Nutimaailm röövib meie päris maailma



Nutimaailm röövib meie päris maailma
Foto: Anni Õnneleid

Vahel võib tunduda, et kui sind pole sotsiaalmeedias, siis sind polegi olemas. Me oleme kadunud ära ekraanide lummusesse. Kas ja millal me teadvustame, et eksisteerib ka päris maailm?

Sotsiaalmeediast on saanud omal moel pääsemine tavaliselt ja rutiinsest igapäevaelust. Kas ja kui tihti me küsime endalt, miks me tõmbame näpuga ekraanil üles ja alla? Kas me teadvustame endale, kuidas see maailm meid päriselt mõjutab? Sellesse on lihtne ära kaduda, kui meil puudub oskus teadvustada ja olla päriselt kohal.

Miks ma seda teen?

Olen lugenud erinevatest eksperimentidest, kuidas inimesed püüavad sotsiaalmeediast end võõrutada. Mis seal salata, ka ise on selliseid eksperimente proovitud. Paraku on nendega läinud nagu dieetidega –- algus lubab palju, aga vana elu juurde tagasi naasta on siiski liiga lihtne. Umbes kuu aega tagasi sai mul sellest nii villand. Iseendale märkamatult haarasin igal vabal hetkel telefoni, et vaadata, kes mida postitab või jagab. Instagramis tundus nii huvitav jälgida inimeste tegemisi ja olemisi. Lesida diivanil ja lapata inimeste eludes – omamoodi mõjus see aju puhkusena. Sain aru, et see on vale, aga nagu sõltuvusest ikka, oli ka sellest raske loobuda.

Seotud lood:

Mõistagi ei adu sellel hetkel, telefon käes, alla ja üles kerides, et sa lappad inimeste eludes. Kohati tundub isegi kummaline endale tunnistada, et mul pole ühtegi head põhjust, miks ma oma aega niimoodi surnuks löön. Tundub põnev vaadata, kes on rase, kes sai lapse, kes läks mehele või sootuks lahutas. Ja siis veel need inspireerivad pildid kehadest, mis panevad ka ise kohe imesid tegema. Jah, natukene kurb tunnistada, aga sellest eludes sobramisest ongi saanud meie tänapäeva maailm.

Loe veel

Kohtudes on päriselt ka millestki rääkida

Nädal aega tagasi mõistsin, et mul on sellest kõigest nüüd küll ja rohkemgi veel. Naljakas mõelda, et juba nädalaga olen mõistnud, kui halvavalt sotsiaalmeedia võib mõjuda. Puhkus oli hakkamas, võtsin ühel hommikul telefoni ja kustutasin võimaluse igal vabal hetkel avada ahvatlus. Juba esimeste tundide möödudes tundsin end kuidagi paremini. Ma tundsin, et mu elu kuulub päriselt mulle ja ma juhin seda. Mulle jäi rohkem aega ja energiat. Ma olin palju rohkem fokuseeritud oma elule. Ma vaatasin päriselt inimestele silma. Nendega kohtudes ei tekkinud piinlikku vaikust, sest me ei olnud eelnevalt sotsiaalmeedias kõike ära rääkinud. Neil hetkedel oli tore kogeda päriselt emotsioone, mis ilmestasid vestlusi, kuidas siis päriselt läheb.

Mis seal salata, natukene tundsin hirmu ka – kas see saabki nii jääda? Minu töö justkui nõuab kõige ja kõigiga kursis olemist. Leidsin, et kuldne kesktee on kasutada edaspidi sotsiaalmeedia võimalusi ainult siis, kui väga vaja on, targalt ja teadvustatult. Eks sotsiaalmeediaga on nagu kõigega siin elus, tuleb osata piiri pidada. Ma ei tahagi väita, et sotsiaalmeedia läbi ja lõhki halb on. Usun, et inimesed on hakanud seda lihtsalt valesti kasutama. Läbi selle üritatakse tekitada endas tundeid, mida võib-olla mujalt ei saa. Näiteks tunnustust, kiitust, tähelepanu. Ja see on kurb, kui meil ei jätku enam teineteise jaoks häid sõnu, mida silmast silma öelda. Kui me ei suuda oma kallimale piisavalt tähelepanu pöörata. Kui me peame seda kõike otsima maailmast, mida tegelikult võib-olla ei eksisteerigi.

Kas sotsiaalmeedia on üldse olemas?

Tagasi tulles alguse juurde, siis hakkas iga päevaga mulle üha rohkem selgeks saama, kuidas see kõikide võimaluste maailm meid tegelikult mõjutab. Näiteks võib su hea tuttav postitada iga päev positiivseid pilte või postitusi, samal ajal ise murede käes vaeveldes. Samamoodi paarid, kes riputavad üles õnnelike pilte, võivad olla tegelikult õnnetud. Või see, kuidas inimesed lasevad sotsiaalmeedia kaudu enda elu glamuursema ja suuremana paista. Ja siis need pildid super vormis kehadest kuskil trennisaalis või riietusruumis. Sellel kõigel võib olla meile kaks erinevat mõju – keda motiveerib, kelles tekitab alaväärsuskompleksi. Meile endale arusaamatult võib kujuneda sellest maailmast justkui suunanäitaja ja eeskuju.

Tasapisi võime hakata uskuma, et meie elu ei ole nii õnnelik ja meie keha ei ole selline, mida armastada. See kõik kokku moodustab ebameeldivalt võltsi maailma. Aga õnneks on meil valik – me kas valime selle maailma või ei. Ilmselt mõjub sotsiaalmeedia just nendele negatiivselt, kel enda sees midagi natukene paigast ära. Kui iseennast armastada ja olla tasakaalus, siis ei suuda ükski pilt või postitus endast välja viia. Kui paljud aga meist on endaga tasakaalus ja armastavad ennast?

On kurb tõsiasi, millisel moel sotsiaalmeedia meie lapsi mõjutab. Nad võtavad juba väga väikesest peast omaks teadmise, et lihtsam on suhelda läbi ekraani kui päriselt kohtuda. Läbi ekraani võib teineteisele ükskõik mida kirjutada, mida päriselt ei julgeks ega tahaks öelda. Lapsed õpivad kõike ekraanilt, ilma et neil puuduks oskus päriselt emotsioonidega toime tulla. Oma mõju on ka tervisele. Siinsamas Alkeemia portaalis avaldati selle aasta alguses väga head artiklid Ameerika lastearstide ühenduse avaldatud uuringust 2013. aastal (loe siit ja siit). Ajupiltide põhjal tehtud uuringud näitavad, kuidas nutiseadmed mõjutavad eesajukoort, mis kontrollib tegevuste organiseerimist, sealhulgas ka mõtete koordineerimist, täpselt nii nagu kokaiin. Samas artiklis räägib ema, kuidas leidis poja ühel õhtul oma toas suurte punaste silmadega tühjusesse vaatamas, iPadi helendav ekraan tema kõrval. See on hirmutav, kas pole?

Jälgi, mida sa teed!

Nii nagu mündil on kaks poolt, on ka nutimaailmal. Muidugi peab olema selles ka midagi head, miks muidu nii palju inimesi seda kasutab. Näiteks võid vahel leida Facebooki kaudu üles väga vana tuttava. Või saad palju vajalikku infot ürituste kohta. Ka firmadele on Facebook justkui õnnistus. Ja ka meie, inimeste jaoks, kui me oskame seda õigesti kasutada. Teadvustades, miks me sotsiaalmeedias midagi teeme, milline mõju sellel on meile, meie perele või suhetele. Märgates, kui palju aega ja energiat see meilt röövib. Jälgides, kas see võtab meilt oskuse ja võime olla Siin ja Praegu. Sellest saab hästi aru siis, kui vaadelda enda tegevust kõrvalt. Kui sa külastad mõnda kaunist kohta, kas sa esmalt naudid seda ja ammutad ilusat hetke endasse või esimese asjana postitad pildi, kus oled, ja märgid asukoha ära. Olles koos hea sõbra või sõbrannaga, kas sa teed esimese asjana temaga selfie. Kas sa üritad kuidagi näidata oma elu või ennast paremana läbi piltide või postituste.

See, kas meie laste emotsioone arendavad ekraanid või vanemad, on samuti meie endi valik. Lapsed õpivad kõike vanemate liigutustest, emotsioonidest või tegevustest. Millised peeglid me oma lastele oleme? Kas nad õpivad juba väga väikesest peast seda, et vanem istub ninapidi telefonis, või nad näevad, kuidas vanem vaatab neile päriselt silma? Kas me anname lastele selleks, et nad sööksid, oleksid rahulikumad või õnnelikumad, ekraani kätte või üritame mõista, miks laps nii käitub (ma tean, et vahel on ekraan ainus pääsetee)? Ehk siis kõik saab siiski alguse meist endist, sellest, milliseid valikuid me teeme ja kui palju me oma tegevusi endale teadvustame.

Konkse on veelgi

Asja juures on veelgi konkse. Näiteks mõistsin selle nädala jooksul, et kui sa ei figureeri sotsiaalmaailmas või ei ole saadaval, siis sind nagu polekski selle maailma jaoks. Sul jääb teadmata see, kus midagi toimub, ekslikult võid isegi mõne sünnipäeva maha magada. Siis põrkad ühel pärastlõunal tänavanurgal kokku tuttavaga ja tunned piinlikkust. Huvitav, milline oleks meie elu siis, kui puuduks võimalus teineteisele kirjutada või üksteise eluga ekraani kaudu kursis olla. Kui me helistaks selleks, et hea sõbraga kokku saada. Kui me kohtuks selleks, et küsida, kuidas läheb või mis uut elus toimub. Kui me kirjutaksime sünnipäevad taas märkmikusse. Kui me võtaksime rohkem aega, et teineteisega päriselt koos olla, päriselt silma vaadata ja päriselt olla. Kui me oleksime rohkem teadlikud sellest, milliseid valikuid me teeme, millele fookuse pöörame. Kui me õpiksime taas olema praeguses hetkes. Kui me ei tunneks enam vajadust saada pilti postitades tunnustust ja kiitust like’ide kogumise kaudu. Milline see maailm oleks? Kas see meeldiks meile või tunneksime end seal nagu eksinud hinged võõral planeedil?

Autor: Tuuli Mäemat

Loe ka lugusid Saatanlik sotsiaalmeedia: Instagramil ja Snapchatil on noorte inimeste tervisele eriti halb mõju

Digitaalne heroiin: ekraanid, mis muudavad lapsed arututeks sõltlasteks

Digitaalne heroiin - kas me tajume ohtu, millesse oma lapsed paneme?

Sotsiaalmeedias levivad lastele suunatud eluohtlikud mängud - mida saab lapsevanem teha?

KOMMENTEERI!