Miks on pihlakad nii väärtuslikud?

Sorbitool (üldvalem C6H14O6), tuntud ka kui ka sorbiit, on vees hästi lahustuv magusa maitsega suhkur-alkohol, mis puhtal kujul isoleeriti 1914. aastal. Nimetusele vaatamata pole sellel ühendil joovastavat toimet.

Tegu on taimse varuainega, mida leidub rohkesti just roosõieliste sugukonda kuuluvate puude (kirss, ploom, pirn, õun jne) viljades, peale selle veel maksasammaldes, vetikates ning samblikes. Meie seedekulglast imendub see ühend aeglaselt, olles seega vastuvõetav ka suhkruhaigetele. Tänapäeval kasutatakse sorbitooli (E420) üsna laialt suhkruasendajana, näiteks sahharoosivabades kompvekkides ja närimiskummides.

Sorbiinhappe (üldvalem C6H8O2) nimetus pärineb samuti pihlaka perekonnalt. Ja pihlakamahlast ta 1859. aastal eraldatigi. Looduslikult leidub seda orgaanilist hapet kõige rohkem just pihlakates ja enne sünteetilise sorbiinhappe kasutuselevõttu oli pihlakamahl tema ainus allikas. Vees lahustub sorbiinhape halvasti. Tõsi, temperatuuri tõustes lahustuvus paraneb.

Kuidas kibedast maitsest vabaneda?

Nii sorbiinhape kui ka tema soolad – sorbaadid – on mõjusad pärm- ja hallitusseente hävitajad või nende kasvu pidurdajad. Sorbiinhappe ja tema soolade mõju bakteritele on suhteliselt nõrk. Järelikult võib neid kasutada ka selliste toiduainete konserveerimisel, kus tahetakse bakterite eluvõime säilitada. Kõnealune ühend ja tema soolad toimivad tõhusamalt kas hapudes või hapestatud toiduainetes. Seetõttu on pihlakamahla kasutatud isegi teiste puuviljade säilitamiseks.

Lisaks suhteliselt süütule sorbiinhappele leidub pihlakates ka tema teisend parasorbiinhape. See kibeda maitsega ühend on inimestele suurtes kogustes mürgine. Õnneks on parasorbiinhape tundlik temperatuurimuutustele ja laguneb kergesti ohututeks ühenditeks. Ja inimesed ongi aegade jooksul leiutanud mitmeid viise, kuidas kibedast vabaneda. Kõige lihtsam on lasta viljadel läbi külmuda.

Teine võimalus on marju külmas vees leotada või need keeva veega üle kallata. Mõru maitse vastu aitab ka pihlakate keetmine nõrgalt soolases vees. Vanasti küpsetasid talulapsed pihlakakobaraid kas lõkkes või ahjus seni, kuni kuumus lõi viljadesse praod: nõnda kaotasid marjad kibeda maitse ja muutusid jahuseks.

Raviained, mikroelemendid, vitamiinid

Raviks tarvitatakse küll põhiliselt pihlaka vilju, kuid ka õisi, pungi, koort, lehti. Pihlakas õitseb mais või juuni algul, siis on õiekobarate ja ka lehtede kogumise aeg. Vilju on õigem varuda pärast öökülmi. Enne kuivatamist soovitatakse puhastatud marju hoida ööpäev jahedas. Kuivatatakse kas päikese käes või kuivatis (60-70 kraadi juures).

Pihlakamarjad sisaldavad amügdaliini ja pektiini ning mitmeid teisi raviaineid: flavonoide, parkaineid, fenoolkarboolhappeid, antotsüaane, katehhiine, eeterlikke õlisid, fosfolipiide. Lisaks veel erinevaid suhkruid, õun- sidrun- ja viinhapet, mikroelemente ja vitamiine (C, P, B1, E, A-provitamiin karotiini), mis teevad põhjamaade külmakindlast pihlakast väga väärtuslike viljadega puu.

Pihlakas on nõiapuu

Viiskanda on peetud üheks pihlaka nõiaväe põhjustajaks. Võib mõelda ka vastupidi – et viiskand võis nõiamärgiks saada seetõttu, et ta just pihlamarjalt leiti. Nii või naa, kuid nõiapuuks on pihlakat peetud küll. Ta on rahvapärimustes üks neljast nõia vahepuust, kirjutab Argo Moor.

Nagu voolav vesi (rahvakeeli kõnelev vesi), nii pidi vahepuugi kaitsma inimest väljastpoolt tulevate mõjude vastu. Näiteks, kui külas oli surnu, siis kehtisid igasugused töökeelud – kardeti, et surnu võib tööõnne endaga kaasa viia. See keeld ei puudutanud aga peret, kes elas teispool oja. Samasugust kaitset võisid pakkuda ka vahepuud – tamm, kibuvits, kadakas ja pihlakas. Pihlakas vast kõige enam.

Maja ümber istutatud pihlapuud võisid tõrjuda veel nõidust või lihtsalt naabrite pahasoovlikkust. Küllap samal põhjusel soovitavad tänapäeva "nõiad" kanda kaasas pihlaoksakest ning sageli tehakse tema puidust amulette. Maja ümber istutatud pihlakad usuti kaitsvat maja isegi piksetabamuse eest.

Vägi, mida võidi kasutada mitmeti

Ent võrreldes vanu uskumusi tänapäevastega, saab selgeks, et ennevanasti ei seostatud pihlakat enesestmõistetavalt ainult heaga: temas oli vägi, mida võidi kasutada mitmeti. Mõnel pool on lausa peljatud istutada pihlakaid eluhoonete lähedale. Setu pärimuse kohaselt usuti, et kui maja ligidal kasvav pihlakas saab inimese käsivarre jämeduseks, võib selle pere vanim liige surra.

Eks avaldu pihlaka vägi ka tema vähenõudlikkuses: kui kõnnite rannikul ja näete kivisel maaninal või laiul kasvamas puud, võite olla üsna kindel, et see on pihlakas. Lindudest kantuna kasvab ta mõnikord ka vanadel müüridel ja varemetel, koguni teise puu võras. Pihlakas läheb oma vähenõudlikkuses kasvama peaaegu igal pool, vaid vanemast peast vajab ta mõnevõrra rohkem valgust.

Erepunased marjad torkavad juba eemalt silma ja analoogmaagilisel põhimõttel on pihlakarohketele aastatele usutud järgnevat tulekahjusid ja sõda (veri). Mõnel pool on pihlakas olnud kasutusel kontaktmaagilistel ravitoimingutel: haigeid kohti hõõruti vastu puud või marju; puu külge pandi riideräbal, millega oli eelnevalt hõõrutud haiget kohta, uskudes, et marju sööma tulnud linnud korjavad haiguse puudelt üles ja kannavad minema.

Allikas: www.telegram.ee

Loe lisaks: 105-aastane jaapani arst avaldas pikaealisuse saladuse

Ilu algab seestpoolt: need on oluliseimad vananemisvastased vitamiinid

Toitumisnõustaja Liis Orav: äärmuslikud crash-dieedid ei ole jätkusuutlikud, küll aga ehmatavad ja ärritavad keha

Karkade tee - jumalate jook, mis reguleerib vererõhku

KOMMENTEERI!