Peidetud tunded: kuidas tulla toime allasurutud emotsioonidega?



Peidetud tunded: kuidas tulla toime allasurutud emotsioonidega?
Foto: depositphotos.com

Erinevad tunded, nii positiivsed kui negatiivsed, on inimese elu loomulik osa. Oluline on osata neid läbi elada ja enda jaoks selgeks mõelda. Kui hakkad mõnd emotsiooni teadlikult maha suruma ja vältima, võib sellest kujuneda elu ja suhteid häiriv faktor. Kuidas siis ikkagi õppida oma tundeid elutervelt läbi kogema, sellest kirjutab Katrin Alujev oma blogis.

Näen üsna sageli, et mingi tunne on inimese jaoks justkui täiesti võõras.

"Oi ma ei mäletagi, millal ma viimati vihastasin."

"Ma ei tea, et midagi oleks mind nii kurvaks teinud, et ma nutma oleks pidanud."

"Meie suhtes küll mingit armukadedust ei ole."

Kõige tavalisem ongi, et oleme ära peitnud viha või kurbuse. Pole vaja kaugelt otsida, olin ise ideaalne näide, kuidas on võimalik üks tunne ära peita. Mina peitsin ära kurbuse, seda tunnet ei eksisteerinud minu jaoks kuni 36nda eluaastani. Asendasin selle hoopis vihaga. Mul on alati olnud tõeliselt lihtne vihastada ja seda välja näidata. Kuskil alateadvuses istus kindel teadmine, et viha näitab mu tugevust ja kurbus nõrkust. Ja seega oli mulle oli tähtis olla tugev, sest mina sain alati kõigega ise hakkama.

Loe veel

Seotud lood:

Loomulikult oli mul sellest ka kasu. Viha on ju see tunne, mis aitab meil oma elus muudatusi läbi viia, algatada uut. Ta annab selleks impulsi ja vajaliku jõu. Selleks ju viha meil ongi - viha näitab, et midagi mu elus häirib mind ning vajab muutust. Seal taga on sõnum. Kuid paraku jäid mul kurbuse sõnumid kuulmata ja nii oli mu tundeskaala siiski tasakaalust väljas ning vaikselt hakkas see ka mu tervist mõjutama. Mingil hetkel depressioonihoogudega, migreenidega, pidevate õlapingetena ning loomulikult nii alkoholi liigtarbimise kui ebatervisliku toitumisega.

Nagu viha, nii on iga tunne tegelikult hea. Tunne on meie hinge sõnum. Kui see on nö positiivne tunne, siis on see nagu roheline foorituli, mis ütleb, et sa oled õigel teel - mine! Kui tekib nö neg tunne, siis on see kui punane tuli fooris. Meieni jõuab sõnum: „Peatu ja mõtle, mis tekitab selle ebameeldiva tunde, millist muutust su elu vajab?".

Kust see tunnete mittetundmine siis meis alguse saab?

Kui laps sünnib, siis ta ei tea, mis on "mina" ja ta hakkab alles õppima seda, kust lõppeb tema ja saavad alguse teised inimesed. Kui selles perioodis on mõned tunded liiga rasked, et toime tulla, siis hakkab laps teesklema, et need tunded polegi tema sees. Loomulikult ei kao need tunded ju kuhugile, ta tajub neid ikkagi, need on ta läheduses, ta justkui paigutab need ümber kellelegi teisele. Nii tekivadki projektsioonid. Nüüd on tal tunne, et hoopis maailm ta ümber on paha ja natuke ohtlikum (sellel etapil moodustab tema maailma peamiselt ema või isa). Kui aga laps näeb aja jooksul, et vanemad ei karda neid tundeid, siis tekib ka lapsel julgus need tunded siiski omaks võtta ning ta õpib nendega toime tulema.

Tunnete peitmine võib alguse saada mingist traumaatilisest sündmusest, mis on liiga valus, et sellega toime tulla. Lihtsam on seda tunnet üldse eirata. Siinkohal tuleb arvestada, et see traumaatiline sündmus võis juhtuda meiega üsna varases eas ja seetõttu võib tegemist olla tänaseks väga tühisena näiva sündmusega. Me ei saa sündmuse mõju hinnata oma tänase arusaamaga traumast. Näiteks laps vihastas ja sellele järgnes suurem jonnihoog, mille peale sai ema pahaseks. Võib-olla ütles ema veel midagi sellist nagu: "Oh ma enam ei jaksa seda taluda!". Samal õhtul sõidab ema mõneks päevaks ära, näiteks oma haiget ema vaatama ja laps jääb isaga koju. Äkki pole enam ema ja laps teeb täiesti seosetu järelduse - mina olin vihane, ema läks nüüd ära - rohkem ma enam vihane ei ole.

Reeglina on aga tunnete peitmise taga pikemad protsessid, me lihtsalt õpime seda käitumist oma vanematelt.

Arvasin pikalt, et minu puhul sai kurbuse vältimine alguse ema surmaga, kui olin 13 aastane. Kuid analüüsides oma varasemat käitumist sain aru, et see komme oli mul tegelikult juba ennem. Leidsin mälestuste hulgast näiteid nii põhikoolis toimunud koolikiusamisega toimetulekul kui ka algklassides allasurutud kurbusest, kui mul polnud võimalik saada endale isiklikke uiske või kassi. Täna olen jõudnud oma kaevamistega sinnani, et ema püüdis mind säästa oma kurbust mitte välja näidates.

Tegelikult on igas peres mingid tunded, mida häbenetakse ja mis pole justkui aktsepteeritud ning nii kuulebki:

  • nuttev poiss - "Mehed ei nuta!"
  • vihane tüdruk - "Tüdrukud küll nii ei käitu, ole viisakas!"

Sageli ei ole sõnu isegi vaja. See tunnete ignoreerimine perekonnas on justkui sõnatu kokkulepe kõigi vahel - kõik teesklevad, et ei märka mingit tunnet. See salvestub lapsepõlves uskumusena meie alateadvusesse ning me isegi ei märka, et me mõnda tunnet ignoreerime, see on lihtsalt nii loomulik.

Miks see siis ikkagi nii tähtis on kõiki tundeid tunda?

Nii tore oleks ju elada, kui negatiivseid tundeid üldse poleks. Aga nagu ma juba selle väikelapse juures kirjutasin, siis ega need tunded ju tegelikult ei kao. Nad pressivad ennast igalt poolt välja ja annavad endast erineval moel märku.

Need tunded meie sees hakkavad ühe võimalusena väljenduma meie suhetes. Meie tsiviliseeritud ja korralikus ühiskonnas on tavaliselt kõige rohkem probleeme viha tervisliku väljaelamisega. Kui ma endas viha maha surun, siis võib mu ellu tekkida palju vihaseid inimesi, kes selle tunde minu peale välja elavad. Kuna keegi ei suuda lõpmatuseni mingit tunnet alla suruda, tekivad inimesel aeg-ajalt tõsised plahvatused, reeglina ikka meie kõige lähedasemate ja sageli ka kaitsetumate ehk laste suunas. Nii võime me hakata ka ennast rahustama sigarettide, alkoholi või toiduga (viha puhul krõbedad toiduained). Kui viha pika perioodi jooksul alla suruda on see kehale äärmiselt raske, sest viha käivitab väga tugevad keemilised protsessid meie kehas (võiks öelda kõige tugevamad emotsioonidest). Nii võib pikaajaline viha allasurumine lõppeda kõrge vererõhu, unetuse, pideva ärevuse, kroonilise depressiooni, südamehäirete ja ka vähiga.

Õpi kuulama neid väärtuslikke sõnumeid, mida nö negatiivsed tunded su ellu toovad. Anna neile võimalus sulle abiks olla.

Tunnete läbitundmisel on kasulik õppida lastelt, kes pole ennast veel raamidesse surunud. Alles hiljuti nägin kaubanduskeskuses ühte umbes 3-aastast roosas kleidikeses inglikest, kes parasjagu keskuse põrandal väänles ja kisendas. Vanemad seisid nõutult ega julgenud kellelegi otsa vaadata. Last see kõik tema ümber ei häirinud, ta oli täiesti süvenenud oma emotsiooni. Läks vaid minut või paar, kui see väike olevus tõusis püsti ja hetke pärast oli tal juba nägu nalja täis ning justkui poleks midagi juhtunud. Vanemate näost paistis selgelt kestvat frustratsiooni. Laps oli oma tunde korralikult läbi tundnud, vanemad aga püüdsid enda tundeid alla suruda ja nii oligi laps edukalt oma protsessi läbinud ning valmis rõõmsalt edasi minema. Loomulikult ei soovita ma teil selle lapse kombel kuskil põrandale viskuda, seda mitte, küll aga on see ideaalne näide sellest, kui tähtis on anda tähelepanu tunnetele, mis meis parasjagu üles kerkivad.

Üks kiiremaid ja lihtsamaid võimalusi tunne tervislikult läbi tunda on järgmine:

  • tunneta, mis tunne see on, mida sa hetkel tunned ja püüa talle nimi anda - kurbus, viha, häbi, armukadedus jne
  • tunneta seejärel, kus sa seda tunnet oma kehas tunned - iga tunne väljendub füüsiliselt meie kehas, näiteks kas kuumuse, külmuse, pinge või muu füüsilise aistinguna
  • kujuta ette, mis värvi see tunne seal kehas on ja jälgi teda mõnda aega
  • siis kujuta ette, mis kujuga see tunne on ja jälgi teda
  • lase sellel tundel kasvada ja lihtsalt tunne see tunne läbi

Kui tegemist on süütunde, häbi või hirmuga, siis võid nad peale kuju ette kujutamist endale mõttes jalgade ette tõsta. Vaata seda tunnet siis ja otsusta, mis sa selle kujuga peale hakkad. Sa võid teda ümber kujundada just selliseks nagu sa tahad ja seejärel ta näiteks kas ära saata või kuidagi ära hävitada.

Reeglina võtab see vaid mõni minut aega, et see tunne läbi tunda, alguses läheb muidugi rohkem aega.

Kindlasti mõtle ka sellele, mis juhtus enne seda, kui see tunne tekkis. Mis see on, mida sul on vaja oma elus muuta, et see tunne enam tagasi ei tule. Kas sa saad juba täna midagi selleks ära teha? Kas sul on vaja pikemaajalist plaani?

Autor: Katrin Alujev

Allikas: Katrinalujev.ee

Loe lisaks: Tunnete muutmine: praktilised sammud positiivsete tunnete tekitamiseks

Päranduseks armastus või allasurutud tunded?

13 märki, mis näitavad, et sinus pesitsevad vaenulikkus ja viha

Kuidas andestada? 13 sammu, kuidas saada üle vihast ja ängistusest

Viha - kuidas sellega toime tulla ja sellest vabaneda?

Loe ka kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Pille Teearu raamatut "Tunneme tundeid".


KOMMENTEERI!