Nick Ortneri kirjutatud raamat "The Tapping Solution“ kirjeldab akupunktuuriga seotud punktide koputamist. Tähtsaimate punktide hulka kuuluvad kulmud, oimukoht, põsed, nina, lõug, kaenlaalune ja pea. Ortner on kasutanud oma koputamistehnikat, et aidata inimesi, keda mõjutas Sandy Hooki koolitulistamise tragöödia. Seda tehnikat proovib järele Lorraine Candy, ajakirja Elle peatoimetaja ja küünik.

Kas põsele koputamine võib aidata vähki tõrjuda?

Mu kümneaastane tütar vaatab mind praegu ukse vahelt, muie näol. Istun oma voodiotsal ja koputan kindlas järjekorras õrnalt oma kehaosi kümme korda. Ainus asi, mis muudab selle vaatepildi tema jaoks pisut vähem piinlikumaks, on see, et teen seda privaatselt, mitte mõnel avalikul pingil tema kooli ees.

Tema kutsub seda "huvitavaks", nagu loodusteadlane David Attenborough, kes kirjeldaks nõnda oma haruldast kohtumist mõne veidra ohustatud liigiga. Näitan talle samaaegselt koputamisega ka ühte raamatut, mille peale tema silmi pööritab.

Teda ei huvita, et vehin tema ees raamatuga, mis väidetavalt mu elu muudab. Raamatuga, mis suudab enda kinnitusel leevendada stressi, ravida valu, peletada sõltuvust, tõrjuda foobiad ja kahandada väsimust. See raamat kirjeldab end nii "murrangulisena", et selles peituvat lausa võti "emotsionaalse vabaduse" leidmiseks ning hirmuvaba ja õnneküllase elu elamiseks. Iseenesest mõista tahaksin ka ise sellest osa saada.

Lisaks ei jää sellel raamatul just palju puudu väitest, nagu suudaksid selles peituvad võtted ravida vähki või vähemasti võimaldada vähihaigetel kauem elada. Need on päris kaalukad lubadused.

Raamatu autori Nick Ortneri sõnul on ta kasutanud oma koputamistehnikat, et aidata inimesi, keda mõjutas Sandy Hooki koolitulistamise tragöödia. Ta aitas nõnda ravida Connecticuti osariigi Newtowni linna kogukonda, mida vapustas möödunud aasta detsembris toimunud 20 õpilase ja kuue õpetaja massimõrv. Tegelikult on tema raamat "The Tapping Solution" juba jõudnud New York Timesi bestsellerite nimekirja kõigest nädal aega pärast ilmumist. Seega väärib see raamat ka korralikku järeleproovimist.

Mina aga olen küünik. Selles moekas ajakirjas, kus ma toimetajana töötan, saadetakse meile tihti raamatuid, milles peitub enda kinnitusel "vastus" sellele stressi käes vaevlevale põlvkonnale, kes peab igapäevaselt silmitsi seisma kehva majandusseisuga, pereprobleemidega ja kõikvõimalike tervisehädadega.

Sarnaseid raamatuid nagu "Ärata hiiglane enda sees" või "Saa võitu paanikast ja haara elul ohjadest". Ma ei hakka mainimagi toitumist või karjääri käsitlevaid raamatuid ega ühtegi Oprah’ soovitatud teost.

Mina ei arva, et ükski neist raamatutest sisaldab midagi säärast, mille peale me ise ei oleks tulnud. Tahad kaalu langetada? Söö vähem ja tee rohkem trenni. Kas sul on masendus? Mine perearsti juurde. Mis on edukaks saamise saladus? Raske töö.

Kuid irooniline on see, et isegi minusugune skeptik loodab siiski leida raamatu, mis oma lubadusi stressivaba elamise õpetamisest ka täide viia suudab. Nagu kõlab üks tsitaat: "Igas küünikus on varjus pettunud idealist."

Mul on neli last vanuses kaks kuni kümme aastat; suhkruhaige koer, kes võib iga hetk käpad taeva poole heita; tõbised sugulased, kes vajavad hoolitsust; ning täiskohaga töö, kus ma pean tegelema 33 alluvaga. Mõnikord, kui ootavate ülesannete tohutu nimekiri mul öösiti magamist takistab ja ma olen samaaegselt hädas juba neljanda külmetumisega sel nädalal, hakkab mul rinnus nii kõvasti pitsitama, et kardan südant seest välja kargavat.

Kumisemine mu kõrvus muutub hullemaks, pea hakkab valutama ja silmad hakkavad tõmblema. Ma kardan hommiku saabumist, sest mu noorim laps ärkab juba kell viis, kuid ma suudan ikkagi kõik asjad tehtud saada laste kooli viimise ajaks. Oskus tegeleda mitme asjaga korraga on tõeline needus.

Mulle meeldiks vägagi, kui saaksin ellu rahulikumalt suhtuda, ilma et tunneksin end läbikukkujana või vajaksin enne koitu kolme tassi kohvi. "The Tapping Solution" suudab enda kinnitusel mind aidata. Aga kas mina kui maailma suurim kahtleja suudan omaks võtta raamatu, millel on nii naeruväärne pealkiri?

Kas ma suudan usaldada raamatut, mis selgitab väga põhjalikult, kuidas korduvalt akupunktuuri punktidele koputamine ravib kõike alates traumajärgsest stressist kuni suure kaalutõusuni? Pärast nädal aega kestnud koputamist olen sunnitud ütlema, et vastus on jah. Las ma selgitan, kuidas asi käib. Enne koputama hakkamist pead endale selgeks tegema, mis on sinu KPM (kõige pakilisem mure).

Mina valisin KPM-iks seega järgneva: "Mul ei ole piisavalt aega. Tunnen end ülekoormatu ja kurnatuna." KPM võib olla mis tahes, näiteks: "Ma ei suuda suitsetamisest loobuda" või: "Mu selg valutab nii kõvasti, et ma ei saa seetõttu magada."

Põhimõtteliselt on kõige pakilisem mure see, mis praegu sinu elu rikub. Raamat aga pühendab kaheksa peatükki erinevatele võimalikele KPM-idele – mille hulka kuuluvad näiteks kaalu langetamine ja raha teenimine – ning sellele, kuidas nendega toime tulla.

Seejärel tuleb hinnata probleemi mõju skaalal ühest kümneni. Kui hinne on kõrgem kui viis, siis väärib see "koputamist". Järgneva viie minuti jooksul tuleb koputada kaheksale akupunktuuri punktile sellises järjekorras: kulmud, oimukoht, põsk, nina, lõug, rangluu, kaenlaalune ja pea. Seda tehes tuleb endamisi korrata lauset, mis turgutaks sinu "vähest eneseusku". Ütle näiteks nii: "Ma tunnen end küll ülekoormatu ja kurnatuna, aga aktsepteerin ennast sisimas täielikult."

Tundsin end seda tehes pisut rumalalt, sest tahtsin koputamise ajal öelda hoopis: "Ole nüüd mõistlik," aga konks on selles - koputamise ajal hakkad tahes-tahtmata oma olukorrale mõtlema – see on nagu sunniviisiline meditatsioon. Päevade möödudes koputad üha positiivsema lause saatel: "Ma otsustan, et ei taha end enam nii tunda" või: "Ma otsustan uskuda, et kui ma vahel kõike teha ei jõua, siis ei ole ma seetõttu läbikukkuja ega kohutav ema."

Koputamine aitab muuta keelekasutust, nii et hakkad näiteks ütlema pigem "võiks" kui "peaks". Raamatu autor usub, et see tekitab kehas füsioloogilise muutuse ning edastab keemilisi signaale, mis õpetavad ajule positiivsemat suhtumist.

Kui olin kaks päeva koputamisega tegelenud, tundsin end märgatavalt rahulikumana. Enamjaolt koputasin ma vannitoas, sest ma ei tahtnud, et lapsed riputaksid video minust YouTube’i või saadaksid selle mõnda telesaatesse, et võita auhind naljakaima koduvideo eest.

Ma koputasin ka hommikul kell kuus multikat vaadates oma kaheaastase lapse kõrval, kes asjast midagi ei jaganud. Hoidsin siiski kardinad ees, et köögiaknast mööda kõndivad jalakäijad ei näeks minu veidrat rituaali ega kiirabi kutsuks. Kaalusin ka tööl oma kabinetis koputamist, aga hirm vahele jäämise ees oli liiga suur.

Esialgu tegi koputamine mu vihaseks. Mind ärritas oma mõtete valjult välja ütlemine ja mul oli raskusi keskendumisega. Mu mõtted uitasid pesemist ootavale riidehunnikule. Kuid mulle sai selgeks, et mida rohkem midagi korrata, seda tõelisemaks see muutub.

Paljud meist kardavad, et kui põrume mõnes oma igapäevaelu osas – jätame ühe trennikorra vahele või unustame nõudepesumasina täis laduda –, siis oleme ka kokkuvõttes läbi kukkunud. Kui aga ütled enesele, et otsustad täna lihtsalt kõiki asju oma ülesannete nimekirjas mitte tehtuks märkida, selle asemel et arvata, nagu oleksid nende sooritamises ebaõnnestunud, hakkad seeläbi end ka rahulikumalt tundma.

Kui ma koputamisega alustasin, tundsin end miskipärast kohutavalt nukralt, aga päevade möödudes mu tuju tõusis. Koputamine oli tasuta ja keegi ei pidanud teadma, et ma sellega tegelen. Magasin öösiti paremini ja mu peavalu kadus.

Koputamine saadab autori sõnul läbi keha elektrilisi impulsse, mis "puhastavad ummistusi". Ma ei tea, kuidas see töötama peaks, aga minu puhul see igatahes toimis.

Raamatus on näidetena toodud palju eri juhtumiuuringuid: veefoobia all kannatav Mary, kes pistis varbad basseini juba esimese koputamiskorra järel; 50-aastane kopsuvähihaige, kelle haigus pärast nelja kuud koputamist taandus; kroonilise valu käes kannatav naine, kes koputamise abil terveks sai; ja unetuse käes vaevlev rinnavähihaige, kes vaid ühe koputamiskorra järel terve öö magada suutis.

Need lood võivad olla tõesed või ka mitte (mina suhtun sellesse vähi taandumise juttu skeptiliselt), aga raamatus esitatud väiteid toetab ka teaduslik pool. Siiski arvan ma, et suur osa selle meetodi edust on kinni selles, et meie ise soovime selle õnnestumist, eriti siis, kui tegemist on tugeva haigusega ja kõik muud alternatiivid on ammendatud.

Mina aga olen igatahes valmis uskuma. Koputamine otsekui käivitaks peas mingi lüliti, mis palub su alateadvusel probleeme sinu jaoks lahendada. Ja eneseabi töötabki ju kõige paremini siis, kui see edasi delegeerida.

Nick Ortneri raamat "The Tapping Solution" (Lahendused läbi koputamise) ilmub Pilgrim kirjastuselt järgmise aasta alguses.  Eestis pakutavate koputamistehnika koolituste ja terapeutide kohta saab täpsemalt lugeda eestikeelselt kodulehelt: www.eft.ee

Autor: Lorraine Candy, ajakirja Elle peatoimetaja

KOMMENTEERI!