Kõikjal räägitakse sellest, et mehed ja naised on erinevad. Naised on emotsionaalsemad, nende kasutatud sõnade arv päevas on kordades suurem kui meestel. Naised näitavad oma emotsioone välja – vihastades oleme nagu väiksed vulkaanid, kurvastades nagu vihmasadu, mida miski peatada ei suuda.

Ometigi pole mehed ju ka kivist. Ka neil on tunded, nemad lihtsalt oskavad oma emotsioone paremini varjata. Ja kui sellest aspektist vaadata, siis on päris õudne mõelda, mis võib toimuda nende ilusate silmade ja tugevate kestade varjus. Seal võib peituda palju valamata jäänud pisaraid, mis on hinge juba ammu uputanud, seal võib peituda palju alla surutud viha, mis on vaimu mürgitanud, seal võib peidus olla palju-palju armastust, mis on kümne luku taga peidus südame kõige salajasemas kambrikeses.

Nii lihtne on hukka mõista vaikust ja vaikimist, mõistmata, et ka mees on kõigest inimene. Näidata välja oma hirmu, valu, tundeid tähendab olla haavatav - see pole kellegi jaoks kerge, olgu tegemist mehe või naisega.

Meie kui naiste roll on mõista sõnadeta, selleks on meile antud intuitsioon ning süda, mis on kannatlik, armastav ning vaba hukkamõistust. Näita, et sinuga koos võib mees lubada enesele olla nõrk, olla inimene. Me kõik oleme üks aga kõige suurem valu on peidetud valu, kõige soolasem pisar on varjatud pisar ja kõige sügavam tunne peidab end tihti seal, kuhu inimsilm ei ulatu.

Mõtisklesin täna selle üle, kui sageli olen ma ise või minu sõbrannad meeste pärast nahast välja pugenud ja vastutasuks saanud südamevalu ja hukkamõistu. Mõni aeg tagasi rääkis üks minu austaja, miks tema kui maailma tagasihoidlikum mees mind välja kutsus.

"Märkasin sind ammu, sa jäid silma, sest sa tulid mulle iga päev koridoris vastu, naeratasid ja soovisid ilusat päeva jätku." Haah, elementaarne viisakus ju! Aga piisav, et köita kellegi tähelepanu. Nii raisatud tundusid korraga need päevad, kus sai kuud ja tähti alla toodud, et toita tänamatute ego. Mees, kes päriselt hoolib, märkab ka kõige piskumat, ega oota sinult mingeid imetegusid.

Mehe energia ja kirg elu vastu annavad naisele jõu ning tiivad, et lennelda oma unistuste suunas. Sellepärast ongi maailmas kaks sugu, et need teineteist täiustaksid. Mehe kirg ja sihikindlus ning naise unistused ja meelekindlus loovad jõu, mis suudab liigutada mägesid, luua elu, muuta maailma.

Autor: Kadri Luik

Katkend pärineb Kadri Luige raamatust "Julgus mõelda, julgus öelda 2"

KOMMENTEERI!