Beebide nunnutamine muudab nende DNA-d aastateks



Beebide nunnutamine muudab nende DNA-d aastateks
Foto: depositphotos.com

Füüsiline kontakt on inimestele oluline. Ja mitte ainult - praktiliselt kogu loomariigis mängivad puudutused olulist rolli. Üksteise karvkatet nokkivad ahvid on ilmselt kõigile tuttavad - tegelikku täikontrolli on seal oluliselt vähem kui niisama sotsiaalse eesmärgiga puudutamist. Rottide käitumist ja füsioloogiat täiskasvanueas mõjutab see, kui palju nende ema on neid vastsündinueas lakkunud (lakkumine on rottide juures tähtis vanemlik käitumine). Isegi mikroskoopilisel ümarrussil nimega Caenorhabditis elegans soodustab füüsiline kontakt teiste ussidega kasvu ja parandab täiskasvanueas reageerimist erinevatele keskkonnast tulenevatele stiimulitele, vahendab sinutervelaps.blog.

Värskes uuringus leiti, et füüsiline kontakt mõjutab geenide aktiivsust reguleerivaid molekulaarseid protsesse. Epigeneetilised muutused on niisugused muutused, mille korral geenid ise ei muutu (nukleotiidide järjestus jääb samaks), aga muutub geenide loetavus. Sagedasemad näited on DNA kokkupakkimine või siis DNA metüleerimine, kus mõnda piirkonda lisatakse väiksed keemilised lülitid, mis muudavad geeni loetavust. Mõnikord on epigeneetilised muutused osa normaalsest arengust, näiteks kui looteeas oma töö teinud geenid, mida rohkem vaja ei lähe, pakitakse kokku. Mõnikord võivad epigeneetilised muutused tekkida ka erinevate keskkonnamõjude tagajärjel.

Loe veel

Seotud lood:

Uuring

Uuringus osales 94 beebit koos vanematega. Vanemad pidasid päevikut alates viiendast elunädalast, kuhu märgiti puudutamise ja nunnutamise kestus päeva jooksul, samuti beebide käitumine - magamine, virisemine, nutmine või söömine.

Neli ja pool aastat hiljem võeti samadelt lastelt analüüsid, millest uuriti DNA metüleerimise mustrit. Selgus, et "rohke kontakti" ja "vähese kontakti" imikutel olid lapseikka jõudnuna selged erinevused metüleerimise osas DNA viies erinevas piirkonnas. Kaks geeni, mille aktiivsus oli muutunud, tegelevad immuunsüsteemi ja ainevahetusega.

Uuringus määrati ka laste "epigeneetiline vanus". Leiti, et vähem füüsilist kontakti ja rohkem stressi kogenud imikutel oli lapseeas madalam "epigeneetiline vanus" võrreldes teiste samavanuste lastega. Selle tähendus on veel ebaselge, aga oletatakse, et eakaaslastest maha jäämine võib viidata ebasoodsale arengule. Varasemates uuringutes on epigeneetilise ja kronoloogilise vanuse mitteklappimist seostatud terviseprobleemidega.

Mida see tähendab?

Mida see kõik tähendab, on veel raske öelda. Epigeneetilised uuringud on viimastel aastatel plahvatuslikult populaarseks saanud ja kuigi erinevaid muutusi ja mõjutajaid järjest kirjeldatakse, näib, et räägitakse rohkem, kui aru saadakse. Kas ja kuidas epigeneetikat kunagi näiteks diagnoosimises või ravis kasutada õnnestub, ei tea.

Teada on, et füüsiline kontakt on inimestele ülioluline. Imikud, kes saavad küll süüa ja juua, aga mitte emotsionaalset soojust või kehalist kontakti, jäävad füüsilises ja vaimses arengus maha. Enneaegsed beebid, kes vahepeal inkubaatoritest välja võetakse, et neid puudutada, võtavad kaalus paremini juurde, kui sama vanad ja sama palju toitu saavad enneaegsed, keda ei puudutata.

Praegune uuring kestis ainult viis aastat. Kui kaua imikueas tekkinud muutused DNA-s tegelikult püsivad, pole veel selge, niisamuti pole selge nende muutuste tähendus laste tervises ja arengus. Peame uusi põnevaid uudiseid ootama jääma.

Allikas: Sinutervelaps.blog

Loe lisaks: Puudutused toovad tervise: emotsionaalne füüsiline kontakt tekitab kehas heaolutunnet ja parandab tervist

Teadlased kinnitavad: mida rohkem sa oma lapsi kallistad, seda paremini nad arenevad

Soovid elada terve ja õnnelikuna 100-aastaseks? Siin on sulle selleks kümme nippi

KOMMENTEERI!