HÜVASTI, VIGALA SASS! Lahkunud ravitseja: Elu mõte on elada nii, et sa kellelegi haiget ei tee

 (1)

Vigala Sass
Vigala SassFoto: Tairo Lutter / Õhtuleht

Sel kolmapäeval suri 74-aastasena kümme aastat vähki põdenud taimetark, ravitseja ja teadmamees Vigala Sass, pärisnimega Aleksander Heintalu, kes tohterdas üle poole sajandi Eesti rahvast ning jättis maha märkimisväärse taimetarkuste pärandi.

"Sass läks ära. Sassi elu oli tegu. Sassile oli antud kuulda ja kuulata taimi. Kui palju ta sellest kaasa võttis, me ei tea, kuid see, mis jäi, on hiigelsuur," kirjutavad Vigala Sassi mälestuseks Taarausuliste ja Maausuliste Maavalla Koda, Maausuliste Saarepealne Koda, pere ja lähedased. "See on aegumatu ja asetub meie rahva elmas (kultuuris) Saareste ja mõlema Masingu kõrvale," vahendab Delfi.

"Sass hindas üle kõige teadmisi, aga ütles ka, et tõelised teadmised on need, mida me kasutada oskame. Teadmiste janu käis temaga kaasas kuni viimaste eluhetkedeni. Sass oli Maausuliste Saarepealse Koja liige ning oli mitmete Maavalla-kodalaste väga hea tuttav või sõber päevade lõpuni. Vähe on Eestis suguvõsasid, kes erineval moel Sassiga kokku puutunud poleks. Koja liikmeskond ei unusta Sassi eales. Sassi lähedased jäävad teda igavesti mäletama."

Vigala Sass surma ei kartnud ja hauatagust elu ei uskunud

"Ma kogu aeg ootan. Juba kolmandat nädalat ootan, et millal ma ära lähen," rääkis haigevoodis lebav Vigala Sass alles nädalake tagasi Õhtulehele ning lisas: "Surma ei pea kartma. Kui kardad, siis on väga raske ära minna."

Loe veel

Seotud lood:

"Ma olen ju kokkuvõttes ära käinud 16 korda, tolles ilmas. See on kõik jama, mida räägitakse - surm on surm. Äraminekul ei ole vaja hirmu tunda, saad ju ise tellida, kuidas see asi on. Kas kõik on suutelised, see on ise asi. Aetakse mingit sogajuttu jumalast ja teistest eludest," lisas Sass.

Kümme aastat neljanda astme vähiga elanud Sass läbis ridamisi operatsioone ning käis kümnetel keemiaravi seanssidel. Oma viimases võitluses tegi ravitseja endast katsejänese ning kaitses oma keha selles vohava vähi vastu looduslike ravivõtetega ning kirjutas ka oma kogemused kõik üles, teatas ta Pealtnägijale.

Elu jooksul mitmeid raamatuid kirjutanud Sass, kes teadupärast peaaegu et ei maganudki, veetiski oma öötunnid oma "mürktaimede" mõjusid üles tähendades. Ka võttis ta oma taimedega ära tasakaaluhäired ja muud kõrvalnähud, mis kaasnesid keemiaraviga.

Taimetark hauatagusesse ellu ei uskunud ja Pealtnägija küsimusele, mis saab peale surma, käratas ta: "Mitte midagi ei saa! Lähed halvass. Mina olen teadusemees!"

Hirm tekib teadmatusest

"Ainus võimalus hirmu ületamiseks on teada saada. Hirm tekib teadmatusest. Ja kui tead, siis pole hirmu. See pole nii mitte ainult meil, metsarahval, nii on see kõikjal üle maailma. Teadmatus olukorrast tekitabki hirmu ja kellel ei tekita, sel peab midagi viga olema," seletas Vigala Sass hirmust vabanemise valemit.

Teadmise olulisusest Vigala Sassi jaoks räägib ka tema nägemus väest: "Vägi on seotud isiksuse võimega midagi teha või suunata või olla selles sees. See on olematu, niisugune filosoofiline osa, mis on teatud olukorrale antud. Minu jaoks on vägi teadmised ja nende kasutamise oskus end ümbritsevas keskkonnas - kui antud olukorras leiad kõige optimaalsema lahenduse. Need inimesed, kes on väekad, käituvad ju rahulikult ja teavad, mida nad teevad. Väemees oled siis, kui valdad oma eriala teadmisi põhjalikult. Inimene õppigu üks asi korralikult ära, siis on ta vajalik teistele ka."

Mitmekülgne teadmamees

Aleksander Heintalu, rahvasuus tuntud kui Vigala Sass oli ema poolt tšuud, isa poolt slaavi juut, rahvuselt seto, kes aitas aastakümneid inimesi oma taimeravi alasti teadmiste ja nõuannetega.

Ta õppis Räpina Aiandustehnikumis aianduspetsalistiks, Eesti Põllumajandusakadeemias agronoomiks ja 1987. aastal sai põllumajandusteaduste kandidaadiks. Taimedele - ja üldse kõigele elus - lähenes ta teaduslikust vaatevinklist. Tema jaoks oli vägi teadmised ja oskus neid õigesti kasutada ning Sass pidas väga oluliseks, et inimene oleks reaalteadusi õppinud.

Osa Sassi teadmistest jõudis ka raamatukaante vahele: ravimisest on tema sulest ilmunud näiteks eri aegadel välja antud mitu osa "Sassi raviraamat"/"Minu raviraamat", "Taimeravi põhimõtted". Väest on ta kirjutanud "Väeraamat (Warraku raamat)" II. Üks huvitav liin on estide ehk tšuudide ajalugu ja muinasusk, mida Sass on põhjalikult uurinud ning sellest ka kaks raamatut "Estide (tsuudide) hingestatud ilm" kirjutanud. Oluline teos on ka tema eepos "Kuldmamma!", mille jaoks ta uuris rohkelt teisi eeposi ja kirjutas uue ja isikliku mütoloogilise nägemuse meie kaugete esivanemate Kristuse-eelsest ajast, millal ühiskonnas valitses ema võim. Tema sulest ilmunud veel näiteks ka raamatud "Minu arengutee" II, "Appi "vampiirid"!! Kas sina oled "vampiir"?", "Taevakehade mõju tervisele".

Elu mõte on elada nii, et sa kellelegi haiget ei tee

"Elu mõte on olla elus ja elust rõõmu tunda - muud midagi," jutustab Sass elu mõttest ja lisab: "Elu juba on selline krooniline haigus: sünnid siia ilma selleks, et surra. Viimase paari-kolmekümne aasta jooksul olen aru saanud, et ainus mõte on elada nii, et sa kellelegi haiget ei tee. Elus tuleks püüda millegi poole, et oleks lõbus ja et sa millegagi tegeled."

Loe Vigala Sassi õpetusi, kuidas hirmust üle saada ja kuula jutuajamisi Vigala Sassiga Raadio 2 saates "Hallo, Kosmos!" - 1. osa ja 2. osa

Alkeemia.ee avaldab kaastunnet Vigala Sassi lähedastele ning ühineb maausuliste ja Sassi sõprade sooviga: Päikest Sassile, head teed Sulle Tollesse Ilma. Päikest kogu maailmale - taevale, tulele, vetele, metsale, maale, teadjatele! Kõikidele tema tuttavatele ja sõpradele, õpilastele.


KOMMENTEERI!