Väekas ja maagiline pihlakas: koduhaldjas, vitamiinirikas toidu- ja ravimtaim


Väekas ja maagiline pihlakas: koduhaldjas, vitamiinirikas toidu- ja ravimtaim
Foto: depositphotos.com

Pihlakas on põhjamaal suur kingitus, sest ta on kõige külmakindlam vitamiinirikaste viljadega puu. Pihlakate ilu imetleme kaks korda aastas - kevadel nende lopsakaid õiepuhmaid ja sügisel punavaid marjakobaraid.

Põhjamaades on juba vanast ajast kasutatud pihlakat toiduks. Temast on tehtud leiba, mahla, siirupit, veini, moosi jm. Pihlakamarjad on suure vitamiinisisaldusega. C-vitamiini hulk sõltub aastast ja kasvukohast ning seda võib 100 g marjades olla 40 -220 mg. Veel rohkem C-vitamiini leidub vaid kibuvitsa- ja mustasõstramarjades.

Pihlakamarjad on rikkad ka teistest vitamiinidest, nagu D, K, E, B-grupp. Mineraalainetest leidub nendes rohkesti rauda, magneesiumi, kaaliumi, kaltsiumi, fosforit, räni, väävlit, mangaani jt. Karotenoidide hulgalt suudab pihlakamarjadega võistelda vaid porgand.

Nad sisaldavad veel flavonoide, sahharoosi, glükoosi, parkaineid, pektiine, eeterlikke õlisid, kiudaineid, orgaanilisi happeid. Marjade väärtus on sedavõrd suur, et päevas piisab vaid 10-15 suhu pistmisest, et anda organismile vajalikud vitamiinid.

Raske uskuda, aga pihlakad sisaldavad rohkem suhkrut kui maasikad ja vaarikad. Magusa maitse tundmist segab mõruaine parasorbiinhape. Ometi on seegi meile vajalik maohäirete ja isupuuduse korral. Asjata peljatakse pihlakate mõrusust, sest külm aitab seda leevendada. Vanal ajal oodati marjade korjamisega esimeste miinuskraadide saabumiseni, tänapäeval saame nad pista sügavkülma. Sinna võivad pihlamarjad jäädagi talve ootama, kuid kui kasutame neid hoidiste tegemisel, saab nad paari päeva pärast välja võtta. Külmade saabumisel võime metsast tühja puu eest leida, sest pihlakamarju armastavad ju ka linnud. Hea on, et pihlaka toiteväärtus külmutamisel ei vähene nii nagu kibuvitsal. Säilivad ka tema raviomadused.

Seotud lood:

Turgutab ja ravib

Pihlakas ravib. Seda teadsid juba vanaaja rahvad - haiged tõusid voodist, loomad kosusid jne. Kui kanadele anti pihlakamarju, ei hakanud nad mitte üksnes virgalt munele, vaid linnulihagi sai meeldivama maitse.

Rahvameditsiin kasutab veel pihlaka õisi, vähem lehti. Ravi eesmärgil võib pruukida marjadest tehtud mahla, siirupit, püreed, teed või marju koos meega. Kuid mitte ainult need, vaid ka kõik toidud-hoidised pihlamarjadest ravivad ning turgutavad meie organismi.

Kui valmistate teed tervetest tooretest või kuivatatud marjadest, on parem panna need ööseks keeva veega termosesse. Võib valmistada ka seguteesid koos teiste ravimtaimedega.

Näiteks kõrgvererõhu ja veresoonte lupjumise vastu on hea järgmine segu: 1 osa marju, 1 osa võilillejuurt, 2 osa raudrohtu, 1 osa porrujuurt või sibulat. Pange segu termosesse ja valage peale kuum vesi. Laske 5 tundi tõmmata, kurnake ja jooge 1 kl lonkshaaval söögi vaheaegadel kuni 3 korda päevas.

NB! Kuna pihlakamarjad sisaldavad kibedamaitselist parasorbiinhapet, siis pole soovitatav neid korraga toorelt palju süüa. Ettevaatlik peab olema mao ülihappesuse korral, enamikule aga marjad kuumtöödeldult probleeme ei tekita. Pihlamarjad sisaldavad väheses koguses ka amügdaliini (mürkainet), kuid seda inimorganismile ohutus koguses.

Marjade kuivatamine

Õigesti kuivatatud marjad säilitavad oma toiteväärtuse. Kui korjate pihlakaid koos kobaratega, siis enne kuivatamist puhastage nad raagudest (kuivanud viljadelt on neid võimatu eemaldada). Kuivatage algul ühekordse kihina paar päeva päikesepaistel ning edasi 40-60 kraadi juures praeahjus tihti segades.

Kui soovite pihlakatest valmistada ainult teed, võite kuivatada ka kobaratena tuuletõmbuses katusealuses. Eemaldada tuleb kindlasti mustaks tõmbunud viljad.

Pihlakamarjad toiduks

Marju sobib lisada küpsetistesse, salatitesse, hautistesse, suppidesse jm. Pihlakamarjadega võib roogi või hoidiseid ka maitsestada. Väga hästi sobivad need metsloomalihast toitudesse, aga sama hästi ka linnulihast roogadesse.

Loe veel

Sügavkülmutada saab puhastatud marju karbis, samuti püreena. Võib näiteks valmistada pehmetest suviõuntest ja marjadest püree koos suhkruga. Selleks keetke suhkrusiirup, valage marjadele ja õunatükkidele ning purustage saumikseriga. Sobib magustoitude maitsestamiseks ja kookide valmistamiseks. Kes kasutavad pihlakat kui maitseainet, võivad kuivatatud marjad jahvatada ja lisada pulbrit putrudesse, pitsakattesse, kastmetesse, püreesuppidesse jm.

Need, kes armastavad hoidiseid valmistada, ei tohiks unustada ka pihlakamarju. Kuna marjad sisaldavad säilimist soodustavat sorbiinhapet, saate neid hoidistes kasutades ära hoida käärimisprotsesse. Vanast ajast on tuntud pihlakate marineerimine, kusjuures kena on sel juhul kasutada terveid kobaraid. Võib kokku sobitada ka arooniakobaratega või paradiisiõuntega. Marineerida võiks aga sidrunhappe või õunaäädikaga, punase sõstra või ebaküdoonia mahlaga. Sel juhul saate hiljem marineerimisvedeliku ära kasutada kastmete, salatite või teiste toitude maitsestamiseks. Paljudesse hoidistesse võib marju lisada kui maitseainet, nagu kapsastele hapendamisel, segasalatitesse kaunima välimuse ja maitse andmiseks, kõrvitsasalatisse jm. Hästi sobib pihlakas kokku õunte ja porgandiga. Need, kes valmistavad porgandimoosi, võiksid proovida kokku keeta seda pihlakatega. Ise olen teinud porgandimoosi punase sõstraga ja sügisel astelpajumarjadega, kuid pihlakamarjadega sobib samuti.

Pihlakas on nõiapuu

Viiskanda on peetud üheks pihlaka nõiaväe põhjustajaks. Võib mõelda ka vastupidi - et viiskand võis nõiamärgiks saada seetõttu, et ta just pihlamarjalt leiti. Nii või naa, kuid nõiapuuks on pihlakat peetud küll. Ta on rahvapärimustes üks neljast nõia vahepuust, kirjutab Argo Moor.

Nagu voolav vesi (rahvakeeli kõnelev vesi), nii pidi vahepuugi kaitsma inimest väljastpoolt tulevate mõjude vastu. Näiteks, kui külas oli surnu, siis kehtisid igasugused töökeelud - kardeti, et surnu võib tööõnne endaga kaasa viia. See keeld ei puudutanud aga peret, kes elas teispool oja. Samasugust kaitset võisid pakkuda ka vahepuud - tamm, kibuvits, kadakas ja pihlakas. Pihlakas vast kõige enam.

Maja ümber istutatud pihlapuud võisid tõrjuda veel nõidust või lihtsalt naabrite pahasoovlikkust. Küllap samal põhjusel soovitavad tänapäeva "nõiad" kanda kaasas pihlaoksakest ning sageli tehakse tema puidust amulette. Maja ümber istutatud pihlakad usuti kaitsvat maja isegi piksetabamuse eest.

Vägi, mida võidi kasutada mitmeti

Ent võrreldes vanu uskumusi tänapäevastega, saab selgeks, et ennevanasti ei seostatud pihlakat enesestmõistetavalt ainult heaga: temas oli vägi, mida võidi kasutada mitmeti. Mõnel pool on lausa peljatud istutada pihlakaid eluhoonete lähedale. Setu pärimuse kohaselt usuti, et kui maja ligidal kasvav pihlakas saab inimese käsivarre jämeduseks, võib selle pere vanim liige surra.

Eks avaldu pihlaka vägi ka tema vähenõudlikkuses: kui kõnnite rannikul ja näete kivisel maaninal või laiul kasvamas puud, võite olla üsna kindel, et see on pihlakas. Lindudest kantuna kasvab ta mõnikord ka vanadel müüridel ja varemetel, koguni teise puu võras. Pihlakas läheb oma vähenõudlikkuses kasvama peaaegu igal pool, vaid vanemast peast vajab ta mõnevõrra rohkem valgust.

Erepunased marjad torkavad juba eemalt silma ja analoogmaagilisel põhimõttel on pihlakarohketele aastatele usutud järgnevat tulekahjusid ja sõda (veri). Mõnel pool on pihlakas olnud kasutusel kontaktmaagilistel ravitoimingutel: haigeid kohti hõõruti vastu puud või marju; puu külge pandi riideräbal, millega oli eelnevalt hõõrutud haiget kohta, uskudes, et marju sööma tulnud linnud korjavad haiguse puudelt üles ja kannavad minema.

Allikad: maaleht.delfi.ee, Telegram.ee

Loe lisaks: Arooniad - maailma kõige tervislikumad marjad

Vitamiinirikkad pohlad hõlbustavad seedimist ja ravivad hingamisteede haigusi

Kodumaised õunad pakatavad tervisest - söö iga päev vähemalt üks õun!

KOMMENTEERI!