Mehed, kes sarnaste teemadega silmitsi seisavad, on takerdunud enamasti tervendamata suhtesse isaga. Iseenesest teada-tuntud tõde, ei midagi uut. Kuid missugune üüratu ja mitmekesine maastik on selle taga! Mida kõike me endas ei sisalda, kui võtta vaatluse alla meie suhe meid enim mõjutanud lapsevanemaga!

Osad meist on täiskasvanuks saades võtnud nõuks eitada kõike, mis puudutab lapsepõlve mõjusid. Sel juhul toimitakse oma päritoluperekonna süsteemis pealtnäha kenasti. Kuid viisakusvisiitide ja kohustuslike õhtusöökide ajal tuntakse sageli rinnus hingekriipivat valu. Millegipärast teeb ikka veel haiget see pilk ema silmis, kui ta märtripoosi võttes ohkab: "Misjaoks sa selliste kursuste peale oma aega kulutad? Midagi targemat ei ole teha või? Mine parem lastega kuskile!" Täiskasvanud naise tõekspidamisi selles osas, mis tema jaoks on hea ja vajalik, ei saa see pilk muuta. Kuid valus on ikka. Kolme lapse ema taandub hetkega plekilise seelikuga tüdrukutirtsuks, kes seisab guašsvärvidega maalitud imepõneva pildi ees, kuid on saanud riielda põlle unustamise eest. Ja naine tunneb, kuidas kuklas miski tirib, keegi justnagu sakutaks.

Miski paneb täiskasvanud mehe südame rinnus kokku tõmbuma, kui isa talle lihtsa küsimuse esitab: "Noh, said omale uue töö juba?" Mees teab, millist tööd ta teha tahab. Samuti teab ta täpselt, kuipalju on tal sääste, et võimaldada kahe töö vahelisel ajal oma perele muretut äraelamist. See kõik on kontrolli all. Lisaks on mehel praegu avanenud võimalus panustada ettevõtmisesse, mis inspireerib ja pakub rahuldust hingele. See töö ja muljetavaldav positsioon ootavad teada. Kõik on hästi...Välja arvatud see valus torge rinnus. Välja arvatud see, et mees ei suuda midagi öelda. Keel kuivab justkui suulakke kinni. Mees on suurt kasvu ja musklites, kuid tunneb end väikse kõhetu poisina, kes ei ole jälle hakkama saanud sellega, mida isa temalt ootas. Hein on küll kokku pandud, kuid sigade juurde pole ta veel täna jõudnud. Mees on jälle Hädavares, nii nagu teda isa lapsepõlves kutsus.

Ei see mees ega see naine ole mingid erandid. Me olemegi sellised - kõigi meie sees on Väike Õbluke Poiss või Väike Habras Tüdruk. Sellel Tüdrukul ja sellel Poisil on hea mälu, nii hea, et seal on talletunud väga palju sellist, mida ei sooviks, et seal üldse oleks. Me ei saa oma mälule restarti teha. Me ei saa ka oma alateadvust tühjendada. Kuid meil on võimalus seal tallel olev läbi töötada, pinge ja seiskunud energia vabastada ning kasvada sel moel välja Hapra Tüdruku või Õblukese Poisi kingadest, et saada iseendaks.

Oskus andestada

Ühel hetkel jõuame kõik selle punktini elus, kus tunneme, et suhe emaga või isaga vajab tervendamist. Tunneme, et muud moodi me edasi ei jõua. Meil on vaja andestada. Eesti juurtega perekonstellöör, Ladina-Ameerika Perekonstellatsioonide Instituudi juhataja Tiiu Bolzmann küsiks küll siinkohal midagi sellist: "Kes oled sina, et saad valida, kas andestada oma emale või mitte? Sina oled kõigest laps!" Tiiu Bolzmanni ja Bert Hellingeri järgi on meil võimalus oma vanemad oma südamesse võtta, aktsepteerida ja austada oma vanemaid ja nende valikuid, kuid andestamine on miski, mida tehes seaksime end justkui kõrgemale positsioonile kui meile peaks kuuluma. Kuid see on juba üks teine lugu - lugu sellest, milliseid sõnu kasutame, millise energiaga need on laetud, kuidas meie poolt väljaöeldu (aga samuti ka mõeldu) energiavälja seest meid ja ümbritsevat mõjutab jne. Kuid vaatamata sellele, kuidas me oma mõtteis küsimuse formuleerime, kas rõhuasetus on "andestamisel" või "austamisel" või "vastu võtmisel", on küsimuse sisu lõpuks ikka sama - kuidas luua oma hinges lepitust olnuga, kuidas saada tagasi hingerahu?
Mõnikord ei tunnegi inimene vajadust andestada kellelegi, vaid millelegi. Mitte ema ega isa pole see, kelle vastu tuntakse kibestumist, vaid olukord ise.

Kuid lepituse loomine ja hingerahu taastamine ei pruugi olla igakord lihtne. Siinkohal ei ole üldse oluline see kuivõrd düsfunktsionaalne on olnud pere. Oleme näinud, kuidas suhteliselt toimivast perest sirguvad väga suurte hingehaavadega inimesed ning täiesti düsfunktsionaalsest perest üsnagi tasakaalus ja emotsionaalselt suhteliselt stabiilsed täiskasvanud. Kuidas siis nii? Pigem määrab hingehaavade suuruse lapse loomupärane tundlikkus kui kasvukeskkonna objektiivsed mõjutegurid.

Marika lugu

Marika on mu klient, kellel on 8 õde-venda. Alkohoolikust ema ei olnud kunagi võimeline laste eest hoolt kandma. Isa mõiste oli aga nende pere lastel väga ähmane ning sai selgeks mõeldud alles täiskasvanueas. Nõnda siis realiseerus lõpuks stsenaarium, kus osad õed-vennad üksteisest lahutati ning aastateks lastekodusse paigutati. Marika on läbi elanud palju sellist, mille kohta enamik meist adrenaliinitaseme tõstmiseks raamatutest loeb. Keegi ei pesnud kunagi ta pesu - kuni ta õppis seda ise tegema. Keegi ei nõelunud auke ta sukkpükstes, kuni ta õppis neid ise nõeluma. Ükski täiskasvanu ei küsinud kunagi, kuidas ta hakkama saab või mismoodi ta ennast seal kapi taga tunneb, kui ema teisel pool kappi oma järjekordset meessõpra rahudab. Aga Marika märkas, et teistes peredes käib elu teistmoodi. Sõbrannal oli teistsugune ema - selline, kes vaatas silma ja kallistas, hoolis ja küsis küsimusi. Ja nii õppis ka Marika ära, kuidas hoolitseda oma nooremate õdede-vendade eest ja kuidas olla neile toeks.

Täiskasvanuna tuli Marika enda eluga väga hästi toime. Ning mis kõige huvitavam - tal ei olnud depressioone! Jah, Marika vajas psühhoteraapiat. Kuid olles läbinud teatud teraapiatsükli, kus keskendusime paljuski paarisuhte, naiselikkuse ning vastutuse teemadele, väljus kabinetist täiesti tasakaalus ja eluterve naine! Mingil imetabasel moel olid kõik need lapse-ea katsumused Marikat sedavõrd vähe ruineerinud, et temas ei olnud nii sügavalt kinnistunud viha ega põlgust, pettumust ega ängi, millest meil oleks olnud võimatu lahti saada.

Täna on Marika ema see, kes vajab hoolitsust. Ja Marika on valmis seda talle pakkuma. Sest asjad lihtsalt on nagu nad on. Ja Marika särab! Minevaik ei vaeva teda, ta on lasknud selle lahti ning elab tänases päevas, naudib seda elu, mis on talle täna antud ja millest ta lapsena vaid unistas.

Ükskõik, kui tundlik on olnud laps ja ükskõik kui asotsiaalne lapsevanem, meil kõigil on võimalus saada lõpuks täiskasvanuks ja oma vanemad enda südamesse vastu võtta.

"Kuidas see võimalik on? Sa ju tead, millise mõnuga isa meid peksis?" ütleb Pille.
"Mismoodi ma võtan oma südamesse ema, kellel mitte iialgi ei olnud südant minu jaoks? Ema, kes oli külma nagu jää? Ema, kes ei tõstnud iialgi pilku minu tunnistustele, diplomitele, aukirjadele?" küsib Riina.
"Ma ei kujuta ette, millal ma selleni võiksin jõuda. Emal, kes lubas mind oma perverdist mehel vägistada, ei ole praegu minu südames kohta!" ütleb Krista.
Jah, kuidas see siis ikkagi peaks võimalik olema? Kui ema on muutnud kodu külajoodikute punkriks? Kui ema on pööranud oma lastele selja ja neist loobunud? Kui ema on jätnud oma lapsed ööseks tänavale? Kui ema on lubanud ära kasutada omaenda tütart? Mismoodi peaks tütar hakkama saama kogu selle viha, alandatuse ja pettumusega?

Praktika näitab, et kummalisel kombel on sellistest peredest sirgunud noored naised võimelised kiiremaks tervenemiseks kui ühiskonnas aktsepteeritud peredest pärit kliendid. Võib olla tuleneb see sellest, et "niipalju antakse, kui jõuad kanda?" Võib olla on sedasorti kogemused jõukohased üksnes väljavalituile - neile, kes peavad vastu, suudavad terveneda ja lõpuks isegi andestada? Või on see tingitud motiveeritusest? Võib olla on nii, et mõnevõrra kergema koormaga täiskasvanud lastel on võimalik oma valust kinni hoida, püsida pettumuses ja solvumises ning panna transformatsioonid ootele, samas kui sügavamalt haavatutel ei ole see võimalik?

Võib olla on asi selles, et väga traumeeritud lastel on hingevalu sedavõrd suur, et sellest vabanemine on elu ja surma küsimus? Võib olla, et nii suure koormaga lihtsalt ei jaksa keegi elada, ja seepärast tunnevad väga sügavate haavadega lapsed täiskasvanuna tõelist motivatsiooni tegutseda, andestada, vabaneda?

Läbi sodi, pori, valu ja häbi

Nii või teisiti peame me kõik ühel hetkel lõpuks ometi hakkama asjadele vaatama hingetasandilt. Selleks, et terveneda ja saada tagasi oma vägi, tuleb jõuda selleni, et hing on puhas - et seal ei ole enam kibestumist ega vimma.

Mõnikord võib see osutuda väga pikaks teeks. Mõnel juhul vajab puhastamist suur ja sodine haav, enne kui seda päriselt ravima asuda saab. Sodi tuleb enne välja saada, see on tõsi. Nii nagu seda haava, mis tekkis jalgrattaga kukkudes, tuleb puhastada ka neid haavu, mis tekkisid hinge. Kui mulda ja prahti enne kinniõmblemist jalahaavast välja ei pesta, siis võib haav mädanema minna. Halvemal juhul lõpeb asi sepsisega. Kuidas saaks hingehaavadega olla teisiti? Me peame ka neid haavu puhastama kogu sodist ja saastast, mis seal sisaldub! Kõik need pisarad, vihast vahutavad sõnad, ka süüdistused ja võib olla isegi kättemaksusoov tuleb lasta välja voolata. Alles siis saame hakata ravima. Nii mõnelgi juhul võib naiivseks osutuda lootus, et andestamine ning mõistmine on midagi sellist, mis on varnast võtta, kohe kui tekib tahtmine. Sügavalt südamest tulev andestus on nii suur ja püha, et seda tuleb mõnikord kaua oodata. Kuid siis on ta ka tõelist katarsist pakkuv.

Kai lugu

Minu klient Kai räägib oma puhastusprotsessi kohta: "Ma olen õppinud oma valu ära tundma ja seda välja nutma. Vahel tunnen oma ärrituse all ära viha ja siis võtan endale aega, et see viha enda seest välja karjuda. Mõnikord tunnen endas ära nii tohutu kurbuse ja pettumuse ema suhtes, et see tundub talumatu. Kui olen üksi, siis lihtsalt hüüan ema, nii nagu seda lapsena oleksin tahtnud teha: "Ema, miks sa mind ei kuula? Ema, miks sa mind ei hoia? Ema, miks sa mind ei armasta? Ma olen ju sinu väike tütar! Palun, hoia mind!" Kui palju seda valu siis minu sees on? Seda aina tuleb ja tuleb! Mul on tunne, et see ei lõpe iialgi! Seda justnagu tuleks juurde..."

Ma tean, et see võib kõlada küüniliselt, kuid ometi ütlen Kaile, et ta on õigel teel ja et tal läheb hästi. Sest ma usun seda. Kai on keset kaost ja üksnes kaos on see, millest saab sündida uus kvaliteet.

Tõepoolest - nii nagu tuleb olla vapper ja taluda kõikide allasurutud tunnete vabanemisel tekkivat kaost, nii tuleb olla ka kannatlik ja anda endale nii palju aega, kui on vaja, et jõuda uude energiasse. Me ei näe päris täpselt oma hingepõhja. Kui paks on see porikiht, millest oleme end juba läbi kaevanud ja mille oleme ümber töödelnud? Kui palju on pori veel alles? Sageli tundub, et oleme saanud asjaga ühele poole, kuid ühel hetkel saabub tõehetk ja me mõistame, et oleme olnud alles poolel teel. Sellest ei tohi heituda! Inimestena ei ole me ju kahedimensionaalsed pildid. Meil on palju kihte, palju salakambreid, palju peidetud laekaid. Ja kõiki laekaid ei ole meeldiv avada, kuigi nad võivad olla aardelaekad. Olles võtnud ette selle puhastuse, võime olla kindlad, et ükskord jõuame lõpule ning saame vabaks nii sodist, porist kui ka valust ja häbist.

Kuid on neid naisi ja mehi, kelle jaoks tee andestamise ja hingerahuni on väga pikk, vaatamata sellele, et neid ei ole seksuaalselt ahistatud, nende kallal pole tarvitatud füüsilist vägivalda ja neid ei ole kunagi grupist välja tõrjutud.

Kersti lugu

Kersti ei ole suutnud oma emale andestada, kuigi ema ei olnud tütre vastu vägivaldne ega jätnud teda hoolitsuseta. Kersti ema oli kõigest külm. Külm ja reserveeritud daam, kes kandis hoolt eelkõige selle eest, et inimestele paistaks kõik kena ja korras olevat. "Mis inimesed ütlevad? Mis meist mõeldakse?" oli ema põhiline mure. Ja selleks, et väljapoole paistaks kõik kena, hoolitses ema hoolega maski eest. Mask sai kena ja mõistagi pärandati see edasi ka tütrele. Kersti sooviks on elada vaba ja lennukat elu, seepärast oleme teinud kõvasti tööd, et saada välja ema poolt loodud kammitsatest.

Ometi näen ma Kersti näol ikka veel jälgi selle kauni maski pikaaegsest kandmisest. Ja kui me teeme lõpuks seansi, milles tütar peaks võtma ema oma südamesse ning talle andestama, siis libiseb üle Kersti näo irooniavari. Mis see on? Kas see on iroonia enda suhtes? Või on see ema iroonia tütre suhtes, mida tütre nägu peegeldab? Kui ema ei usu ikka veel sellesse, et ta tütar võiks olla iseseisev, oma elu suurepäraselt kujundav naine, siis miks ei võiks seda teha tütar ise? Pärast kõiki neid pikki seansse?

"Nüüd on tulnud aeg, kus sul tuleb lõpuks saada täiskasvanuks", ütlen Kerstile. "On tulnud aeg, kus pead loobuma süüdistamisest ja lahti laskma lapse-ea pettumustest. Kas sa tegid selle rituaali minu meeleheaks ja nõustusid oma ema enda südamesse võtma seepärast, et mina seda palusin? Millal oled sa valmis oma ema päriselt vastu võtma? Ütlema talle, et sa tõepoolest armastad teda sellisena nagu ta on?"
Annan Kerstile aega. Kuid vastust ei tule.

Kersti on end vabastanud oma hirmudest, süüst ja häbist, ta on üles ehitanud oma eluterve minapildi. Ainult üks samm on veel jäänud, et sirutada tiivad ja lendu tõusta - see on andestus! Ta on jõudnud mõistmiseni, kui õnnetu ja hädas oli ema oma hirmude ja pingete tõttu. Ema koorem, mida tal kanda tuli, rõhus nii tugevasti, et sooja ning pehme, südant sulatava naeratuse asemel suutis ta endast välja pigistada üksnes kriipsusuulise grimassi. Jõuduandvate, toetavate sõnade asemel, mille järele Kersti janunes, sai ta kuulda üksnes kriitikat. Kuid ema ei teadnud, et ta kritiseerib. Oma südames, kõige siiramas usus juhtis teda kavatsus oma tütart kaitsta. Kaitsta teda kõikide pettumuste, ebaõnnestumiste, haigetsaamiste eest. Emal puudus ettekujutus sellest, kui palju ta ise sellega haiget teeb.

Kõik see sööbis tütrele mällu ning alateadvus tõlgendas kõiki neid signaale filtrita. Kerstil ei jäänud tookord midagi muud üle, kui et jääda uskuma seda kuvandit, mille alateadvus salvestas - olen saamatu, kõlbmatu, soovimatu. Kuid see pole mitte kunagi tõsi olnud!

"Sa oled olnud suurepärane ja täiuslik Looja looming!" räägin Kerstile edasi. "Sinus on olnud initsiatiivi, loomingulisust, tahet ja väge! Sellest pole kunagi puudu olnud, sa oled seda kõike lihtsalt kinni hoidnud. Sa pole julgenud astuda välja sellest kuvandist, mille su enda alateadvus enda kohta kujundas. See ei ole su ema, kes muutis sind väikeseks ja hirmunud tüdrukuks - see olid ju sina ise!"

Sedasama olen öelnud ka paljudele teistele, kes ona arvanud, et tingimusteta emaarmastusest ilmajäetuna on nad justkui õigustatud olema pärsitud, depressiivse ja ebakindlad:
"See ei ole su ema, kes sind tagasi hoiab ega luba su elul voolata - see oled sina ise! Loobu illusioonist, et oled ikka veel väike tüdruk, kes tõstab igatseva pilgu üles, ema poole, lootes pälvida heakskiitu oma olemusele, tunnustust oma tegudele. Nüüd oled sa ise saanud selleks Naiseks, kelle poole on suunatud paljude pilgud! Su süles on su lapsed, kes igatsevad su armastavaid puudutusi, su ümber on inimesed, kes ootavad sinu heakskiitu. Nüüd on tulnud aeg jagada ise seda, millest oled kunagi puudust tundnud! Kui sa suudad avada oma südame võõrale inimesele, kuid ei suuda seda avada oma ema jaoks, siis on su süda endiselt kivist. Sulata üles oma süda ja luba armastusel läbi selle voolata! Alles siis jõuad selle vabaduseni, mida sa igatsed!"

Miks ei suuda Kersti andestada ja miks tunneb Kai, et tema valu ei lõpe kunagi, vaatamata paljudele tõhusatele teraapiatundidele? Mis takistab neil oma haavu puhastamast? Kindlasti on siin palju seletusvõimalusi. Üheks takistuseks võivad olla väga keerukad traagilised protsessid päritolupere süsteemis, mida naised kompenseerida üritavad. Sellistest endale võetud ülesannetest võib olla väga raske lahti öelda, see võib tunduda hirmutav. Samuti võib tunduda alateadvusele ületamatu julgustükina muuta hingetasandil vastuvõetud otsuseid. Isegi siis, kui see töö teraapiakabinetis ette võtta ja läbi teha, ei pruugi see olla lõplik. Töö on sel juhul küll tehtud, kuid mitte ära tehtud.

Üks tegur, mis mõjutab tervenemist, on turvaisiku olemasolu lapsepõlves. Ükskõik kui traumaatilisi sündmusi läbi pole elatud, kui on olnud keegi, kellega rääkida, keegi, kes on olnud olemas, saavad hingehaavad kiiremini tervendatud. See keegi võib olla naabritädi, aga ta võib olla ka noorem õde. Ka noorema õega moodustad sa koos meeskonna ja sa ei ole üksi. Kui sa aga tunned end täiesti üksi maailmas, siis sul puudub võib olla isegi kogemus sellest, kuidas oma valu kellegagi jagada, samuti sellest, mis võiks kaasneda, kui lubad end kellelgi aidata. Sel juhul võtab mõistagi kauem aega, et oma hingehaavad terveks ravida. Kuid miski ei ole võimatu!

Täiskasvanuks saamine on võtmeküsimus

Kuni me pole tõeliselt tervendanud suhet emaga/isaga, ei ole me täiskasvanud. Ja ka vastupidi - seni, kuni me ei ole saanud täiskasvanuks, ei suuda me suhet emaga/isaga lõplikult tervendada.

Niisiis on paljuski oma suhte tervendamine ema või isaga meie otsuse taga. Peaksime muuhulgas endalt küsima ka selliseid küsimusi: Kas me oleme valmis saama täiskasvanuks? Kas me tahame seda? Miks me seda tahame? Kui meil ei õnnestu oma ema või isa enda südamesse vastu võtta, siis miks me endal seda teha ei luba? Mida see meile võimaldab, et oleme ikka need Haprad Tüdrukud ja Õblukesed Poisid? Kas see, mis on ahvatlev, on Ohvrienergia? Kui jah, siis kui kauaks kavatseme sellesse jääda? Tegelda tuleb nende teemadega, mis tunduvad täiskasvanuks saamise juures kõige hirmutavamad. Mis need on? Kas vastutus? Vananemine? Miski muu? Kui tunned vastuse ära, siis saad teha teadliku valiku - kas valid täiskasvanuks saamise ja tervenemise või igikestva lapsepõlve koos hingehaavadega.

Paljud mu kliendid on öelnud, et surnud lapsevanemale on palju lihtsam andestada kui elavale vanemale. Ilmselt on neil omamoodi õigus. Surm on ju suur puhastaja. Kuid kas me peaksime tõesti nii kaua ootama? Ehk jõuame siiski oma ema elu ajal minna ema juurde ja öelda:
"Tere, kallis emakene! Ma armastan sind! Aitäh sulle!"

Autor: Anu Hermlin, holistiline regressiooniterapeut

Allikas: Vaimukoda.ee

KOMMENTEERI!