Kodumaine supermari tagab pika eluea: vaid kolm jõhvikat päevas aitab elada saja aastaseks


Kodumaine supermari tagab pika eluea: vaid kolm jõhvikat päevas aitab elada saja aastaseks
Jõhvikasalkeemia.ee

Looduskirjanik Kristel Vilbaste kirjutab oma raamatus "Jõhvikas" kuremarja suurepärastest tervistavatest omadustest, marjakorjamise legendidest ning annab ka tervistavaid nõuandeid.

"Söö end terveks!" on oluliseim õpetus, mida vanarahval meile jagada on.

Meie soode samblases põues peidab end mari, mille söömine tagab pika eluea. See on jõhvikas.
Jõhvikatest oskab iga eestlane lugu pidada. Ta on peolaua mahlamari ja haigete imeravim. Septembrikuine marjadest punetav soo on magnet. Vaid kolm jõhvikat iga päev aitab elada ligi saja aastaseks.

Jõhvikaraamatust leiab õpetusi jõhvikatest ravimite valmistamiseks ja tõeliselt tervistavaid toiduretsepte igaühe lauale. Aga ka sellest, mis peitub jõhvika "südames" ja mida teadlased tema kohta räägivad. Kirja on saanud ka Eesti jõhvikakasvatuse ligi poole sajandi pikkune uurimise ja kasvatamise lugu ning lugeja saab teada, millised kaunitarid on hariliku jõhvika sordimarjad. Autor annab ka täpsed juhised koduaeda mõneruutmeetrise jõhvikapeenra rajamiseks, mille saagist piisab ühe pere talvevarudeks.

Ja muidugi ka seda, kust rabas jõhvikaid leida, kuidas neid tõhusamalt korjata, puhastada ja säilitada. Lugusid on ka sellest, kuidas jõhvikakorjamise hiilgeaegadel mindi jõhvikaid korjama varavalges taskulambi valguses, ajal mil usuti jõhvika imeväesse. Ja oldi terved!

Seotud lood:

Jõhvika ajaloo koguja

Tookord palusin emal mulle kirjutamise toeks kirja panna nii palju informatsiooni kui ta mäletab ja mida peab kõige olulisemaks. Täpselt 25 lehte on tihedalt täis kirjutatud tarkuseterasid. Need seisid minu alumises kirjutuslaua sahtlis koos minu enda 11. klassis isa ja ema juhendamisel kirjutatud auhinnatud olümpiaaditööga jõhvikavormide levikust Nigula jõhvikaprofiilil ja veel mitmete ema kirjadega, kus ma olin nõu küsinud jõhvikakasvatuse ja kasutamise kohta. Nii need lehed seal nahkkaante vahel seisid. Lisaks jõhvikaraamatuke ja isa poolt 1991. aastal Talupidajate Keskliidule kirjutatud jõhvikakultuuride rajamise juhend.

Kui minu kodu 2011. aastal maani maha põles, siis hävis enamus minu käsikirjadest ja pooleliolevatest töödest, ka raudkapist. Jäid vaid arvutitesse salvestatud tööd, mille arvutimehed suutsid meie põlenud arvutite kõvaketastel välja võluda. Seda kummalisem oli leida tuha seest oma hall kirjutuslaud ja ainsa tulemärgita alumise lauasahtli sisu. Jääb veel lisada, et selle nahkkausta vahel oli üks ema kiri, millele olin sinise vildikaga joone ümber tõmmanud loitsuridadele, mille oli emale andnud Viljandi nõid, kui ta lapsena tiisikushaigena abi saama viidi ja mis päästis teda küüditamisest ja paljudest üliohtlikkest olukordadest ning lõpuks viis kokku minu isaga, kellega koos Nigula Looduskaitsealal töötades sai jõhvikakasvatusest tema elutöö. 2013. aasta sügisel otsustasin märke jälgida ja raamat ära kirjutada - miks muidu kogu seda materjali kõrgem tahe siiani säilitanud oli.

Jõhvikalkäimine oli elustiil

Kui alguses tundus mulle, et jõhvikal käiakse suure raha pärast, siis mingil hetkel saabus äratundmine. Jah, sügisel lebab raha rabas tõesti maas, ole vaid mees ja korja see üles. Kunagi pudenes ühel tuttaval linnas peotäis kopikaid põrandale ja ta asus neid üles noppima... vilunud marjakorjaja liigutusega, kahel käel pihkudesse korjates. Arvutasime siis välja, et tolleaegsed jõhvikamarjad olidki just ühte kopikat väärt. Aga rabas me rahast ei mõelnud. See oli eluviis.

On uskumatult mõnus tunne, kui silmapiirilgi ei ole ühtki inimest, on sügisene vaikus. Kui marju korjates käivad käed justkui mehhaaniliselt, ja on aega mõelda omaenda mõtteid. On hetk kui oled koos maailma kõige targema inimesega, keegi ei vaidle vastu, ega ütle, et sa oled loll või teed kõike valesti. See on justkui põhjamaine mediteerimine.

Või kui istud mättal, selg vastu rabamändi toetatud. Turbasambla kirbehapu lõhn ja vaiguhõng. Sööd oma aeglaselt võileiba ja sügisene vananaistesuve päike paitab palgeid. Su ümbritsevatele mändidele laskub sädistav sootihaseparv, puhvis hallid põsed ja pisikesed mustad silmad on nii lähedal. See on hetk, kui hakkad asju hoopis teistmoodi mõistma. Sa ei ole enam maailma ümberkorraldav masin, vaid loodusega kokkukuuluv loom. Kõik on kõigi sõbrad.

Loe veel

Ja kui septembriraju kisub üles sinkjasmustad pilved ja hakkab rabistama hiigelsuuri vihmapiisku ja seejärel pärlikujulisi raheteri. Kui saad võitu tundest põgeneda kusagile ulualla, tõmbad oma kiletüki endale ja seljakotile ümber ja teed end pisi-pisikeseks. Ja kui järgmine rajuhoog viib minema hirmsa pilve ja laugastest kerkib rabasaareni ulatuv vikerkaar, siis tunned ennast võitjana, jätkad rahumeeli marjakorjamist, õnnelikuna kogetust.

Või kui keset päeva avastad, et tänase päevakoha keskmes troonib mättal rästik. Kui saad võitu tahtest kohta vahetada ja korjad marju spiraalselt liikudes rästikule aina lähemale ja lähemale. Silmanurgast jälgid aegajalt madu, tegelikult õppid teda kuklaga tunnetama. Teadmine, et külmas ei suuda maod kiiresti liikuda on julgustuseks. Kui päike hakkab kaduma, siis lahkute koos - madu oma pelgupaika ja sina ööonni. Rahulik kooseksisteerimine.

Või kui oktoobrihakul ühel õhtul hakkavad haned lainetena üle raba lendama. Sajad kolmnurgad üksteise järel, kui taevas on neist ja nende hõigetest must, siis poeb hinge kurbus. Jõhvikaaeg hakkab läbi saama, ühel hommikul on hall maas...

Ahnus ajab käpakile

Esimesel päevapoolel oli minul mõõduks korjata 20 liitrit jõhvikaid, teisel 12, seda hiljemgi sõltuma aastast ja jõhvika saakidest. Täpselt 8 neljaliitrilist ämbritäit. See on veidi üle 20 kilo ja see on ka minu kandevõime pehmel rabapinnasel. Ja heast läbikorjamata marjapaigast tulla on tänapäeval sellist pinda alati vähemalt 3 kilomeetrit. Tuleb tunnistada, et esimestel aastatel sai ahnus minust vahel võitu ja kummutasin koti ääreni täis, kuid see väsimus andis alati järgmisel päeval tunda. Nägin rabast tulemas ka selliseid inimesi, kes olid üle igasuguste piiride läinud, eriti oli neid kühvliga korjajate seas. Neid, kel seljakott ääreni ja sellel veel teine suur kilekott põiki peal. Aga rabast välja tulles tuleb alati ületada vesisem ja võsasem ala, vahel isegi mõni purre ja tihti oli sellise ahnurite marjad seal veesoone juures kuhjas maas – kas oli rebenenud kott või kukkunud väsinud marjuline. Mahapudenenut üles korjata raba ääres enam ei viitsitud.

Laeva rabas käis aastaid marju korjamas üks südameklappiga mees, aga jutuajamistes selgus, et tema päevanorm oli 60 liitrit. Korjamas käis ta marju kaugel 5 kilomeetri taga. Aga ta oli enda jaoks leiutanud põneva puhkamisstiili. Raske marju täis kotiga on vahepealsed puhkepausid mõeldamatud, sest end iga kord taas jalule upitada on raske. Mees oli lahendanud aga asja nii, et sidunud rabasaartel raja äärde kindlate vahemaade järgi lähedalolevate puude vahele kaks männilatti, ühe allapoole ja teise puudest teisele poole veidi kõrgemale. Nii sai ta seistes koti nendele toetada ja vahepeal puhata.

Ülejõukäiva koti tekitamine on ka üks tavalisemaid soos eksimise põhjuseid. Neid keda kohe helikopteriga otsida on vaja. Sest kui kaob jaks, siis sattutakse paanikasse - et kas ma ikka jõuan ja siis ka suunataju. Või ütleb üles süda või väänatakse jalg.

Rabas on alati ka üks liik korjajaid, kes ei suuda kuidagi taluda, et teistel paremini läheb ja need trügivad alalõpmata teistele küljealla, et siis sealt suuremad marjad “üle joosta” st ära korjata. Neile on muidugi iseloomulik ka pöörane hirm raba ja eksimise ees, nii et nad pidevalt üksteist hõiguvad. Õnneks sellised inimesed üle paari päeva teie lähedusse ei satu. Mäletan vaid üht sinise suusamütsiga naisterahvast-püsikorjajat, kes pidevalt oma tuttavat karjus "Va-aa-a-l-ja!!!". See sai lõpuks nii harjumuspäraseks, nagu rähni toksimine rabaservas, et me isegi hakkasime pead tõstma, kui tükk aega hõikumist ei olnud kuulnud.

Kuhu ei tohi rabas minna

Ja muidugi kuuleb rabas kohe esimese asjana seda, kus ja kuidas keegi ära on eksinud. See on tõhusaim infovahetus, mida näinud olen. Info levib suust suhu. Vanarahval oli selleks terve rida abinõusid. Kui oled ninapidi päevotsa maas, kaob suunataju ära. Siis on üheks rahustamisvõtteks kindlasti sõnade lugemine või loitsimine. Epp Haabsaar saatis mulle ühe kirjelduse sellest, mida naised sellises olukorras teinud on: "Kui Antonina rappa ära eksis, käis ta tagurpidi kolm korda ümber puu ja lausus tarvilikud manasõnad: "Saadan, saadan seo mu silmad lahti, saadan lase mu jalad kammitsast lahti." Folklorist Mare Kõiva kirjeldab, et nende sõnadega otsiti sageli kadunud asju ja suunda. Ka oli oluliseks korraks mahakummardamine ja jalgade vahelt läbi vaatamine. Kui uuesti püsti tõusti siis tekkis arusaamine kuhu minna.

Miks ma siinkohal nii pikalt eskimisest räägin on see, et rabas eksimine on jõhvikalkäimise kõige raskem probleem. Ringiratast käimine on inimesele omane.

Sohu uppumist mina ei kardaks. Jõhvikalisel pole älveste ehk siis endiste kinnikasvanud laugaste, põhjatute, peale asja. Seal lihtsalt ei kasva jõhvikaid, nad on kaetud tiheda nokkheina muruga. Ja ka laugaste vahel ei ole häid jõhvikapaiku. Küll on jõhvikaid palju õõtsikutel. Need on sellised rabaosad, millele astudes õõtsute nagu batuudil hüpates, üles-alla ja siia-sinna. Ja just nimelt õõtsute, sest sellisest pinnast läbi ei vaju, sageli kasvab sellistes kohtades ubalehte ja ka ohtralt jõhvikaid nagu Laeva rabas Pajussaare lagedal.

Ohtlikumad kohad on just puisraba tukad, aga mitte äravajumise tõttu, vaid eksimise pärast, vaateväli aheneb ja suund kaob puude vahel keerutades. Ohtlikud on ka Emajõe Suursoo rabad, kus mõnes paigas on tarnamätaste vahel 2 meetri sügavused mudamülkad, need on endised vanajõgede alad. Sinna mina oma nina pista ei julge ja soovitan esimest korda minnes võtta kaasa teejuhi.

Vanarahvas ravis jõhvikaga peavalu

Üks ekstreemsematest ravivõtetest jõhvikatega on Räpina kihelkonnast üles kirjutanud meie vanameister Matthias Johann Eisen: "Kui pea valutab, pandagu kuremarju kõrva, siis kaob peavalu." Ränga migreenihoo ajal võivad inimesed tõesti igasuguseid tempe teha, aga kindlasti võiks paremini aidata järgmine õpetus Pärispea külast: "Päävaluga voieti pääd johvikuuga. Neh piigisteti ludiks johvikad ja see sahvt, sii avit. RKM II 214, 26 (6a) < Kuusalu khk., 1966 või Kolgakülast: “[Peavalu puhul] Määriti ka veel jõhvikamahlaga valutavat kohta või pandi peale silgusoolvette kastetud lapp."

Jõhvikaliköör

Lihtsam on jõhvikatest valmistada likööri kange alkoholi baasil. Aga ka siin on oma nipp. Jõhvika likööri ei saa valmistada viljalihaga mahlast. Tudengipõlves seda katsetades saime huvitava alkohoolse magustoidu. Mahla ja piirituse kokkukallamisel tekkis sülditaoline tarretis, mida sai vaid lusikaga süüa.

Jõhvikalikööri valmistamiseks tuleb veel kõvad marjad purki või pudelisse ladumisel kõigepealt kahvli või nõelaga läbi torgata. Kui see tegemata jätta, siis on tulemuseks lihtsalt alkoholis konserveeritud jõhvikad, sest marja tugev kest ei lase midagi sisse ega välja.

1 liiter jõhvikaid
0,5 liitrit viina
0,5 liitrit suhkrut

Vala purki suhkur, seda võib maitse järgi panna ka rohkem või vähem. Seejärel läbitorgitud marjad ja vala peale viin. Alkohol peab katma marjad. Kangema joogi saamiseks võib kasutada ka piiritust. Seejärel sulge purk õhukindlalt ja pane pimedasse kohta. Aegajalt käi jooki loksutamas. Umbes kahe kuu pärast on liköör valmis, sellesk kurna jook läbi sõela pudelisse. Marju võid kasutada magustoidu kaunistusena, aga arvesta, et need on sama kanged kui liköör pudelis. Seega ära anna neid lastele.

Jõhvikaid kasutatakse ka jõulunapsi koostises, kus marju laotakse terve suve vältel suhkruga kihtide viisi, selles järjekorras kuidas marjad valmivad. Valmis saab naps parasjagu jõuludeks.

Ekstreemsemad näited tooreste jõhvikate toidu sisse segamisest on põlisrahvastelt. Näiteks kloppisid eskimod marjad segi külmunud kalamarjaga ja söödi külma magustoiduna. Tooreid marju segati konservpiima ja hülgerasvaga magustoiduks.

Tänapäevasem on komme toorelt jõhvikate söömiseks supilusikatäis marju umbes sama koguse suhkruga ära segada ja siis topist süüa. Kogusega ei tasu liialdada, see on paras päevane ports.

Allikas: Kristel Vilbaste "Jõhvikas"

KOMMENTEERI!