Dr Adik Levin: varjatud toidutalumatus pole klassikaline allergia


Dr Adik Levin: varjatud toidutalumatus pole klassikaline allergia
Foto: depositphotos.com

Mis on varjatud toidutalumatus ja kuidas individuaalne toitumine seda leevendada saab? Milline on immuunsüsteemi ja bakterite roll meie tervises osas? Nendele küsimustele annab vastuse dr Adik Levin oma raamatus "Abielu diabeediga".

Õige toitumine on see, kui paneme toidu suhu ja see laguneb lõpp-produktideks. Seedetrakti ehk toidukulgla igal osal - suuõõs, söögitoru, magu, kaksteistsõrmiksool, peensool, jämesool - on mängida oma roll. Igas osas toimub omal viisil toidu seedimine. Õige toitumine on see, kui toit peensoolde jõudes on juba ära seeditud ehk lagunenud lõpp-produktideks. See tähendab, et valkudest on saanud aminohapped, rasvadest rasvhapped ja süsivesikutest glükoos. Need lõpposakesed on sellised, millest me ise koosneme ja mida meie keha omastab.

Läbi aastasadade kasutas eesti talupoeg umbes 10-15 erinevat toitu. Muidugi ei mõelnud siis keegi individuaalsele toitumisele, aga aastatuhandete jooksul olid talupoja fermendid ja immuunsüsteem teatud kindla toiduvalikuga kohanenud. Toiduvalik oli nii piiratud, et organism suutis sellega toime tulla, pealegi oli toidu kvaliteet kõrge, elati mahepõllunduses. Jah, tõsi, talupoeg elas ainult 40. ja mitte 80. eluaastani, aga siin olid muud põhjused: haigused, epideemiad, täbarad elamistingimused, suur füüsiline koormus jne.

Seotud lood:

Praegu on meie toidulaual toimunud täielik katastroof. Toidu hulk on plahvatuslikult kasvanud - võib öelda, et heaoluriikides on tekkinud toidu üleküllus - ja kvaliteet on langenud alla igasugust arvestust. Kurioosne on see, et siitilmast lahkudes me ei kõdune enam sama kiiresti kui varem. Põhjamaades on näiteks pealematmise aega kalmistutel kolmekümne aasta võrra pikendatud. Me "palsameerime" end ise toidupoest süüa ostes. Sellele on ju kohutav mõelda. Mind on mõned head sõbrad palunud, et ma seda näidet oma loengutes ei tooks, aga arvan, et isegi kui tõde on valus, peab sellest rääkima ausalt ja kõik, mis puudutab meie suhteid toiduga, peab olema läbipaistev ja aus, miks mitte ka mõtlemapanev.

Üks viis toitumisprobleeme kontrolli alla saada on individuaalne lähenemine (k.a toidutalumatus), aga toitumisteadus tegeleb veel väga vähe sellega, kuidas konkreetne toit individuaalselt sobib. Samuti ei tunnista suurem osa arste kahjuks, et varjatud toidutalumatus on organismile tõsine probleem. Kui vaatame suvalisi inimesi enda ümber, siis meil kõigil on küll silmad, nina ja suu, aga ometi pole me ju sarnased. Miks siis arvatakse, et kõiki võib ühtemoodi toita ja et meie seedetraktis on kõigil samasugused fermendid? Tunnen inimesi, kes võivad süüa torti heeringaga ja neil ei teki mingeid terviseprobleeme. Ja on inimesi, kes väiksemagi kõrvaleastumise korral oma igapäevasest toitumisharjumusest maadlevad halva enesetundega ja on varmad kasutama igasuguseid ravimeid, et oma seedimisprotsessile kaasa aidata.

Individuaalne toitumine ja varjatud toidutalumatus

Selleks et mõista, mis on varjatud toidutalumatus, peame minema ajalukku. Seda protsessi kirjeldati esimest korda 1930. aastatel. Varjatud toidutalumatuse avastajaks oli dr Herbert J. Rinkel (1896-1963).Ta võttis grupi haigeid inimesi ja muutis ära nende tavalise menüü, jättes välja tavapärased söögid, ja see tõi juba kolme kuu möödudes kaasa positiivse reaktsiooni inimeste tervisele. Seejärel hakkas ta ühekaupa menüüsse tagasi tooma neid toitusid, mida uuritavad tavaliselt olid söönud ja tuvastas ka haiguste tagasituleku. Siit tekkis loogiline järeldus, et osadele inimestele mõned toiduained ei sobi.

Siis tuli aga peale Teine maailmasõda ja loomulikult vajusid need uuringud varjusurma, sest küsimus polnud enam selles, mis toitu süüa, vaid kust üldse toitu saada. Uuesti hakati varjatud toidutalumatusest rääkima 1970-80ndatel aastatel. Seega on toiduainete individuaalse sobivuse temaatika üsna uus teadusharu. Uute teadmistega kaasneb kindlasti esialgu ka vastupanu ja võib minna päris kaua aega, kui sellest saab n-ö uus tõde ja laiemalt aktsepteeritud teadmine.

Varjatud toidutalumatus pole klassikaline allergia!

Loe veel

Mõni aasta tagasi ilmus meie meditsiinilises ajakirjas kahe allergoloogi poolt kirjutatud artikkel toidutalumatusest. Autorid püüdsid lahti kirjutada, mis asi on laktoosi, gluteeni, galaktoosi, fruktoosi ja veel mitme faktori talumatus. Selles artiklis kirjutasid nad järgmist: "Paljud inimesed arvavad, et nende vaevused on tingitud toidust, ja seetõttu usuvad veretestide tulemustesse ning nn alternatiivsete testide turg on suur. Teadusuuringutega ei ole tõestatud ühegi alternatiivtesti kindlat seost toidutalumatusega. Ka täiesti terve inimese veres võib paljude toitude suhtes leiduda IgG-tüüpi antikehi, mis enamasti kajastavad vaid nende toitude tarvitamist. Ka ei ole tõestatud, et toidutalumatust saaks diagnoosida tsütotoksilise või elektrodermaalse testi, kinesioloogia või iridodiagnostika abil." Selle mõtte lõpetuseks kirjutavad autorid räigelt: "Lubamatu on määrata dieeti, lähtudes nn alternatiivtesti tulemusest!"

Ausalt öeldes oli raske ja arusaamatu lugeda sellist kokkuvõtet. Nende artikkel oli ju kirjutatud, nagu eelnevalt sai juba mainitud, laktoosi ja veel mõne aine talumatusest. Nad ei kajastanud üldse varjatud toidutalumatuse probleemi. Nende kirjeldatud toidutalumatuse "vihmavarju" alla püüti tuua järeldus, millest neil ei ole üldse aimu ega teadmisi. Ma austan nende arvamust ja igal inimesel ühes demokraatlikus riigis võibki olla oma arvamus, sestap on ka minul selle probleemi kohta oma arvamus, mida ma tahakski selles raamatus käsitleda.

On kujunenud paradoksaalne situatsioon - teadmisi ja kogemusi omamata väidetakse seda, et inimeste vaevused ei ole seotud toiduga. Varjatud toidutalumatuses (mitte lihtsalt toidutalumatuse kohta, millest autorid oma artiklis tegelikult kirjutasid) on allergoloogid võtnud endale nii prokuröri kui ka kohtuniku rolli ehk teisisõnu on nad paari autori viitega omandanud tõemonopoli teadjastaatuse. Mõnede allergoloogide selline lähenemine varjatud toidutalumatuse probleemile on pehmelt öeldes võhiklik.

Kurioosne on ka see, et kui meie ajakirjanduses tehakse juttu varjatud toidutalumatusest, siis võetakse ekspertideks allergolooge, kes ei tea ega tahagi teada, mida varjatud toidutalumatus tegelikult tähendab. Varjatud toidutalumatus on suhteliselt noor dietoloogia suund ning elu mängureegel on selline, et kui keegi tuleb välja mõne uue idee või kontseptsiooniga, siis esimene reaktsioon on alati selline, et see ei ole tõenduspõhine, see on äri või utoopia. Teine etapp on see, kui mõni oma ala tunnustatud inimene ütleb, et selles on olemas ka tõetera ja asja peab uurima. Kolmas etapp on siis, kui juba öeldakse, et jah, nii peabki olema. Vahel kulub tõe otsimisele mitu põlvkonda. Minu arusaama järgi on allergoloogid varjatud toidutalumatuse osas alles esimeses faasis ja neil kulub veel palju aastaid, enne kui nad hakkavad aktsepteerima ka teisi arvamusi.

Lugeja võib nüüd ehk küsida, miks ei ole ma kirjutanud varjatud toidutalumatusest ajakirjas Eesti Arst, mis avaldas kriitilise artikli sellesama teema kohta. Kahjuks on sinna kirjutamine võimatu. Teadust publitseerivad ajakirjad saadavad artikli enne avaldamist retsenseerimiseks. Tavaliselt on vaja kolme retsensenti ja pärast seda toimetus otsustab, kas ta selle artikli avaldab või mitte. Kes on aga retsensendid? Tavaliselt needsamad allergoloogid, kes loomulikult ei luba sellise sisuga artiklit avaldada. Selline situatsioon ei võimalda diskussiooni ja tahes tahtmata annab teatud grupile spetsialistidele tõemonopoli õigused. Sellepärast ma oma raamatus sellel teemal nüüd peatungi.

Ehk on paslik siinkohal ära tuua üks näide sellest, kuidas meie väärtushinnangud muutuvad - veel kõigest poolteist sajandit tagasi peeti teatud meditsiiniringkondades arstide kätepesu vajalikkust kinnitavat teooriat vastuvõetamatuks, nüüd aga ei oska keegi teistmoodi mõteldagi. Võib-olla juhtub sama ka varjatud toidutalumatuse teooriaga.

Uus vaatenurk varjatud toidutalumatusele

Mis asi see varjatud toidutalumatus siis ikkagi on? Lühidalt öeldes: vastupidiselt näiteks allergiale või tsöliaakiale on see varjatud allergiline reaktsioon; erinevalt allergilisest seisundist ei teki varjatud toidutalumatuse puhul IgE-antikehasid, vaid teatud tüüpi tsütotoksiline ehk rakke kahjustav reaktsioon.

Toidutalumatuse puhul ei räägi me ülitundlikkusest, mis juhtub allergia puhul, vaid tegemist on teist tüüpi, aeglase antigeen-antikeha mehhanismiga, mis võib kesta palju aastaid, enne kui selle tagajärjed avalduvad ja inimene oma tervise pärast muret hakkab tundma. See ei ole äge protsess, vaid krooniline protsess.

Seega on varjatud toidutalumatus mõnes mõttes palju suurem probleem kui allergia, kuna me ei saa temast kohe aimdust. Kui inimesel tekib äge allergiline reaktsioon näiteks pähklitele, saab ta sellest otsemaid aru ja enam kunagi pähkleid ei söö. Varjatud toidutalumatus võib aga kesta aastaid, enne kui hakkavad ilmnema sellega seotud nähud, näiteks ülekaalulisus, südame-veresoonkonnahaigused, diabeet, liigesepõletikud, aga ka depressioon, autism ja hüperaktiivsus.

Täna arvatakse, et tsiviliseeritud maailma elanikkonnast on 60-80 protsendil eelsoodumus varjatud toidutalumatuse tekkeks. Seda on väga palju!

Nagu eelnevalt juba mainisin, on kõik inimesed erinevad ning seega jõuame tagasi individuaalsuse teemani. On ju täitsa loogiline, et kõigile inimestele kõik toiduained ei sobi. Veel sada aastat tagasi ei olnud individuaalsus toitumises nii aktuaalne, kuna toiduvalik oli väga piiratud ja toidu kvaliteet palju parem kui praegu, suurem osa inimesi sõi omakasvatatud naturaalset toitu. Probleem individuaalsusega saab alguse viimase 50-70 aasta jooksul, mil plahvatuslikult on suurenenud toidu hulk ja halvemuse suunas on minemas toidu kvaliteet. Sellised muutused on suur stress meie seedetraktile ja immuunsüsteemile - kõik inimesed ei saagi selliste suurte muutustega ühtemoodi kohaneda. Ühtedel tuleb see paremini välja, teistel halvemini. Palju sõltub geneetilistest mehhanismidest ja aastatuhandetepikkusest toitumiskultuurist antud piirkonnas.

Kaasaegne meditsiin on oma suurte saavutuste juures läinud mõnes vallas kergema vastupanu teed, püüdes paljusid haigusi lihtsustada. Näiteks väidetakse, et südame-veresoonkonnahaiguste põhjuseks on kõrge kolesteroolitase veres. Väga mugav on leida üks vaenlane. Eriti meelepärane on see farmaatsiafirmadele, sest siis on võimalik leida üks kindel rohi ehk kangelane ja panna see vaenlasega võitlema. Elame ajastul, mil otsustatakse, kas kogu inimkond pannakse statiinide nõelale või hakkavad inimesed ka ise kaasa mõtlema, kuidas ennast aidata saab. Peame jõudma selleni, et iga inimene annab endast maksimaalse, et minimeerida ravimite, antud juhul statiinide kasutamist.

Jällegi tekib tahtmine vaadata ajalukku. Kui tänu mikroskoopide arenemisele osutus võimalikuks tuvastada mikroobid, tekkis esialgu arusaam, et just need mikroobid on kõigi meie haiguste põhjustajad ja neid hävitades saame hävitada ka haiguse. Alles hulk aega hiljem selgus, et päris nii see ei ole - just needsamad mikroobid omavad palju olulisemat rolli meie tervises, kui oskame arvata.

Krooniliste haiguste, ülekaalulisuse, metaboolse sündroomi jms tekkimises ei ole süüdi mitte ainult kolesterool. Ei ole süüdi ka mitte ainult bakterid, vaid hoopis vastupidi - bakterite elu ehk tasakaal on häiritud, mistõttu meie seedimine ei toimi enam nii, nagu peaks.

Varjatud toidutalumatuse kolm sammast

Selles peatükis kirjutan lühidalt lahti varjatud toidutalumatuse patogeneesi. Selleks et mõista, mida kujutab endast varjatud toidutalumatus, vaatleme meie seedetrakti süsteemi kolme sammast:

⦁ seedetrakti fermentsüsteem;

⦁ seedetrakti bakterite biotsönoos ehk elukooslus (baktereid on seedetraktis kokku 2-2,5 kilo);

⦁ seedetrakti immuunsüsteemi krooniline antigeen + antikeha mehhanism.

Kõik need kolm sammast on omavahel tihedalt seotud. Seedetrakti fermendid ja immuunsüsteem on suhteliselt stabiilsed ja sellised, nagu need on inimesele "kinkinud" tema vanemad.

Toit hakkab seeduma juba suuõõnes ja seetõttu peame mõtlema ka sellele, kuidas ja kui kaua toitu mäluda. Näiteks juur- ja puuviljad jäävad makku kolmeks kuni neljaks tunniks, juustud aga kuni kaheteistkümneks tunniks. On olemas isegi väljend, et juust paneb "mao lukku", see on seedimise seisukohast täitsa õigesti öeldud.

Muidugi ei ole inimese organism jäik ja muutumatu portreepilt, vaid on pidevas muutuste protsessis ning - mis on tähtis! - nendest protsessidest sõltub inimese tervis. Kuna need kolm süsteemi on omavahel tihedalt seotud, hakkab vajadusel üks kompenseerima teist. Näiteks kui fermentsüsteem ei suuda oma tööga hakkama saada, võtavad suurema koormuse enda peale bakterid. Kui ka nemad hakkama ei saa, astub meie eest välja meie kaitseingel immuunsüsteem. Kõige mobiilsem meie seedekulglas on bakterite kooslus.

Alles viimastel aastatel olen jõudnud veendumusele, et bakterite kooslus on üks tähtsamaid komponente meie seedetrakti süsteemis üldse. Olles lastearstina töötanud palju aastaid enneaegsete laste ja haigete vastsündinutega, tahaksin sellel probleemil põhjalikumalt peatuda.

Baktereid on lausa nii palju, et kui need ära kaaluda, saaksime täiskasvanul kogumassiks kuni 2,5 kilo. Varem arvati, et iga meie keharaku kohta leidub 10 bakterirakku, kaasajal arvatakse, et iga keharaku kohta on tegelikult mitte 10, vaid 2 bakterit. Sellegipoolest käib jutt siiski triljonitest bakteritest, kes meie seedetraktis elutsevad. Selleks et aru saada, kuidas kujuneb välja inimese bakterite elukooslus ehk biotsönoos, vaatleme, mis toimub vastsündinutega sünnimomendil ja kohe pärast sündi. Inimlaps on üsasiseselt suhteliselt steriilses isolatsioonis ja sünnib ilma bakteriteta ning on alates sünnihetkest justkui bakterimagnet. Teda võib võrrelda vette pandud svammiga, mis hakkab vett endasse imema. Just nii toimib ka vastsündinud laps. Juba sündides tõmbab ta endasse kõik mikroobid, mida ta sünniteedes kohtab, tema enda individuaalne mikrobioom kujuneb välja esmasest kokkupuutest väliskeskkonnaga - ema, isa, vanavanemad, õed-vennad, koduloomad, haigla, haigla töötajad. Kõik, kellega inimlaps kokku puutub, aitavad tal luua tema enda unikaalset bakterikooslust. Lisaks on näiteks ema rinnapiimas oligosahhariidid, mida laps ise ei suuda küll ära kasutada, aga loodus on nii sättinud, et neid on vaja lapse seedetrakti tugevdamiseks. Oligosahhariidid peavad paljundama beebi baktereid. Rinnapiimas on üldse kokku 200 vajalikku ainet, mida beebi peab saama! Mitte iialgi ei suuda ükski firma toota sama väärtuslikku piima, nagu on emapiim. Rinnapiima-uuringud on muuhulgas näidanud sedagi, et diabeeti tekib rohkem nendel inimestel, kes ei ole rinnapiima saanud.Suurem osa bakteritest elutsebki meie seedekulglas, suus kaitsevad nad meid hambaaukude eest, peensooles aitavad toidul lõplikult seeduda ja imenduda.

Seega on inimene nagu aednik, kes peab oma aeda ehk bakterikooslust kenasti korras hoidma. Kui teatud põhjustel peab sekkuma arst, siis ka tema kohustus on aednikule appi rutata - ta peab seda tegema hea aedniku viisil, mitte tapma mürgiga kõiki aiataimi, piltlikult öeldes juhtub see siis, kui tarvitada näiteks üleliia antibiootikume.

Veel üks näide bakterite kasulikkusest. Nõukogude ajal tehti sünnitusmajades paar korda aastas suurpuhastust. Sünnitusmajad suleti ja kangete desinfitseerivate ainetega puhastati ära kogu maja. Mäletan, et pärast igat suurpuhastust tulid Tallinna Lastehaigla vastsündinute ja imikute osakonda võrreldes tavalise sünnitusmaja töörežiimiga palju raskemas seisundis vastsündinud lapsed. Nende laste infektsioonid kulgesid küllaltki raskelt ja nende ravi pidi tihti olema agressiivne. Miks tulid peale suurpuhastust haiglasse palju raskemas seisundis lapsed? Mis juhtus? Juhtus see, et suurpuhastuse ajal hävitati kõik saprofiidid ehk suurem osa häid baktereid, kuna nende vastupanuvõime desinfektsioonile oli tühine. Alles jäid jõulised patogeensed ehk haigust tekitavad bakterid ja kuna neil nn tasakaalustajaid ei olnud, siis pääsesid nad võimule ja iroonilisel kombel muutusid veelgi ohtlikumaks.

Kuna vastsündinud laps on väga vastuvõtlik, siis "kolisid" need väga patogeensed bakterid tema peale ja tema kehasse ning lõppkokkuvõttes jäi laps haigeks. Just sellega saab seletada nõukogudeaegseid nakkuspuhanguid sünnitusmajades. Kaasajal selliseid suurpuhastusi õnneks ei tehta, sünnitusmajades ja haiglates koristatakse ruume, meditsiinilist aparatuuri ja tarvikuid iga päev, mitte paar korda aastas.

Kokkuvõtteks võib öelda, et bakterid on meile väga olulised. Lisaks haigusi tekitavatele bakteritele on terve rida neid, kes meid kaitsevad ja tänu kellele oleme elus. Eriti kehtib see meie seedesüsteemi bakterite kohta. Seega selle asemel et süüdistada oma hädades näiteks ainult kolesterooli, võiks pöörata oma pilgu bakterite tasakaaluhäiretele. Inimese ferment- ja immuunsüsteem on geneetiliselt määratletud ja suhteliselt stabiilsed. Neid süsteeme on palju uuritud ja meile on teada, kuidas töötab organismis üks või teine ensüüm. Nagu juba eelnevalt mainitud, töötavad need süsteemid igal inimesel vastavalt sellele, kuidas inimene sündis ja millised süsteemid ta oma emalt ja isalt kaasa sai. Fermentsüsteemi, mis on seedimisprotsessi esimene osa, ja immuunsuse ehk nii-öelda lõpptulemi vahele võimegi piltlikult paigutada seedetrakti mikrofloora, mis on omamoodi puhvertsoon. See reguleerib inimese tervislikku tasakaalu ja immuunsust. See on omamoodi hoob, millega tervist ühele või teisele kursile liigutada.

Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Adik Levini raamatust "Abielu diabeediga".

KOMMENTEERI!