Mehelikkuse kriis: miks kohtame tänapäeval nii vähe küpset mehelikkust?

 (5)
Mehelikkuse kriis: miks kohtame tänapäeval nii vähe küpset mehelikkust?
Kuhu on kadunud mehelikkus? Foto: depositphotos.com

Kuidas tulla välja mehelikkuse kriisist, mis on aastasadadega tekkinud? Kuidas taasleida ja tasakaalustada endas mehelikku väge, et end mehena hästi tunda?

Loe veel

Kahekümnenda sajandi lõpp on tunnistajaks meeste tohutule identiteedikriisile. Tänapäeva ühiskonna uurijad - sotsioloogid, antropoloogid ja süvapsühholoogid - tõdevad üha rohkem selle ilmingu laastavat mõju igaühele meist isiklikult ning kogu ühiskonnale tervikuna. Miks on praegusel ajal nii palju soolist segadust, iseäranis Ühendriikides ja Lääne- Euroopas? Üha raskem on leida olemuslikku mehelikkust või naiselikkust. Kui vaatame perekonnavorme, siis näeme, et tavakohane pere on kokku varisemas. Üha enam peresid on armetus olukorras selle tõttu, et isa on lapsed kas tundeelamuslikult, ihulikult või mõlemal kombel hüljanud, mis kutsub mõlemast soost lastel esile tõsiseid hingelisi vapustusi. Nõrk või eemalolev isa ei lase lastel soolist identsust saavutada, mistõttu pole võimalik luua usalduslikke ja positiivseid suhteid ei oma soost inimeste ega ka vastassoo esindajatega.

Me oleme kogemuste põhjal veendunud selles, et ehkki nüüdisaegse perekonna lagunemine on raske probleem, ei saa selle abil seletada mehelikkuse kriisi. Tuleb silmas pidada kahte mõjurit, mis on perekonna lagunemise esile kutsunud. Esiteks tuleb meil väga tõsiselt suhtuda initsiatsiooni-riituste kadumisse, mille abil poisid pühendatakse mehepõlve olemusse. Pärimuslikes ühiskondades on selgesti määratletud, mida kujutab endast meie mõistes Poisi psühholoogia ja Mehe psühholoogia. Niisugused tuntud antropoloogid nagu Arnold van Gennep ja Victor Turner on seda paljude hõimude juures põhjalikult uurinud. Mehepõlve siirdumiseks tuleb kõigil teatava hõimu poistel osaleda hoolikalt läbimõeldud riitustes. Lääne tsivilisatsiooni ajaloo vältel on peaaegu kõik taolised riitused kõrvale heidetud või siis muudetud piiratumateks ja jõuetumateks ilminguteks, mida võiks nimetada pseudoinitsiatsioonideks.

On võimalik osutada ka initsiatsiooniriituste allakäigu ajaloolisele tagapõhjale. Protestantismile aluse pannud usupuhastus ja valgustusajastu olid võimsad ühiskondlikud liikumised, mille ühiseks nimetajaks sai rituaalsuse halba valgusse seadmine. Niipea kui rituaal püha ja muundava protsessina on kahtluse alla seatud, jääb alles see, mida Victor Turner nimetab "pelgaks kombetalituseks". Viimasel pole väge, et kutsuda esile teadvuse tõelist ümberkujunemist. Rituaali põlustamisega oleme jätnud end ilma nendest protsessidest, mille abil nii mehed kui ka naised saavutasid oma soolise identiteedi sügaval, küpsel ja elu avardaval viisil.

Mis juhtub siis, kui soolise identsuse saavutamiseks mõeldud rituaalid on ühiskonnas põlu alla pandud? Paljud mehed on jäänud sootuks mehepõlve olemusse pühendamata või on osalenud pseudoinitsiatsioonis, mis ei suuda kutsuda esile täiskasvanu seisusse siirdumist. Tulemuseks on Poisi psühholoogia domineerimine, mille tunnusmärke on kõikjalt meie ümber hõlbus leida. Siia lahtrisse kuulub kaasinimeste alandamine ja enda viha nende peale väljavalamine; passiivsus ja nõrkus, suutmatus enda elu loovalt ja tõhusalt juhtida ning kutsuda teistes esile elutervet hoiakut ja loovust; sageli on tegemist kõikumisega kahe oleku vahel: teiste alandamine / nõrkus / teiste alandamine.

Ühes meeste mõtestatud initsiatsiooniriituste kadumisega aitab küpse mehelikkuse mandumisele kaasa veel selline tegur, mida feministliku kriitika üks suund nimetab isajärguseks ehk patriarhaadiks. Isaõiguslik ühiskonnakord on valitsenud Lääne kultuuripiirkonnas ja suurel osal ülejäänud maakerast vähemalt alates teisest aastatuhandest eKr. Feministliku arusaama kohaselt on meeste valitsev seisund igapidi alla surunud ja teotanud kõike, mis on naiselik: nii nõndanimetatud naiselikke tunnusjooni ja voorusi kui ka naisterahvaid endid. Isajärguse käremeelsel arvustamisel jõuavad mõned feministid järeldusele, et mehelikkus ongi oma olemuselt toores, mistõttu ühendus "eerosega" - armastuse, läheduse ja õrnusega - olevat omane üksnes inimliku võrrandi naiselikule poolele. Ehkki mõned neist arusaamadest võivad olla kasuks nii meeste kui ka naiste vabastamisel patriarhaalsetest stereotüüpidest, tundub meile ometi, et see vaatenurk on üksjagu vildakas. Meie arvates ei ole isajärgus sügava ja juurdunud mehelikkuse väljendus, sest tõeline mehelikkus pole toores. Isajärgus on ebaküpse mehelikkuse avaldus. Selles ilmneb Poisi psühholoogia, ja osalt ka mehelikkuse pöörane ehk varjus olev külg. Tegemist on kängunud mehelikkusega, mis on ebaküpsel tasandil kinnistunud. Meie arusaama kohaselt on isajärgus nii täisverelise mehelikkuse kui ka täisväärtusliku naiselikkuse ründamine. Isajärguse struktuuridesse ja dünaamikasse takerdunud mehed ei püüa valitseda mitte üksnes naiste, vaid ka teiste meeste üle, sest isaõiguslik kord põhineb hirmul ̶ poisi, ebaküpse isase hirmul naiste ees. Poisid kardavad naisi, aga samas tunnevad nad hirmu ka tõeliste meeste ees.
Patriarhaalne mees ei salli seda, et tema lapsed või alluvad omaenese identsuse suunas arenevad ja täiustuvad. Nõnda on lood ülemusega, kes ei kannata seda, et oleme just nii tublid, nagu parasjagu suudame. Sageli kadestatakse, vihatakse ja rünnatakse meid, nii otse kui ka passiivse agressiivsusega, just siis, kui püüdleme ilu, küpsuse, loovuse ja viljakuse poole! Mida kaunimaks, asjatundlikumaks ja loovamaks muutume, seda enam näib see välja kutsuvat meist ülemate, või koguni omataoliste, vaenulikkust. Oma ebaküpsuse tõttu tunnevad need inimesed hirmu, nähes meie edusamme teel täisverelise mehelikkuse või naiselikkuse poole. See hirm ajendabki ründama.

Isajärgus väljendab meie mõistes Poisi psühholoogiat. See ei ole küpse mehelikkuse olemuslik väljendus ega selle võimaluste täisväärtuslik teostamine. Oleme jõudnud sellele järeldusele pikaajalise töö tulemusena, mille kestel uurisime muistseid müüte ja tänapäevaseid unenägusid, vaatlesime seestpoolt peavoolu kuuluvate usuühingute kiiret naistemõjuliseks muutumist, mõtisklesime soorollide muutustest meie ühiskonnas tervikuna ja tegelesime kliinilise praksisega. Just viimati nimetatud tegevusala on aidanud meil üha rohkem mõista seda, et paljude psühhoteraapiast abi otsivate meeste hingeelus on midagi elutähtsat puudu. Suuremalt osalt ei jää vajaka sellest, mida paljud süvapsühholoogid puuduolevaks peavad ̶ küllaldasest ühendusest sisima naiselikkusega. Paljudel juhtudel on need abiotsijad olnud ja on endistviisi naiselikkusest vallatud. Neil puudub küllaldane ühendus sügavate ja loomusunniliste mehelike energiatega, küpse mehelikkuse jõuvarudega. Seda ühendust tõkestab just nimelt isaõiguslik ühiskonnakord ja feministlik kriitika selle vähese mehelikkuse pihta, mida neil meestel on õnnestunud alal hoida. Takistab ka see, et nende elus pole olnud mõtestatud ja muundavat initsiatsiooniprotsessi, mille abil nad võinuksid saavutada mehepõlvele omase tunnetuse. Me tuvastasime, et kui need mehed mõtluse, palve ja Jungi koolkonnas kasutatava aktiivse mõttekujustamise abil saavutasid sisimas üha tugevama ühenduse küpse mehelikkuse arhetüüpidega, siis suutsid nad järjest enam vabaneda patriarhaalsetest, ennast ning teisi kahjustavatest mõtte-, tunde- ja käitumismallidest. Lõpptulemusena muutusid nad tõeliselt tugevamaks, olid keskendunumad ning loovamad oma suhtumises nii endasse kui ka kaasinimestesse.

Praeguse mehelikkusekriisi puhul ei ole meil tarvis mitte vähem mehelikku väge, nagu mõned feministid väidavad, vaid rohkem, aga meil on vaja küpset mehelikkust, Mehe psühholoogiat. Meil tuleb mehelikku väge tasakaalukalt rakendada, ilma et peaksime kaasinimeste üle valitsema ja neid pelutama. Isaõiguslik ühiskonnakord toob endaga kaasa liiga palju naiselikkuse ja mehelikkuse haavamist ning sama lugu on feministliku võitlusega isajärguse vastu. Kui feministlik kriitika ei ole piisavalt tark, siis kahjustab see veel enam juba niigi kimbutatud tõelist mehelikkust. Õigupoolest on võimalik, et inimkonna ajaloos polegi olnud sellist ajajärku, mil küps mehelikkus (või naiselikkus) oleks olnud ülekaalus. Me ei tea seda kindlalt, aga selge on see, et tänapäeval ei ole küps mehelikkus valitsevas olukorras. Meil tuleb õppida küpset mehelikkust armastama ja tema armastust vastu võtma. Peame õppima ehtsat mehelikku väge ja tugevust õnnistama, mitte üksnes selleks, et ennast meestena hästi tunda ja teistega häid suhteid luua, vaid ka seetõttu, et küpse mehelikkuse kriis on osa inimsoo kui terviku ülemaailmsest ellujäämiskriisist. Kui inimkonnal on ülepea tulevikku, siis vajab meie ohtlik ja püsitu maailm hädasti küpseid mehi ja naisi. Kuna meie ühiskonnas jääb vajaka initsiatsiooniriitustest, mis aitaks meil Poisi psühholoogiast Mehe psühholoogiasse jõuda, siis tuleb igaühel ise leida tee meis kõigis peituvate mehelike jõudude süvalätete juurde, aidates ja toetades seejuures teekaaslasi. Tuleb leida moodus nende jõuvarudega ühendumiseks.

Allikas: R. Moore, D. Gillette "Kuningas, Sõjamees, Maag, Armastaja", kirjastus Pilgrim

KOMMENTEERI!