Enne suhtesse astumist võiks endalt küsida: kas ma ikka tahan seda? Nii nagu tööle kandideerimisel esitame CV oma oskustega, esitab tööandja meile nõuded, millele peame vastama, et tööd saada. Suhtega on samuti. Kui sa ei ole valmis "tööülesandeid" täitma ja oskusi rakendama, siis ära parem kandideerigi. Ole pigem üksinda.

Millised on oskused ja teadmised, et suhtesse kandideerida?

Valmisolek kasvada ja areneda. Suhte üks eesmärke on kasvada inimesena. Enamik meist on astunud suhtesse lootuses, et see jääbki õnnelikuks. Ühel hetkel aga märkame konfliktide sagenemist ning võime järeldada, et oleme koos vale partneriga, ja lõpetame suhte. Tegelikult on konflikt just märguanne - on aeg hakata endaga tööle. Et tööalaselt vastu pidada ja edukas olla, peame ju endastmõistetavaks osalemist täienduskoolitustel, lugemist ja uurimist - proovime pidevalt areneda ja paremaks saada. Samamoodi on suhtes. Niisama istudes ja eksisteerides läheb suhe põhja. Kui märkame, et pidevalt ärritume ja häält tõstame, oleks mõistlik lõpetada partneri süüdistamine oma tunnetes, vaadata endale peeglis otsa ning otsida abi.

Sügav huvi partneri vastu. Oma partnerilt võiks iga päev küsida: "Kuidas sul päev läks?" Ja siis ka kuulata tema vastust, mitte vaadata samal ajal telekat või lugeda ajalehte. Isegi klienditeeninduses peame elementaarseks viisakuseks, et suhtlemisel vaadatakse otsa, ent oma tähtsaimas suhtes ei tulda tihti selle pealegi. Samuti tuleb regulaarselt võtta partneri jaoks aega. Kord nädalas võiks käia kohtingul, kus tehakse koos midagi vahvat, mitte ei räägita ainult argipäevast. Suhe on kui tuleleek. Tahtes, et tuli meid soojendaks, on vaja regulaarselt halge alla visata. Suhe muutub ruttu külmaks, kui jätame selle unarusse ja võtame kaaslast enesestmõistetavalt.

Hea eeldamine. Keegi ei lähe suhtesse mõttega teises frustratsiooni tekitada ja talle meelega halba teha. Iga inimene tahab kontakti ja turvalisust, meil on vaid erinevad viisid selle saavutamiseks. Kui näeme partnerit enda arvates destruktiivselt käitumas, tunneb ta end tõenäoliselt ebaturvaliselt. Sellel hetkel oleks mõistlik minna tema juurde ja ütelda "Aita mul mõista, mis sinuga toimub" või "Aita mul mõista, miks sa niimoodi tegid", enne kui süüdistame teda hoolimatuses või mõnes muus surmapatus.

Vastutus suhte kvaliteedi eest. Pool te suhtest oled sina. Ei ole mõtet süüdistada ainult partnerit selles, kui suhe on keeruline. Täiskasvanu vaatab ses olukorras peeglisse ja küsib: "Mida saan teha, et meie kontakti taastada ning muuta suhe turvaliseks ja armastavaks?" Mitte ei jää vihaselt ja solvunult nurka kükitama, vaikides või teise peale häält tõstes ja süüdistades, kuidas partner kõik halvaks teeb. Meil ei tule mõttessegi kahelda, kas firma peaks oma töö kvaliteedi eest vastutuse võtma. Ei ole mõtet firmat luua, kui esimese raskuse peale minema kõnnime ega ole valmis andma endast kõik, et ettevõtet päästa ja edukaks muuta. Nii on ka suhtega.

Ausus. Igasugune vale muudab suhteruumi kahe inimese vahel ebaturvaliseks, lõhub lähedust ja intiimsust. Iga vale tuleb kord välja ning siis on kahju ja valu suurem, kui oleks olnud tõe-rääkimise puhul. Ausus ei ole see, kui ütleme teisele lihtsalt halvasti. Ausus on see, kui räägime, mis meiega toimub, oma tunnetest ja vajadustest. Näiteks: "Mul on hirm näidata sulle oma nõrkust. Mul on vaja kuulda, et sa ei hülga mind selle pärast."

Usaldusväärsus. John Gottman, kes on uurinud paare üle 40 aasta, on avastanud, et kõige olulisem küsimus, mis paarisuhtes üles kerkib, on usaldus ja reetmine. Kas sa kuulad mind, kui olen endast väljas? Kas sa valid mind oma ema ja sõprade asemel? Kas ma saan uskuda, et sa ei peta mind? Kas sa austad mind ja käitud minuga lugupidavalt? Kas aitad kodutööde ja lastega? Me reedame oma partneri, kui näeme, et tal on midagi südamel, aga ei proovi teda mõista. Või kui me ei kuula teda ega proovi mõista, kui ta on haavunud. Samuti ei ole me usaldusväärsed, kui ütleme üht, aga teeme teist. Näiteks: Ütleme oma partnerile nädala aega järjest: "Ma tahan Sind hoida," kuid siis ei leia aega, et seda teha.

Nõuded, mida suhe esitab

Võimuvõitlusest teadlikku suhtesse. Romantiline faas, kus tunneme, et partner on kõige imelisem inimene maailmas, ja lõpetame teineteise lauseid, kestab maksimaalselt kaks aastat. Iga suhe liigub romantilisest faasist võimuvõitluse faasi, kus tunneme, et partner ärritab meid ning hakkame temas pettuma. Avastame, et ta ei olegi nii imeline, tal on puudusi. Kui valusaid pettumusi kuhjub piisavalt palju, reageerime nendele ühel hetkel. Siis tulevad esile mõlema kaitsekäitumised, mis takistavad kontakti hoidmist, luues ebaturvalisust. Ent suhte üks eesmärke ongi neid käitumisi esile tuua, et saaksime neid muuta, oma hirmudest läbi minna ja inimesena kasvada. Mõista, et me ei ole lapsed, kes peavad end kaitsma, vaid täiskasvanud, kelle kõrval on teine inimene, kes sügavalt hoolib meist, tahtes parimat. Partneriga koos saame endale justkui lisapaari silmi, et horisonti laiendada. Konfliktis võiksime partnerilt paluda: "Aita mul näha seda, mida ma ei näe." Meil on ka erinevad tempod - tavaliselt on üks veidi kiirem ja teine aeglasem. Mõlema tempod on head, sest see aitab meil märgata eri asju. Kui me ei oska seda näha rikastava asjaoluna, saab sellest võimuvõitluse koht.

Dialoogis olemine. Probleem tekib siis, kui me ei räägi, mis meiega toimub, ja ka siis, kui ei kuula partnerit. Kui tunneme ennast ebakindlalt või oleme saanud haavata, ei ole mõistlik partnerile halvasti öelda. Täiskasvanud inimene võiks küsida sel hetkel: "Kas sa oled valmis mind kuulama?" Me sõidame tihti partnerile oma jutuga sisse. Sedasi küsides aga saab teine end kuulamiseks häälestada või vastata näiteks: "Praegu ei sobi, aga kahe tunni pärast olen selleks valmis."

Kui partner on valmis kuulama, võiks alustada näiteks nii: "Ma tunnen ennast praegu ebaturvaliselt ja see, mis tekitab ebaturvalisust, on..." või "Ma sain haiget ja see, mis tegi haiget, on..." ("Sa tõstsid mu peale häält", "Sa ei pidanud meie kokkuleppest kinni" jne - kirjeldad käitumist).

Kui saame partnerilt infot, et meie käitumine tekitab temas tundeid nagu hüljatus ja üksindus, siis esimene reaktsioon võiks olla: "Mul on väga kahju seda kuulda. Minu eesmärk ei olnud haiget teha. Mida ma saaksin praegu teha, et tunneksid, et ma armastan sind ja hoolin sinust? Et sa tunneksid minuga ennast turvaliselt ja kindlalt?" Dialoog tähendab, et mõlemad saavad rääkida, teineteist kuulata ja mõista. NB! Mõistmine ei tähenda seda, et nõustume oma partneriga või et meile meeldib see, mida ta räägib, aga me proovime mõista kaaslase loogikat. Näiteks: "See kõlab loogiliselt, et sa said haiget ning tunned, et sa ei saa mind usaldada, kui ma lubasin sulle, et seda teen, aga siis ei teinud," (kuigi meil võis väga hea põhjus selleks olla). Dialoogi pidamine on kunst, mida tuleb õppida ja milles saab end pidevalt täiendada. Ilma selle oskuseta on võimatu saavutada tõelist turvalisust ja lähedust.

Oma lugude teadvustamine. Kui partnerid tülitsevad, siis vaidlevad nad reaalsuse üle - kellel on õigus. Arvatakse, et õige partner on see, kes näeb asju nii nagu meie. Aga näha asju erinevalt on normaalne ja eluterve. Kui me seda ei aktsepteeri või ei tea teise käitumise tagamaid, siis meie aju mõtleb välja loo, mis on enamasti seotud me endi minevikuhirmudega. Me võime reageerida siis oma haavadest lähtuvalt, sel pole pistmist teise inimesega. Näiteks mees pidevalt ärritus ja tõstis häält, kui naine temalt midagi küsis. See lugu, mida mees endale rääkis, oli: naine ei usalda teda, kritiseerib ja manipuleerib. Selle asemel et endasse vaadata ning tegeleda oma ebakindluse ja hirmuga olla ebapiisav, mis on seotud ta enda minevikuga, projitseeris ta oma hirmu naisele ning elas end tema peal välja. Teadlik inimene teadvustab enne ebamugavustundele reageerimist, et meie lood on need, mis ajavad meid partneriga tülli. Tundes end ebakindlalt, mine partneri juurde ja ütle: "Kallis, mu peas on praegu lugu, et sa ei ole minuga rahul. Palun aita mul mõista, miks sa niimoodi ütlesid/tegid?" Me ei eelda, et me lugu on õige, vaid küsime selle kohta partnerilt.

Oma tunnete ja vajaduste mõistmine ning jagamine. Meil on vaja selgeks õppida elementaarne tunnete ja vajaduste sõnavara. Kui me ei õpi neid sõnastama, ei võta me vastutust enda eest. Me tunneme ebakindlust, hirmu, kurbust, viha, süütunnet, rõõmu, uudishimu, tänulikkust, elevust, turvalisust jne. Meil on vaja austust, toetust, kuulmist ja mõistmist, puhkust, avastamist jne. Ebaküps inimene ütleb: "ma ei tea, mida vajan", ja ootab, et partner mõtleks selle välja. Või arutleb: "Kui sa mind armastaksid, siis teaksid, mida vajan." Teadlik inimene võtab vastutuse oma vajaduste eest ja ütleb ise, mida ta vajab. Me ei saada partnerit ju poodi, öeldes: "Mõtle ise välja, mida ma täna süüa tahan."

Teine viga on väljendada vajadusi selle kaudu, mida me ei taha. Näiteks "Ma tahan, et sa ei oleks vihane" või "Ma tahan, et sa ei räägiks niimoodi". Me oleme just öelnud, mida me ei taha, aga mitte sõnagi selle kohta, mida tahaksime ja kuidas. Kasutades poenäidet - me ei anna ju partnerile kaasa ostunimekirja sellest, mida me ei taha. Teadlik partner võtab vastutuse oma õnne eest ja küsib oma vajaduste rahuldamist. Ta teab, et õnn sõltub sellest, kui rahuldatud või mitte rahuldatud on tema vajadused. Miks on nii paljud inimesed vihased ja närvilised? Sest ei julgeta olla haavatavad, me ei julge minna kurbusesse või tunnistada oma hirmu. Viha all on alati peidus kas hirm või valu. Valusad tunded on märguandeks, et meie vajadused on rahuldamata. Ja kui me ei mõista, kuidas neid rahuldada, võiksime otsida abi teraapiast.

Nõrkuse tunnistamine. Selle tunnistamine võib olla raskem meeste jaoks, sest poistele õpetatakse juba varakult, et mees ei tohi olla nõrk. Me kardame, et abi küsides oleme nõrgad. Kahjuks on nõrk aga hoopis see, kes ei tunnista oma nõrkust ega küsi abi. Meis kõigis on tugevus ja nõrkus olemas ning need vahelduvad vastavalt päevale. Kui me ei aktsepteeri seda osa endas, siis ei aktsepteeri me tegelikult seda ka kelleski teises - ei partneris, ei lapses - ning võime panna neile pahaks, kui nad pöörduvad me poole abi saamiseks. Kui me ei ole nõus abi küsima, siis saadame alateadlikult ka lähedastele sõnumi, et saagu ise hakkama. Meie käitumine on kantud me uskumustest, mis väljenduvad igas me sõnas, teos ja mõttes. On eluterve olla nõrk. Öelda, et ma kardan, ma ei saa hakkama või et ma ei oska, ja paluda abi.

Oskus olla alandlik. Teise inimese juurde minek ja oma eksimuse tunnistamine nõuab alandlikkust. Ka partneri loo kuulamine, mis erineb meie omast, nõuab alandlikkust. Hoides kinni uhkusest ja õigusest, on meil raske selgelt näha ja kuulda ning seetõttu võime käituda ignorantselt. Hakkame tegutsema oma hirmudest lähtuvalt ning lähme kaitsesse teist rünnates. Ma ei räägi uhkusest kui elutervest eneseväärikusest, vaid uhkusest, mis on ajendatud hirmust. Teist kuulamata, teda mõistmata ja ilma empaatiata ei lahenda me ühtegi konflikti. Paarisuhtes ei ole võitjat ja kaotajat. Me kas võidame koos või kaotame koos. Kui ma tõestan, et sul ei ole õigus, ja proovin n-ö ära panna või ründan sind ebaviisakate sõnadega, siis me tegelikult mõlemad kaotame, sest me kaotame kontakti ja turvalisuse. Kui olen valmis sind kuulama ja mõistma ning jään empaatiliseks, siis me mõlemad võidame, sest me suurendame usaldust ning lähedust.

Oskus anda ja vastu võtta. Saamine ja andmine peaksid olema tasakaalus. Suhtes tuleb osata jagada ja vastu võtta nii kingitusi, komplimente, tunnustust kui ka haavatavust, hirme ja tagasisidet. Suhe on midagi, kus oskame abi pakkuda ja abi vastu võtta. Lubame ennast hoida, kui oleme haavata saanud või haiged, ja hoiame teist tema nõrkuses. Suhe on teineteise heaolu teenimine, huvi rahuldada partneri vajadusi. Keegi ei hoia meid tööl, kui tahame ainult palka saada, aga mitte tööd teha. Kuidas teada saada, mida partnerile anda? Küsi temalt: "Kallis, mida ma saaksin täna sinu heaks teha? Kuidas saaksin sind toetada ja aidata?"

Valmisolek paluda vabandust. "Palun vabandust!" on väga oluline lause, mida suhtes tihti ütelda. Suhe ei ole egode mäng või uhkuse tagaajamine, kus mõtleme "Aga mul oli õigus niimoodi teha". Kui tahame õigust või uhkust taga ajada, siis ei peaks me suhtes olema. Me ei pea olema isegi eksinud, et vabandust paluda. Kui näeme või kuuleme, et partner sai haiget, on täiesti eluterve öelda: "Palun vabandust! Ma ei tahtnud sulle haiget teha, aga näen, et sa said haiget ja mul on sellest väga kahju. Ma armastan ja tahan sind. Sa oled mulle väga kallis ja ma tahan, et tunneksid ennast minuga turvaliselt. Kas on midagi, mida ma saaksin selleks teha?"

Katariina Unt on öelnud: "Kõige suurem andmine on endast teada andmine." Meil on vaja anda endast teada - oma mõtetest, tunnetest ja vajadustest. Iga hetk on meil võimalus suurendada või vähendada lähedust, turvalisust ja usaldust. Meil on alati valik, kas seisatame sekundiks oma partneri kõrval ega tee midagi või kasutame seda hetke, et teda korraks hellalt puudutada. Me võime temast niisama mööda kõndida, aga võime teda korraks suudelda seda tehes. Võime partnerit ja ta tegusid võtta iseenesestmõistetavalt ning olla ignorantsed või talle õhtul ukse peale vastu minna ja naeratades öelda: "Kui tore, et sa kodus oled!" Või kui ta on teinud midagi ilusat, siis kallistada ja tänada. Võime ärgata oma kaaslase kõrval tujutult üles ja tõusta sõnagi lausumata, aga võime ka naeratada ja öelda: "Tere hommikust, kallis! Mul on nii hea meel sind näha!"

Kõik need väikesed asjad võtavad aega ainult paar sekundit, aga need väiksed paar sekundit, kui neid regulaarselt rakendada, teevad elu ilusaks.

Autor: Kadri Sakala, sertifitseeritud Imago suhteterapeut ja koolitaja


Artikkel ilmus originaalis ajakirjas Eesti Naine, juuli 2017






KOMMENTEERI!