Kuidas ma üle öö kasuemaks sain: verivärske kaaslane tõi meie kolmandale kohtumisele oma 2,5-aastase rosinasilmse tütre

 (1)
Kuidas ma üle öö kasuemaks sain: verivärske kaaslane tõi meie kolmandale kohtumisele oma 2,5-aastase rosinasilmse tütre
Foto: depositphotos.com

Peaaegu kakskümmend aastat tagasi kinkis elu mulle võimaluse saada sisuliselt üle öö kasuemaks tollal 2,5-aastasele rosinasilmsele saksakeelsele tüdrukutirtsule. Mäletan meie esimest hädist kohtumist detailideni, justkui olnuks see eile. Esiteks olin ma täielikus šokis, et mu verivärske kaaslane meie elu kolmandale dateʼile järsku lapse tõi! See oli tema kodustest oludest tingitud nii-öelda hädaolukord, aga sellegipoolest šokk, sest selle hetkeni ei olnud mul lapse olemasolust mitte mingit aimu. Laps!? Mäletan endas õudu, mis halvas kogu mu 22-aastase mõistuse ja keha: kas pista jooksu ja ööbida kojulennuni jäänud öö kuskil Viini pargipingil või võtta kehvast olukorrast, mis võtta annab, ja jääda paigale?

Ursula Zimmermann, vabakutseline kirjutaja, Deo ema, Aerini kasuema

Püüdsin oma meeli rahustada ning varsti istusimegi hotelli restoranis ja sõime õhtust. Minu õnnetuseks tellis lapse isa tüdrukule ühe tema lemmiktoitudest, tomatipüreesupi. Laps vaatas mulle suurte rosinasilmadega otsa, lalises midagi arusaamatus keeles ja plätsutas lusikaga taldrikus nii hoogsalt, et tomatimehuste pritsmetega kattusid nii mu nägu kui ka rinnaesine, rääkimata lumivalgest laudlinast. Kuigi tundsin end juba tollal saksa keelega nagu kala vees, ei suutnud ma öelda kökk ega mökk - mu keeles lihtsalt puudus just sel hetkel ellujäämiseks vajalik arsenal! Ei teadnud ma midagi ei luttidest, mähkudest ega potil käimistest, veel vähem teadsin saksakeelseid "Kolme põrsakest", "Punamütsikest", "Lumivalgekest ja seitset pöialpoissi".

Seotud lood:

Ent nii, nagu tutvumine oli olnud tugev šokk, nii tugev sai olema ka meie armastus. Kiindumussuhe tekkis kiiresti ja igal korral oli taaskohtumise rõõm mõlemapoolne. Juba esimesel suvel reisis isa lapsega ka Eestisse ja kogu mu lähiring võttis tüdrukutirtsu kohe omaks, temast sai meie pereringi noorim ja üleni armastatud liige.

Ometi mäletan vanaema ütlust, et oodaku ma ainult ära, kui endal kord laps sünnib, küll siis näen, et lapsel ja lapsel on vahe. Ja ta ei pidanud tookord silmas, et ühe pere lapsed võivad hingelt ja iseloomult väga erinevad olla, vaid seda, et emana hakkan päris last teistmoodi kasvatama kui kasulast.

Mäletan oma sisemist protesti ja jäin kindlameelselt enda juurde, et seda ei juhtu kunagi: see väike tüdruk on minu jaoks sama palju minu laps, kui oleks mu bioloogiline laps. Vanaema ei jäänud mind uskuma, ega mina vanaema. Nüüd, ligi kakskümmend aastat hiljem, tunnen endas suurt rahu, et saan panna käe südamele ja kinnitada: just nii see ongi läinud. Olen väga õnnelik ja tänulik, et mu emasüdames ei saanud armastus ühe lapse peale "ära kulutatud" või alles teisega "kapist välja toodud", et südame silmi on jagunud mõlema jaoks sama palju. Ja juhul, kui kasvatuses on olnud erinevusi, siis pole nende põhjuseks kindlasti olnud kasu- ja päris lapse teema, vaid see, et ma ise olen paarikümne aastaga muutunud. Samas saan tagantjärele aru ka vanaemast: tema oli kaotanud nurgataguse abordi järel kaheaastaselt oma ema ja jäänud varsti kasuema kasvatada. Vaevalt et kasuema talle südames kuri oli - ükski jutuajamine sugulastega ei kinnita seda -, aga ta oli käreda loomuga võro-seto verd naine ja ehk võis see ema kaotanud haprale lapsehingele tõesti vahel haiget teha. Täpselt samamoodi, nagu vanaema enda järsud ütlemised tegid mulle lapsena mõnikord haiget, kui ta pidas mind liiga saamatuks, et usaldada mind üksinda herne- või maasikapeenra kallale.

Loe veel

Ajal, mil sain tütrekesega koos emaks kasvada, oli ta 2-5 aastat vana. Selle aja jooksul sain kogeda kõiki emaksolemise rõõme ja katsumusi: pissi- ja kakamähkmeid, halbu unenägusid, pudipõllesid, rääkima õppimist, lutist ja mähkudest võõrutamist, hammaste tulekut ja minekut, koos joonistamisi, sünnipäevi, mänguväljakuid, unejutte ja pühapäevaseid pannkoogihommikuid. Sain kogeda seda põhjatut rõõmutunnet, kui laps kingib puhaste lapsesilmade kaudu sulle kõik, mis tal on - kogu maailma usalduse ja armastuse. Sain kogeda musta auku, tükkideks rebivat leina, kui laps valesüüdistustel põhineva kohtuotsuse alusel politseinike abiga meist lahutati ja teise riiki ema juurde elama viidi. Hiljem, kui suhtlus lapse bioloogilise ema ja elu enda tahtel jälle võimalikuks sai, olen kogenud sama neiu sirgumist nooreks naiseks. Sellesse värvikasse buketti kuuluvad esimesed päevad ja esimesed meeldimised, suured sõbranjetamised ja sõbrannade esimesed tõsised tülid, värelev-värsked kohtingud ja esimene suudlus, pöidlahoidmised ja palved esimeseks koosmagamiseks ja jutud rasestumisvastastest tablettidest, esimestele ülikoolieksamitele kaasaelamine ...

Eelmisel sügisel tabasin tütrekese tema sünnipäeval telefonis keset sügavat nutuhoogu. Mis juhtus?! Pidasin auto tee ääres kinni ja tundsin end peaaegu sama abitult nagu palju aastaid tagasi, kui ta meie juurest politseieskordi saatel minema viidi... Kuigi oleksin tahtnud sel hetkel nii väga teda lihtsalt kaisus hoida, teadsin südamesügavas, et need nutud peab ta ise ära nutma. Isegi kui mul oleksid olnud võlutiivad ja oleksin saanud teda Hollandisse kallistama lennata, siis lennukit, millega tema boyfriend tagasi USA-sse lendas, poleks saanud ma kuidagi peatada. Armunutte ei saa keegi teine ära nutta, isegi mitte armastav emasüda. Emasüda saab ainult teada ja mäletada, ja toeks olla.

Tänavu saame üle kolme aasta uuesti päriselt kokku ja ma ei suuda seda kohtumist ära oodata. Kui väliselt võib tunduda, et nii palju on aastatega muutunud, siis kõige olulisemates asjades pole tegelikult midagi muutunud. Võime endiselt end suurele voodile teineteise kaissu tundideks jutlema unustada, põimida oleviku kokku mälestuste ja unistustega. Need on meie võimsad kohaloluhetked, meie kvaliteetaeg, kus me võime lobiseda kõigest, vanavanemate tervisest kuni armukunstinippideni välja. Jah, ma loodan ühel päeval olla uhke emasüdamega selle noore naise pulmas, et näha teda hoidva mehe kõrval altari ette astumas. Mis sellest, et seal pulmas on ka tema bioloogiline ema, kelle juures ta suurema osa elust kasvas ja kellega ta lõpuks, jumalale tänu, ka kokku kasvas. Aga see kokkulepe, et olen ilmtingimata ta pulmas, ükskõik kus maailma otsas ta ei abielluks, on meil ammu - ja sellest tuleb kinni hoida, ma tean, sest andsin ausõna, mida emad ei murra. Kui see päev kord käes on, siis tean: emaarmastus minu südames saab tunda seda, mida iga ema oma lapseõnne puhul tunneb, ja õnnepisarad ei jää kindlasti põsele veeremata.

Katkend on pärit Liina Pulgese koostatud ja kirjastuse Pilgrim poolt välja antud raamatust "Emaduse ilu ja valu".

KOMMENTEERI!