Müstiline naiselikkus: mis see on ja kuidas lapsepõlv seda mõjutab?

 (3)

Müstiline naiselikkus: mis see on ja kuidas lapsepõlv seda mõjutab?
Sisemine naiselikkus on oskus hoida oma sisemaailm puhas, helge ja terveFoto: depositphotos.com

Pereterapeut Katrin Saali Saul mõtiskleb teemal, mis on naiselikkus ja millist mõju esimesed eluaastad avaldavad naiselikkuse kujunemisele.

Vanarahvatarkus sõnab, et tüdruku kujunemine algab päeval, mil eostatakse tema ema. Esiemadelt edasiantud elutarkus on naiselikkuse nurgakivi. Õnnega koos on sündinud need tüdrukud, kelle esiemad on olnud ühenduses oma ürgse naiseliku väega, kes hoolimata eluraskustest ja naiseks olemise valudest on leidnud ja alal hoidnud endas naiseks olemise ilu, rõõmu ja tarkust.

Lapse esimeseks peegliks on ema silmad. Kui ema vaatab last imetleva pilguga, saadab ta sellega oma lapsele sõnumi, et lapsuke on imeline, eriline, armastatud, väärtuslik. Ema pilk annab lapsele tagasisidet lapse emotsioonide kohta, peegeldades lapse rõõmu, üllatust, kurbust.

Ema silmadest saab alguse lapse enesehinnang – just silmist kiirguv armastus loob vundamendi, millele saab laps hakata looma endast positiivset ja armastusväärset, enesekindlat kuvandit.

Ent sära ema silmas sõltub paratamatult sellest, kuidas emal endal elus parasjagu läheb ja kuidas ta endaga läbi saab. Emadus pakub sageli suure rõõmu kõrval varjuna ka metsikut väsimust ja negatiivseid tundeid, mis mõjutavad silmasära, nii et see mõnikord suisa kaob ja asendub tühjusega – lapse eest on justkui füüsiliselt hoolt kantud, aga ema pilgust lapse hing pai ei saa.

Seotud lood:

Need heidutavad tunded võivad tekkida paarisuhtest, mis lapse sündides ja rollide muutusest tihti pingestuvad. Need võivad tekkida eraldatusest, mida emad tunnevad, kui jäävad oma endisest elust eemale. Samuti võivad olla need tunded tingitud enda ebakindlusest või identiteedikriisist.

Loe veel

Väike laps on oma esimestel eluaastatel justkui švamm, imades endasse kõike, mis tema ümber toimub. Ta salvestab oma alateadvuse varamusse selle, kuidas vanemad temaga räägivad, teda hoiavad, aga ka selle, kuidas vanemad omavahel suhtlevad.

Kas peres on soojad, armastavad suhted, kas üksteist kallistatakse, väärtustatakse, kuulatakse, kas istutakse süles, naerdakse või on perekliima külm, pragmaatiline, kauge ja kogu suhtus toimub vaid logistilistel teemadel – millal kedagi kuhugi viia, mida vaja osta, mida vaja teha. Salvestub kõik – nii hea kui halb ja selle salvestuse põhjal hakkab laps rajama oma identiteeti.

Ka naiselikkust – seda müstilist, tabamatut miskit, mis hõlmab endas nii soojust kui elutervet jahedust, nii tarkust kui ka lapsemeelset muretust, nii sensuaalsust, kirglikku seksuaalsust kui ka perenaiselikku rahu, nii kõigutamatut väärikust kui vallatut kavalust – seda kõike õpib väike tüdruk oma emalt ja teistelt olulistelt naistelt, kes kodus ta ümber toimetavad.

Naiselikkus algab suhtumisest endasse kui naisesse. Oma väärtuse teadmisest. Eneseaustusest. Oma sisehääle kuulamisest. Sisemisest rahust. Rahulolust iseenesega nii kehalises, hingelises kui vaimses plaanis. Enda kauniks pidamisest sõltumata vanusest, kehakaalust ja füüsilisest vormist. Paljust, paljust muust veel, aga eelkõige siiski võimest armastada ennast, oma elu, oma meest ja lapsi (kui need naise elus on olemas).

Suhtumine oma kehasse saab samuti alguse lapsepõlvest. Ideaalis võiksid vanemad sisendada tütrele alatasa, et ta on kena. Kui tütar näeb, et ema peab end ilusaks ning isa kinnitab seda oma kiitusega, siis kasvab tüdruk harmoonilises keskkonnas.

Kui ema aga ikka ja jälle väljendab rahulolematust enda peegelpildiga või, veelgi hullem, kritiseerib oma tütart tema välimuse tõttu, siis selle kriitikaga on rahulolematuse seeme tütresse idanema pandud.

Laps vajab kasvamiseks võimalust samastuda. Tavaliselt tüdrukud samastuvad oma emadega, nad tahavad olla tema moodi, kasvada niisama pikaks.

Mõelgem siin hetkeks emadena – kui laps salvestab endasse kõik, mida ta näeb meid tegemas, meie suhteid, meeleolu, hoiakuid, valikuid, kodust õhustikku, kas ma loon talle parimat keskkonda arenemiseks, samastumiseks? Kas selle salvestuse pealt on tal võimalik saada õnnelikuks? Kas ma olen naisena õide puhkenud? Kas mu eluviisid on terved ja instinktid teravad? Kas ma olen osanud emana olla piisavalt tark hoides elujõulise ja rahuldustpakkuvana suhet oma mehega?

Naiselikkuse sünnil on isal oluline roll. Selle järgi, kuidas isa kohtleb ema ja teisi naisi, kujuneb tüdruku arvamus, kuidas mehed suhtuvad naistesse üleüldiselt. Tüdrukul on vaja mürada isaga, et tunda mängu käigus tema füüsilist jõudu, nii õpib ta tundma mehe keha.

Kui tüdruk näeb ema silmis isa suhtes imetlust ja usub, et isa saab enamuse maailma asjadega hakkama ja teab peaaegu kõike, siis on see aluseks turvatundele, mida naine hiljem oma elu suhtes tunneb ja annab oskuse hoiduda inimestest, kellega suhe pole turvaline. Kui isal on aega oma tütrega maailma asjade üle mõtiskleda ning kuulata tütre mõtteid ja tundeid, siis viis, kuidas isa tütre tunnetega ümber käib, loob aluse, kuidas naine end tulevikus kohelda lubab.

Vanematevahelise eheda helluse, suudlemise, kallistamise nägemine paneb aluse lapse elutervele seksuaalsusele. Kui emal on hea suhe isaga, siis soovivad tüdrukud, et nende tulevane mees oleks isa moodi.

Naiselikkuseks peetakse tihti oskust naiselikult riides käia, graatsiliselt liikuda, hurmavalt naeratada, enda eest hoolitseda. Ka mängulis-abitut-naiivset käitumist, mis paneb mehed naiste eest kaste tõstma ja mägesid liigutama ning politsei käest eeskirjade rikkumise eest trahvi saamata lahkuma. Ent see on siiski vaid naiselikkuse väline avaldumisvorm.

Esiemade ürgteadmine räägib sellele lisaks veel sisemisest naiselikkusest. Sisemine naiselikkus on oskus hoida oma sisemaailm puhas, helge, terve. Seda ka siis, kui väline maailm on stressirohke. Ei, see ei tähenda 24/7 head tuju, muretut lusti ja lillepidu. Kõigil on halbu aegu. Keegi ega miski pole täiuslik. See on oskus stressi, raskuste, kriisidega toime tulla, sellest õppida, edasi elada.

See on julgus olla haavatav ja eksida. See on elujanu, mis aitab naisel tõusta uuesti jalgele, kui elu (või mõni elu saadik) on vaiba jalge alt tõmmanud ja on tunne, et mingit jõudu edasielamiseks pole. See on oskus olla õnnelik, rahulik, luua harmooniat ja ilu enda ümber, omada häid ja toetavaid suhteid. See on sinasõprus oma seksuaalsusega ning teadmisega, kas, millal ja kui palju seda eksponeerida. See on oskus saada Emakeselt Maalt, looduselt eluenergiat ning sügav sisemine tahe kiirata seda energiat väljapoole, inspireerides oma partnerit ja lapsi. See on võime armastada. Ja armastust vastu võtta.

Autor Katrin Saali Saul, Holistiline psühhoterapeut

Vaata lisa Katrin Saali Sauli raamatu "Naiseks olemise kunst" kohta kirjastus Pilgrim kodulehelt.

Raamat "Naiseks olemise kunst" on ilmunud ka inglise keeles. Vaata lisa kirjastuse Pilgrim kodulehelt.

KOMMENTEERI!