Eesti erilised lapsed I: Karl näeb inimeste aurasid ja tulevikku ning tunneb toidu maitset pelgalt käega puudutades

 (9)
Eesti erilised lapsed I: Karl näeb inimeste aurasid ja tulevikku ning tunneb toidu maitset pelgalt käega puudutades
Meie seas on erivõimetega lapsi, kelle maailma tajumine võib olla veidi teistmoodi kui meile tuttav viisschoolofsmiling.com

Alkeemia alustab põnevat ja mõistmist avardavat järjejuttu Eesti oma Harry Potteritest - erivõimetega lastest, kelle erilised anded võivad ilmneda hoopis ebatavalisemal moel kui me harjunud oleme. Aive Herja uuris ajakirja "Pere ja Kodu" jaoks asja lähemalt ning täna jagame teiega Karli lugu.

Kuidas käituda, kui peres kasvab eriline laps? Kas öelda tema maailmale jah või skeptikuna kõike eitada?

See lugu oleks olemata, kui paar aastat tagasi üks vanaema mulle kurtnud poleks, et ta lapselapsel on eriline võime näha inimeste biovälja, kuid isa-ema on poja „umbluu" juttudest pigem häiritud ning ärrituvad, kui vanaema last oma võimet arendama õhutab.

Kuid leidub ka neid, kes perre ilmunud „probleemsesse" Harry Poterisse teisiti suhtuvad.

„Emme, miks inimesed värvilised on?"

...pöördus 9-ne Karl ühel päeval ema poole. „Appi, meie poeg on metsapoole!" hüüdis ehmunud ema Karin (40) ämmale telefoni, kes seepeale aga suurima enesestmõistetavusega kostis: „Olen kogu aeg teadnud, et ta selline on. See on normaalne!"

Seotud lood:

Ämm tegi miniale selgeks, et tema pojapoeg näeb inimeste aurasid. Vähe sellest, selgus, et neid on alati näinud ka vanaema ise, kel on isegi nõiapaberid, kuid kes nõukaaegse kasvatusega raamatukoguhoidjana on pidanud paremaks oma võimeid vaka all hoida.

Karl (12) näeb kaasinimesi maast madalast värvilistena, kuid arvates, et nii näevad kõik, ei võtnud ta seda varem jutuks. „Varem pidin aura nägemiseks nägema inimest ennast. Nüüd piisab, kui kujutan seda inimest endale mõttes ette," kirjeldab Karl. Nii saab poiss kohe aru, kui vanemad on tülitsenud või kui ema suitsetamisega üle piiri läinud. Isegi, kui seda kõike tema eest kiivalt varjatakse. „Kui kellelgi on midagi kehvasti, muutub ta aura tumehalliks," seletab ta.

Alguses nägi poiss ainult nende biovälja, keda hästi tundis. Esimesest jahmatusest toibutud, asus pere poja annet lähemalt uurima ning peale ema pidevaid vaata-kas-tal-ka-näed? uudishimutsemisi muutusid kõigi aurad Karlile nähtavaks.

Ettekuulutus

„Kui üks nõidnaine mõned aastad tagasi meile ütles: „Seda poissi tasub hoolega kuulata! Teismeeas hakkab ta ette nägema!", siis ega me ei uskunud seda juttu," muigab skeptikust ema.

Kui aga mõned aastad hiljem poeg kummalisi jutte vestma hakkas, tuli emal oma ellusuhtumist korrigeerida. „Aeg on näidanud, et poja kummalisi jutte tasub uskuda," tõdeb ta. „Kui ta näeb haigetel auklikke aurasid või ütleb pärast raskelt haige sõbra külaskäiku, et tädil oli aura tühi ning too paar kuud hiljem sureb, ei jää muud üle kui möönda: mingi iva siin on! Kui oma silmaga ei näeks, siis ei usuks."

„Sellised anded päritakse üle põlve," suhtub ekstrasensist emaga kasvanud Karli isa poja võimetesse tüüne rahuga.

Tulnud tõkkeid trotsides

Olnule tagasi mõeldes möönab kolme lapse ema Karin, et Karl on tegelikult eriline juba sünnist saati. Või veel varasemast...

„Teda ei peaks õieti olemaski olema," ütleb naine ja lisab: „Mulle öeldi, et ma enam lapsi ei saa. Pärast arvutuid munasarjatsüste ja üheksat operatsiooni, kui mul oli järel vaid neljandik ühest munasarjast, oli see võimatu," räägib Katrin. „Nii et kui mehega abiellusime, teadsime, et ühiseid lapsi meil ei tule."

Kõige kiuste oli naine kuu pärast pulmi rase. Ja kuigi arstid sünnitamise eluohtlikuks tunnistasid, oli ta valmis riskima.

Nagu sellest kõigest veel vähe oleks, läksid viiendal raseduskuul Karinil sooled sõlme, nii et kogu kõht tuli lapse kõrvalt lahti lõigata. „Mind hoiatati, et laps ilmselt ei jää...," meenutab naine murtud häälel. Õnneks jõuti siiski koos sünnitusmajja.

Loe veel

Karl ilmale tulek kestis ligi viis päeva. Keisrivariant oli hulgaliselt oppe läbi teinud Karini jaoks juba eos välistatud. Kui väike võitleja lõpuks ilmale tuli, oli ta hapnikuvaeguses ja veetis neli tundi hapnikuaparaadi all, meenutab ema.

Kui teised temavanused juba kõndisid, ei toetanud Karl isegi jalgadele. „Käisime kõik arstid ja massöörid läbi. Uuriti isegi, kas on tegu mõne geneetilise haigusega, kuid kõik näitajad olid korras. Lõpuks taheti talle teha aju kompuuteruuring, ent kuna nii väikse lapse puhul pidanuks seda tegema üldnarkoosis, keeldusin," jutustab naine ja põhjendab: „Olen ise pidanud palju narkoosis olema ja tean, kuidas see mõjub... Raseduse ajal sai Karl mu opiga juba nagunii narkoosilaksu kätte."

Haiglast trotslikult lahkuvat ema saatsid medtöötaja sõnad: „Nagunii ei hakka te poeg kunagi käima. Ta on ratastooli laps!" „Ratastooli laps, siis ratastooli laps, mõtlesin, aga tema ajule veel 20 minutit lisakahju teha ma ka ei luba," meenutab ema.

Aasta ja kolmekuusena tõusis Karl ühtäkki pissipotilt püsti ja tatsas minema, ilma et oleks varem hetkeksi kõndimislootust andnud.

Veel muresid murda

Ent kus üks mure murtud, tuleb asemele uus. „Lasteaias keeldus Karl pliiatsit kätte võtmast. Ta ei kirjutanud ega joonistanud ja meile öeldi lõpuks otse, et ta on alaarenenud, ning soovitati kooli mitte panna," räägib ema.

Vanemad siiski panid poisi kooli. „Jutustavates ainetes rääkis ta kõik surnuks, ent kirjalik tegevus oli nullilähedane. Tavapäraseid viirus- või külmetushaigusi pole Karlil kooliajal pea kunagi olnud. Kui koolis aga mõni kirjalik kontrolltöö tulemas oli, tõusis tal palavik kohe 39-ni.

Esimeses klassis taheti ta istuma jätta, teises soovitati saata vaimupuudega laste kooli," meenutab ema pidevat poja ümber käinud tralli. Kodus lahkas see „vaimupuudega" kaheksa-aastane samas sotsiaalprobleeme, rääkis poliitikast, arutles maailmaasjade üle ja andis vanematele suhtenõu.

Meeled pärani valla

Pärast koolivahetust ja oma koha leidmist väikses tasandusklassis läheb Karlil koolis palju paremini. Samuti on arenenud ta „võimed". Lisaks auradele näeb ta nüüd tulevikusündmusi.

„Näiteks üleeile, kui ta autoga kooli viisin, käskis ta lasta isal parem esiratas kindlasti üle vaadata," räägib ema. „Sõites polnud küll miskit tunda. Täna aga," naerab naine garaaži all konutava auto poole rehmates, „ongi auto selle sama ratta pärast rivist väljas."

Ettenägelikele silmadele lisaks on Karlil võimekad käed. „Ühel päeval tulin pärast pikka tööpäeva rampväsinuna koju, kui poeg mu äkki kinni pidas ja käed ümber pani. Hoidis mind vaikides, ütles siis: „Tegin su energiad korda." Korraga tundsin end hämmastavalt väljapuhanuna. Ämm naeris pärast: „Ära muretse! See oli aura transformatsioon, mis muidu maksab 400 eurot seanss.""

„Puhastasin ema energia lihtsalt ära!" kehitab juttu pealt kuulanud Karl õlgu, nägemata selles miskit imetegu.

Poiss saab oma võimetest ka ise üha teadlikumaks. Siiski ta neist väljaspool kodu ei räägi. „Kunagi mainisin paarile klassikaaslasele ja nad arvasid, et olen totu," põhjendab koolikiusu kogenud noormees.

Küll jagab Karl oma teadmisi lahkelt pereliikmetega ning jutustab, kuidas õde ja ta sõbrannad temalt pidevalt suhtenõu noolimas käivad ning ka ema-isa enne suuremaid tööalaseid otsuseid nõu küsivad. Ja kui emale satub külla mõni pea- või õlavalus sõbranna, pühib poiss need valud sõna otseses mõttes peoga minema - hoiab haigel kohal kätt peal ja korras!

„Kunagi tulid mulle korraga külla kaks rasedat sõbrannat," meenub emale. „Kui Karl tuppa astus, hüüatas ta: „Oi, emme - nii lahe! Siin on ju täielik disko!" naerab naine. Minu nõutut pilku tabades, seletab Karl asjalikult: "Last ootavatel naistel on justkui kaks aurat - värve on rohkem, need on tugevamad ja topelt."

Toitu maitseb käega

Karl tunnetab teravalt ka kulinaarset reaalsust. „See, et meil on ökosid suitsulihakaupu tootev pereäri, on Karli teene," muheleb Karin, kelle poeg on värvainete ja lõhnatugevdajatega toidu suhtes allergiline. „Kui ta koolist täpilisena saabub, siis tean juba, et oli see roheline pirnitarretis, millest ta loobuda ei suuda," naerab ema.

Toidufanaatikust ja degustaatorist ema möönab, et Karl on degusteerijana temast kibedam käsi. „Üle-eelmisest aastast tunneb ta toidu maitseomadusi ka käega. Paneb lihtsalt käe peale!"

Suvalist kraanivett ei joo Karl kunagi enne, kui seda käega „maitsnud" pole, ja kodus ütleb ta, millal on aeg veefiltrit vahetada.

Ise poiss end selgeltnägijaks ei pea. „Ma ei näe. Ma lihtsalt tean," püüab ta seletada. Sensitiivi võimetega vanaema, kellelt poiss on ilmselt ande pärinud, pole lapselast kauge vahemaa tõttu veel harida jõudnud. Nii jätkub suvistel randevuudel juttu kauemaks.

„Kui me eelmisel suvel praamiga saartele sõitsime, istusid need kaks ühes nurgas ja analüüsisid reisijate aurasid," naerab Karli ema. „Seal on alkohoolikust ema lapsega, see suitsetab palju, sellel onul on see organ haige," kirjeldab ema poja jutuajamisi oma vanaemaga. „Kuni selleni välja, et nad andsid ühele paarile nõu soolakotti teha - see selgapidi kokku ja kordamööda kukile upitamine -, et mees ja naine oma stabiilsust ja impulsiivsust parema suhte huvides miksiksid" muigab ema. „Kohe, kui nad seda tegid, ilmusid mehe aurasse sinised ja naise omasse lillad laigud," lisab Karl särasilmselt.

Loe teist osa Alkeemia järjejutust "Eesti erilised lapsed": kuueaastased Lõuna-Eesti kaksikvennad kutsuvad end nimedega Vaba Kui Pilv ja Tähesäde, nende koostööpartneriks on Sipsik, nad käivad kosmilistes komandeeringutes ja elavad karma seaduse järgi ning tajuvad inimeste ja olukordade energiaid ja III peatükki, kus nägijad ja teadjanaised Kristiina Raie ja Anne-Ly Täht annavad eriliste annetega ja ülitundlike laste vanematele omaltpoolt nõu.

Hea lugeja, kas sinul on kogemusi ja kokkupuuteid erivõimetega lastega? On sul äkki endalgi eriliste annetega võsuke sirgumas? Kui oled valmis oma lugu teistegagi jagama (ka anonüümselt) ja leidma üles meie omad Harry Potterid, siis palun kirjuta meile toimetus@alkeemia.ee

Autor: Aive Herja

Lugu ilmus lühendatud kujul „Pere ja Kodu" 2015. aasta juunikuu numbris

KOMMENTEERI!