Hingamine aitab teadvustada ja vabastada emotsioone ning suurendada elujõudu



Hingamine aitab teadvustada ja vabastada emotsioone ning suurendada elujõudu
Kui teadvustame hingamist, tasakaalustub eluFoto: depositphotos.com

Antud artikkel põhineb eeldusel, et negatiivsete emotsioonide põhjus on häiritus keha energiasüsteemis ning et oma mõtete ja nendes peituvate tunnetega loome oma reaalsust. Igas inimeses on olemas algne sügavam teadmine, kontakt allikaga. See on lihtsamini äratuntav ja kättesaadav, kui suurendame oma kontakti eluenergiaga, hoides meeleolu ja tundmused soovitud suunal. Suurenenud eluenergia väljendusteks on muuhulgas ka rõõm ja rahulolu. Iga inimese teekonna lähtepunktiks on aktsepteerida oma hetkeseisu ning lõpetada enese kahjustamine. Keskendudes sellele, mida oma ellu tegelikult soovime, mitte sellele, mida ei taha või mis meid takistab, loome järk-järgult järjest toetavamat olevikku.

Oleviku tundmustest kasvab välja tulevik. Pole vajadust pingutada ja võidelda. Võitlus toob valu, pingutus pingeid ja takistab eluenergia liikumist. Nii voolab elujõgi vabalt ilma takistusteta.

Hingamine

Kui teadvustame hingamist, tasakaalustub elu. Kui meis tekib viha, meeleheide või tuleb esile valu, siis saame need vastu võtta, end hoolimata neile tunnetele täielikult aktsepteerida. Tuues tähelepanu hingamisele saame ebameeldivad tunded hajutada. Mida kauem te teadlikult hingamisele keskendute, seda enam keha rahuneb. Elul on omaenese veatu rütm. Hingamisele tuleks keskenduda järjepidevalt ja igapäevaselt, siis on ka tulemused püsivad

Loe veel

Seotud lood:

Püüdke hoida eluenergia voolavana kogudes ja tekitades seda hingamisega. Algul tuleb pöörata hingamisele teadlikult tähelepanu. Tasapisi areneb meele kvaliteet - see on omalaadne meditatsioon. Kui õpime elujõudu eneses suurendama ja koguma, võime teha seda mitte ainult kindlatel aegadel, vaid nii päeval kui öösel. Nii saab kogu keha lõdvestuda, lihaspinged ja vaimsed tõkked sulada ning energia jaotuda kõikjale. Meie elu muutub avaramaks ja tervemaks.

Kuna nii väline kui ka sisemine lähtub samast eluenergiast ehk praanast, siis meie sisekeskkonna muutudes teiseneb ka meie suhe välismaailmaga ning universum muutub palju elamiskõlblikumaks. Me toetame maailma ja maailm toetab meid.

Emotsioonid

Kuna energiavool meie organismis on sageli tasakaalustamata, kaotame ühenduse oma tunnete ja aistingutega. Seepärast on järjekindel liikumine sisemise tasakaalu poole sageli raske. Meie vanu harjumusi rahuldust jahtida või teistelt positiivseid rõõmu- või kordaminekuelamusi oodata on raske murda. Ent mida rohkem me otsime teostust väljastpoolt, seda enam kaotame sideme enda ja oma keha aistingutega. Võime kaotada sideme nii füüsilise kui emotsionaalse kehaga.

Kui selline harjumus on kujunenud, hakkab ta ennast kordama. Selle asemel, et kogeda otse, samastudes täielikult oma aistingutega, need omaks võtta ja aktsepteerida, takerdume oma kogemuste üle mõtisklemisesse ja olemuse üle arutlemisse. Me võimendame kogevat subjekti, Mina, ning kogemus ise muutub tardunud vormiks ja tähendusega "objektiks." Nii võivad kogemustest saada pigem takistusteks edasiliikumisel.

Sellises olukorras on meie tunded tegelikult ettekujutuste tõlgendused, mida endale tagasi söödame. Elame "oma peas," toitudes minevikukogemuste mälestustest ja sõnastustest, millel puudub side meie tõeliste tunnetega praeguses hetkes. Nii võib tekkida peaaegu lakkamatu rahulolematusetunne, alateadlik ärritus, mida võime tunda näiteks pitsitusena kõri keskuses ning mis avaldub kogemusi otsiva "minana." Eluenergia vool peakeskusesse kasvab ning südamekeskusesse kahaneb.

Emotsionaalsed äärmused ja tasakaalukaotused, nagu viha või vihkamine, tõsine depressioon või energiavaegus, leiavad aset just sellises seisundis. Kuni kõrikeskuse rahunemiseni ning eluenergia ühtlase jaotumiseni südames ja peas ei saa me tegelikult ühendust oma meeltega ega jõua oma tõeliste tunneteni. Ilma nende ergastamiseks vajaliku energiata pole meie meeled võimelised selgelt toimima ning näivad uinuvat.

Elujõud ehk eluenergia ehk praana

Nagu eelpool nimetatud, siis kui keegi on murelik, segaduses või rahutu, on rohkem praanat meist väljaspool. Kui meis on praana, siis tunneme end hästi ja meel on rahulik. Samas, kui praanat on vähe, tunneme end piiratult, ebakindlalt, puudub motivatsioon midagi teha... me võime olla depressiivsed või esinevad füüsilised kaebused. Võime märgata kõhkluseid, hirmu millegi ees, sest see võib olla ebasobiv jms. Meis on takistused - igasugused häiritused, mille aluseks on ebaselge mõistmine. Ka hingamine on sellisel juhul häiritud.

Elujõud väheneb, kuna sel ei ole kehas ruumi. Seepärast on oluline teha ruumi läbi teadliku liikumise, hingamise, kujustamise jne. Kui praana on surutud meist välja millegi poolt, mis sinna ei kuulu, on meie meel häiritud ja rahutu. Praana voolamist saame mõjutada läbi hingamise voolamise. Hingamise kvaliteet mõjutab meie meeleseisundit, meeleseisund omakorda mõtteid ja tundeid, tunded mõjutavad omakorda hingamise kvaliteeti.

Igapäevased tegevused viivad meid tihti endast välja ja eluenergia ehk praana hulk meis väheneb. Läbi hingamise harjutamise, saame selle protsessi peatada või ümber pöörata. Seeläbi valmistame end ette sügavaks meditatsiooniks. Praana siseneb kehasse hetkel, kui meeles on positiivne muutus. See leiab aset pikemaajaliselt - mitte iga sisse- ja väljahingamisega. Kui meis on elujõud, oleme avatud, siirad, leplikud, aktsepteerivad, ilma hirmuta ja usalduses. See annabki meile väe ja jõu. Usaldus ja teadmine, et me ei saa kõike kontrollida. Nagu ka eelpool öeldud, siis meeleseisundi muutust on jälgitav peamiselt meie suhetes teiste inimestega. Suhted on tõeline test selles osas, kas tõesti mõistame end paremini.

Ilma praanata pole elu. Võime ette kujutada, et praana voolab meisse sissehingamisel, kuid sellel on vägi ka väljahingamisel. Praana aitab vabastada selle, mida me enam ei vaja. See ei ole seotud ainult füüsilise väljutamisega, vaid sel on võime vabastada meel eelnimetatud blokeeringutest/takistustest ning seeläbi juhtida meid suurema selguseni. Kui meie meel on selgem, siis nimetatud meelesegadused ja pingeid meis vähenevad.

Laiendamine

Laiendamine on ebameeldivate tunnete aktsepteerimise ning vabastamise tehnika. Seeläbi vähendame vastupanu ning suurendame elujõu voolamist. Laiendamine tähendab ruumi tegemist oma tunnetele. Maailm kipub kirjeldama tundeid halvana, põhineb vastupanul - näiteks "pingel," "stressil," "survestamisel" ja "pingutamisel." Läbi laiendamise, anname oma tunnetele ruumi nii, et need saavad liikuda, liikuda edasi.

Tuleme korraks "Mõtleva Mina" ja "Jälgiva Mina" kontseptsiooni juurde. Mõtleja toodab mõtteid, hinnanguid, pilte, fantaasiaid ja mälu - sageli nimetatakse seda meeleks. Jälgija on vastutav teadlikkuse, tähelepanu ja keskendumise eest. Laiendamine suunab Mõtleja kõrvale eesmärgiga emotsioone jälgida. Sellisel viisil on võimalik ebameeldivaid emotsioone kogeda ilma neile hinnangut andmata, loomata hirmutavaid kujutluspilte ja seostamata neid mineviku mälestustega.

Neli sammu laiendamiseks

Neli põhisammu on: jälgi oma tundeid, hinga nendesse, tee neile ruumi ning luba neil olla. Kõlab lihtsalt? Seda see ongi. See ei vaja pingutust. Samas ei tähenda see seda, et see on kerge.

1. samm - jälgimine

Jälgi keha-aistingut või tunnet. Võta aega, et skaneerida kogu keha alates peast kuni varvasteni märgates kõiki ebamugavaid tundeid. Vali üks, mis sind enim segab - näiteks klomp kurgus, raskustunne kõhus, viha, vastumeelsus vms. Keskendu sellele. Uuri seda tunnet uudishimulikult.

2. samm - hingamine

Hinga selle tunde sisse ja ümber. Alusta mõnest sügavast hingamisest. Tühjenda kopsud täielikult, kaasates hingamisse ka alakõht. Rahulik, sügav hingamine on oluline selleks, et vähendada pinget ning tuua sinusse rahu. See on justkui ankur emotsioonide tormis - ankur ei vabane tormist, kuis see hoiab sind tormi möödumiseni paigal.

3. samm - ruumi loomine

Hingates sügavalt tundesse, toimib see ruumi loomisena sinu kehas. Sa laiened, mitte ei tõmbu pingesse. Loo sellesse tundesse ruumi, andes sellele avarust liikumiseks. Kui tunne läheb suuremaks, anna sellele veelgi rohkem ruumi.

4. samm - lubamine

Ära püüa sellest tundest vabaneda. Luba sel olla, isegi siis, kui see on ebameeldiv. Luba sel olla. Kui su meel hakkab hinnanguid andma ja kommenteerima, lihtsalt too tähelepanu tagasi jälgimisele. Kinnita enesele, et aktsepteerid ja armastad ennast ka siis, kui sinus on selline tunne.

Kui sa seda tehnikat harjutad, siis võib juhtuda, et sinu tunded muutuvad või siis mitte. Sel pole enam tähtsust. Tehnika pole tunnete muutmiseks - see on tunnete aktsepteerimiseks. Kui sa enam tunnetes ei vaevle, mõjutavad need sind vähem, hoolimata sellest, kas need eksisteerivad või mitte.

Kokkuvõttena saab öelda, et oma tunnete ja enese aktsepteerimine just sellisena nagu need parasjagu on, peatab enese kahjustamise protsessi ja eluenergia saab taas vabamalt liikuda. Kui eluenergial on ruumi meis voolata, on inimese enesetunne kergem. Nii oleme taas suuremas kontaktis iseenda ausa ja tõelise olemuse ning kõige alguse allikaga.

Läbi hetkes sügava heaolu tunde tundmise kogu kehaga, loome enesele pingutuseta helgemate tegude, mõtete ja tunnetega rõõmsama tuleviku. Selles on rahulolu. Tundeid ei ole vaja maha suruda, nii tekib võitlus, võitluses hoiame valu üleval ja laiendame ebasoovitut. Ka ebameeldivaid tundeid olla ning minna lubades ja sügavalt tundes suurendame eneses võimet ise oma tulevikku luua. Keskendudes sellele, mis meid toetab, sellele, mis antud hetkel annab head tunnet, mitte sellele, mida kardame, loomegi rahuldustpakkuvamat homset. Oma tunnete äratundmine ja aktsepteerimine on selle aluseks. Nii voolab elujõgi vabalt, ilma takistusteta.

Allikas: Ulitundlikinimene.ee

KOMMENTEERI!