rõõmus selle üle, et nad mu pärast aastapikkust eemalolekut tagasi bändi lubasid.

Kümme kuud pärast seda suurt paanikahoogu sain ma kätt proovida ühe väga laheda iOS projekti kallal. Esialgu võtsin selle ette ainult poole koormusega, et näha, kas saan ikka hakkama. Kõik lahenes hästi ja asjad hakkasid üha paremaks minema. Olin ka sotsiaalselt aktiivne ning kumin kõrvus muudkui vähenes ja vähenes. Isegi kaks aastat hiljem kuulen ma kohati kõrvus kuminat, aga seda tuleb ette üha harvem.

Nüüd 2019. aasta algul tunnen end õnnelikuna. Olen viimase aasta jooksul loonud paar väga lahedat iOS-i äppi mitmetele eri klientidele ning pühendanud palju suurema osa oma ajast lähedastega suhtlemise jaoks.

Mina koos tütre Maiaga 2018. aasta suvel lollitamas ja endast pilte tegemas

Elu õppetunnid

Mul kulus umbes pool aastat selleks, et end tööga ära kurnata ja omaenda soovituste eiramise tagajärjel läbi põleda. Selleks taastumiseks on nüüdseks kulunud kaks aastat. Mul oli raske olla hullumeelsuse veerel ning tunda, et ma ei suuda oma tööga tegeleda. See kogemus sundis mind asju ümber hindama ja elusse täiesti teistmoodi suhtuma.

Arvan, et olen nüüd tööd tehes palju arukam. Kui tunnen, et kõrvad lähevad lukku või hakkavad kumisema, siis lähen jalutuskäigule või mediteerin. Sain ka suurt abi Pomodoro tehnika kasutamisest ühe raske projekti kallal töötades. Minu motoks on töötada nutikalt, mitte töötada rohkem.

Hindan nüüd end ümbritsevaid inimesi endisest rohkem ning sean sõbrad ja pereliikmed alati esikohale.

Veel üks tegevus, mis lisaks sörkimisele mind rahustas, oli joonistamine. Iga kord, kui tundsin suurt ärevust, oli mul kombeks joonistada veidraid ja jubedaid nägusid. Teen seda praegugi. Tegelikult panin alles paar nädalat tagasi kokku näituse, kus neid illustratsioone esitlesin.

Edasiminek

Olen 40 aastat vana. Nooremana arvasin alati, et võin kõigega hakkama saada. Terve öö üleval olemine polnud mingi probleem ning sama käis ka ületöötamise kohta. Liigne töötamine ühtis minu ambitsioonidega väga kenasti.

Töörügamises pole midagi halba. Kuid töötamisega liiale minek näib olevat ohtlikum, kui esialgu arvasin. Kogemusele tagasi mõeldes usun ma, et läbipõlemise põhjuseks on see, kui aju otsustab puhkuse saamiseks kasutusele võtta ekstreemsed meetmed. Tegu on väga range hoiatusega, et oled ennast liialt tagant piitsutanud.

Kuigi mu kogemus oli hirmutav ja laastav, usun ma, et läbipõlemine oli minu isikliku arengu seisukohast tähtis. Nüüd mõistan ma, millal mu keha ja aju annavad märku, et peaksin töörügamist pisut piirama.

Märka sümptomeid ja otsi abi

Kui tunned seega, et libised mööda allakäiguspiraali, siis soovitan sümptomeid väga tõsiselt võtta. Kuula oma aju ja keha sõnumeid. Otsi abi depressiooni ja ärevusega toimetulekuks. Kuigi ärevushäired pole eluohtlikud, on tegemist siiski kohutava meeleseisundiga, mis rikub ära nii su elu kui ka suhted lähedastega.

Palun kanna hoolt selle eest, et ikka piisavalt puhkust saaksid. Isegi kui oled ambitsioonikas ning teed terve öö läbi tööd, siis luba endale pärastpoole pisut puhkust. Mine kinno. Maga aeg-ajalt poole päevani. Mine pidutse. Räägi inimestega. Loo sidemeid. Leia inspiratsiooni. Elu pole sprint, vaid maraton.

Olen südamest tänulik selle üle, et mul on väga toetav perekond ja väga vahvad sõbrad, kes mind rasketel aegadel aitavad, olgugi et nad ei teadnud päriselt, mis minuga lahti oli (paljud neist on tõenäoliselt seda artiklit lugedes üllatunud).

Depressiooni all kannatavad inimesed ei pöördu tavaliselt ise abi saamiseks kellegi poole. Kui kahtlustad, et su sõbral on sellised hädad, siis palun püüa teda veenda abi otsima.

Kuigi olen lugenud Carl Jungi teoseid ja huvitun psühholoogiast, ei ole ma ise sugugi mingi psühholoog. Niisiis palun otsida abi asjatundjatelt, kui sind vaevab depressioon või mõni eelkirjeldatud sümptomitest. Üksinda sellest madalseisust välja tulla on väga raske ja kohe kindlasti kulub selleks nõnda palju rohkem aega.

Loo autor Tanel Teemusk on mobiilirakenduste arendaja, rohkem informatsiooni http://teemusk.com

Allikas: https://link.medium.com/qfh161BNzT

Loe lisaks: Ärevus on häirekell, mis annab märku, et oled jõudnud tupiktänavasse

8 soovitust, mis aitavad ärevushäire ja depressiooni puhul tasakaalu leida

Oled kogu aeg väsinud? Loe, milles võib olla põhjus

Üksilduse kummalised teed: mis on üksildus? Kas sina tunned end üksildasena? Kuidas üksildusega toime tulla?

Toitumise ja depressiooni seosed: mida süüa ja mida mitte?

12 harjumust, millega sa oma vaimse tervise põhjalikult tuksi keerad

Loe lisaks ka kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Klaus Bernhardti raamatut "Paanikahäired ja nendest vabanemine".

KOMMENTEERI!