Miks tundus "te-olete-nagu-külalised" olevat halvakspanev ja pettunud märkus? Mida ta siis tegelikult oma pojast ja meie perest ootab? Millegipärast jäid need küsimused minu pähe kauaks keerlema. Kusjuures see külaliseks olemise süüdistus tundus mulle väga tuttav ja lähemalt mõeldes meenus mulle, et mu sõbranna rääkis kunagi täpselt samasugust juttu. Tema ämm oli oma pojale öeldud sõna-sõnalt samamoodi.

Mida vanemad inimesed niisuguse süüdistuse taga tegelikult mõtlevad? Nad ei taha ju ometi, et täiskasvanud lapse pere end kogu täiega nende elamises sisse seab?

Ma usun, et see, mida nad kõige tõenäolisemalt ootavad, on hoopis armastus ja tähelepanu. Võib-olla paljud neist tunnevad sisimas, et lapsed on neile tänu võlgu? Selle tunde väljendamiseks kurdavad nad aga lastele, et tunnevad end üksikuna, tervis on kehv ja neist ei hoolita.

Samal ajal aga kulgeb noore, väikeste lastega pere elu arvatavasti nõnda, et sageli on vähe mahti isegi magamiseks ja söömiseks. Nende elu dikteerivad aastaid laste vajadused, mis on kahtlemata noorte vanemate jaoks praegu esikohal ning iseenesest mõistetavalt läheb põnnide peale peaaegu kogu aur ja energia. Ja siis on "kirsiks tordil" kuskil veel rahulolematud vanavanemad, sest nende juures jõutakse käia kiiresti ja harva "nagu külalised" ning seetõttu tuleb vanaemal või vanaisal peale üksindustunne.

Lapsed ongi ju külalised ...

Mida niisugusest olukorrast õppida? Olen pikalt juurelnud, kuidas ise tulevikus samasugust rada vältida. Mismoodi mitte muutuda tulevikus oma laste jaoks torisevaks, süüdistavaks ja pidevalt tähelepanu ootavaks pensionäriks?

Olen lõpuks jõudnud järeldusele, et suureks abiks oleks kaks tähtsat põhimõtet, mille võiks oma suhtumisse-hoiakutesse tugevalt sisse juurutada. Kas see aga õnnestub ja kui lihtne olema saab, on muidugi iseasi.

1. Lapsed ongi meie elus külalised. Nad tulevad siis, kui ma ise kutsun ja jäävad mulle külla pikaks ajaks. Minu ülesanne on nende eest hoolitseda, neid õpetada ja toetada selle aja jooksul nii hästi kui suudan ja nii kaua, kui nad seda vajavad. Aga ma pean kuidagimoodi suutma taluda seda, et ühel hetkel jään ma üksi, sest külalised lahkuvad. Armastus jääb ju ikka alles. Armastatud külalised ehk tulevad vahel taas, aga endist elu tagasi nagunii ei saa, sest igaüks elab eelkõige oma elu. Kõige hullem, mida ma saan teha, on tänitamine, halamine ja süüdistamine.

2. Mitte kunagi ei maksa tunda hingevalu tänamatuse pärast. Lihtsam on elada nii, et ma ei oota kohe algul mitte mingit tänulikkust, vastuteeneid, ekstra tähelepanu ega käehoidmist. Kui midagi teen, siis teen seda üksnes tegemise ja andmise rõõmu pärast ja selle pärast, et mina ise soovin. Ma ei oota, ega jumala eest - nõua - kunagi oma tehtud tegude eest tänu.

Pealegi - mina ISE ju valisin, et soovin saada lapsi. Ma tegin selle otsuse teadlikult. Kas mu lapsed peaksid olema mulle elu andmise ja vanemliku hoolitsuse ning armastuse eest igavesti tänulikud? Võib-olla on nii, et kui ma midagi ei oota ega nõua, üksnes ise rõõmuga annan, siis jõuavad positiivsed asjad minuni hoopis lihtsamini? Ja kui ma aeg-ajalt näiteks tänulikkust ja armastuse väljendust kohtan, siis on see mulle meeldiv ning ootamatu üllatus. Kui aga mitte, siis ei pea ma olema pettunud ega hingevalus.

Kahtlemata on seda kõike lihtsam öelda kui teha, kuid tänamatuse-tänulikkuse põhimõte kehtib ju tegelikult väga laias plaanis, ega ole seotud ainuüksi laste ja vanemate teemaga. Mida vähem tänulikkust oodata - ükskõik, millises situatsioonis - seda vähem on võimalik ise haiget saada.

Pealegi ei pidavat tänulikkus olema inimloomusele kuigivõrd omane. Kas olete kuulnud lugu Jeesusest, kes ravis ühe õhtupoolikuga terveks kümme pidalitõbist, ent vaid üks neist märkas heategijat tänada? Mispärast peaksime meiegi ootama ükskõik kellelt suuremat tänulikkust?

Niiviisi arutledes ja kirja pannes tundub kõik mõistlik ning väga õige. Kuid ma olen üsna kindel, et neid sõnu ei ole päris elus üldse kerge teostada. Võib-olla olen minagi ühel hetkel pahur vanainimene, kes tunneb end üksikuna, ihkab üle kõige lähedaste seltskonda ja armastust. Ja kuigi olen teoorias tark ning tean, kuidas peaksin käituma, ei suuda ma siis ikkagi vastu panna, vaid kipun tegutsemise asemel kurtma, ootan kaastunnet ja süüdistan ...

KOMMENTEERI!