Miks on armastusest nii raske rääkida?


Miks on armastusest nii raske rääkida?
Foto: depositphotos.com

"Kõige kaalukam sõna minu arvates on eestlaste jaoks armastus. Niisama kergekäeliselt siinmail seda sõna suhu ei võeta. Selleks leidub palju õigustusi ja vabandusi. Kõige levinum nendest on jutt sellest, kuidas kõigest ei peagi rääkima. Kuid tavaliselt kipub see, millest "pole vaja rääkida", just see kõige tähtsam olema", kirjutab Tiina Tiitus oma raamatus "Õnnelik suhe".

Arvan, et enamus meist on seda tunnet tundnud, kui sugulastega kohtudes tõuseb klomp kurku ja rinnus pitsitab. Kõik eestlased teavad, millest jutt käib. Sõnale armastus on pandud tohutu kaal ja raskus. Selle sõna väljaütlemine oleks nagu valulik sünnitamine. Toob silma valusad pisarad, ometi peaks armastus olema kõige õnnelikum kogemus. Selle sõna väljaütlemisega kardetakse eksida. Appike, kui ma ütlen kogemata välja, aga hiljem selgub, et ma ei armastagi!

Te armastate alati ja alati armastatakse teid. Armastasite alati ja jääte alati armastama. Ilma armastuseta ei toimu ühtegi kohtumist. Nii et seda sõna võib hakata rohkem ja heldemalt pruukima.

Kuid me ikkagi ei julge öelda, sest armastuse avaldamisega klammerdatakse kaasa kohustuste pakett. Enamasti on selleks klambriks hirm ja süütunne. Äkki pole vajagi armastusest rääkida? Mis sest ikka torkida! Kõigest ei pea ju rääkima. Lähisuhtes ei ole aga võimalik olla oma armastust väljendamata ja kui me just kurttummad pole, siis verbaalne suhtlemine saab mingil hetkel ka möödapääsmatuks. Kui me ei julge armastust avaldada sõnadega, siis ei oska me minu arvates teha seda ka mõtte, pilgu, puudutuste, tantsu ega lauluga.

Seotud lood:

Miks on nii väga raske öelda teisele inimesele, et ma armastan? Vastuse leidmiseks on vaja vaadata minevikku. Meil poleks lähisuhetes raskeid katsumusi, kui meil poleks kaasas oma vanemate mustreid. See ei tähenda, et me vanemad teeksid midagi valesti või meie teeksime midagi valesti. Samuti ei tähenda see seda, et meie vanemad ei armastaks meid või meie ei armastaks oma vanemaid. See muster kannab sadade eelnevate põlvkondade arusaamu.

Armastuse väljendamine ei ole olnud meie kultuuris olulisel kohal. Meil on vaja vabaks anda oma vanemate arusaamad ja hakata elama oma tõekspidamiste järgi. Me saame seda kivistunud mustrit ainult ise muutma hakata.

Üks naine, kes kannatab oma mehe despootlikkuse ja vägivalla all, ei näinud seost oma olukorra ja lapsepõlve vahel. Kui ma küsisin, kas teda karistati lapsepõlves füüsiliselt, vastas ta eitavalt. Natukese aja pärast lisas ta, et vist ikkagi karistati. Kui ta mõnda aega enda sees uuris, leidis ta, et karistati palju. "Kes viis tavaliselt karistuse täide?" küsisin mina. "Isa," oli vastuseks. "Jah, mu isa oli täpselt selline, nagu mu mees praegu," ütles naine kurvalt. Kas tõesti jääb selline seos inimesel endal märkamata? Jah. Selleks, et ellu jääda, mäletame valikuliselt, et poleks liiga valus. Lapsed loovad endale ellujäämisstrateegiaid. Kes võtab hirmu, kes häbi, kes viha. Paljud proovivad olla nähtamatud ja mitte kellelegi silma torgata. Väga paljusid aitab elust läbi vana hea tublidus ja teistele meele järgi olemine. Strateegia on aidanud meil ellu jääda, kuid segab terve ülejäänud elu meil olemast see, kes me tegelikult oleme. Strateegia mõjutab meie otsuseid, valib ja väldib vastavalt valusale kogemusele. See jääb niikauaks nii, kuni me julgeme uuesti vanale olukorrale või sündmusele otsa vaadata.

On palju erinevaid tehnikaid, kuidas oma lapsepõlvetraumadega hakkama saada. Enamus inimesi ei teagi, et õnneliku suhte loomist segab nende lapsepõlvest pärit ellujäämisstrateegia.

Jõulude ajal kohtusin mitme noore inimesega, kes elavad juba aastaid välismaal ja olid sünnimaal käimas. Nad pole võõrsil leidnud hingerahu ja kannavad endas ikka lootust, et lähedased neid tingimusteta aktsepteeriksid. Osad neist pole loonud peret ja lähisuhted ei toimi. Nad ootavad kannatlikult ikka veel oma vanematelt võlusõnu, mida nad pole nende suust kunagi kuulnud, aga ikka loodavad kuulda. Paraku ei juhtunud ka seekord imet ja nad läksid lennujaama või sadamasse nutetud silmade ja valust kisendava südamega. Teisele poole planeeti minek ja soe rannatuul ainult leevendavad valu ja aitavad unustada, kuid tühimik jääb hinge.

Loe veel

Kui meie emal ja isal ei leidunud meie jaoks lahket sõna ega armastavat puudutust, ei leia me suurena rahu ja otsime seda iga kivi alt, kuid eelkõige oma partnerist. Partner on kohustatud selle tühimiku täitma. Kuid see ehitusmaterjal on ikka ainult meie enda sees. See on meie selle elu kontrolltöö, mis vajab ära tegemist. Õpime armastuse keelt. Suhe ei oleks valusate kogemuste tallermaa, kui meil poleks kaasas oma vanemate mustreid. Meie vanemad tahavad ju meile head, ja vanarahvatarkused on ju alati hinnas olnud? Kui me tegeleksime ilma ennustamisega või peaksime õigel ajal vilja külvama, siis võibolla tõesti. Aga inimsuhetes on lood keerulisemad. Kui vanemad ei ole osanud ise armastada, siis on neilt raske õppida, kuidas armastada. Minu isa on öelnud, et iga järgmine põlvkond on eelmisest targem. Kui targad sõnad! Kuigi ta on seda öelnud ja ma usun, et ta mõtlebki nii, ei ole temalgi kerge oma tõekspidamiste järgi elada.

Hiljuti käisin Norra maineka terapeudi Tron Engeri vabastaval EFT sessioonil. Meditatsioonis viis ta mind vaatama ise ennast läbi oma lähedaste silmade, kui ma sündisin. See oli minu jaoks tohutult liigutav ja meelierutav kogemus. Kui ma vaatasin oma noore ema silmade läbi, siis muu põneva hulgas tundsin ka seda, kui palju mu ema armastas mu isa. Kui ilus oli mu isa läbi mu ema silmade ja südame! See tunne tõmbaski mind siia sündima. Kui tohutut rõõmu see avastus mulle valmistas! Ma soovin, et ta näeks seda ise uuesti, juhuks, kui ta ära on unustanud. See kogemus kinnitas mulle veelkord, et kõik oskavad kogeda tingimusteta armastust. Kuid elus on valemites rohkem muutujaid kui kaks ja nii lähebki mäng keerulisemaks.

Ühel loengul rääkis üks naine oma kogemustest. Oli aru saada, et ta elu pole kerge olnud ja ta oli üpris kibestunud. Tugeva ja tubli inimesena on ta vapralt üleval hoidnud reibast pilti iseendast. Ta ütles muu hulgas sellise lause: "See armastuse avaldamine tundub mulle kuidagi läila..." See lause on väga kõnekas praeguste üldlevinud arusaamade kohta. Arvatakse, et armastuse avaldamine kuidagi devalveerib armastust, ja selle korduval väljaütlemisel pole enam efekti ning maagia kaob. Ma oletan, et tõenäoliselt mõtlevad nii need inimesed, kellele pole kunagi öeldud, et neid armastatakse, ja kes pole ise seda kunagi öelnud. Armastuse väljendamine ei devalveeri armastust. Samahästi võiks öelda, et vesi või päikesevalgus on lille ära tüüdanud. Öelge südamest, palju kordi ja iga päev ja vaadake, kas tüütab ära. Ei tüüta, see meeldib aina rohkem ja rohkem.

Autor: Tiina Tiitus

Alikas: Tiina Tiitus "Õnnelik suhe", kirjastus Pilgrim

Loe lisaks:

10 põhjust, miks "vanadel hingedel" on nii raske leida armastust

Jälgi mehe tegusid | 11 viisi, kuidas mehed oma armastust näitavad

Südantlõhestav lugu elust enesest: ära lükka armastust edasi!

Tõelise armastuse 4 koostisosa Buddha õpetuse järgi

KOMMENTEERI!