Mõtlesin täna ühele noorele naisele, kelle elus on lühikese ajaga palju muutunud. Abielu, lapsed... Ja talle mõeldes ma mõistsin, et kuigi tema elus on justkui kõik muutunud, pole tegelikult muutunud mitte midagi. Meeleheitel vallalisest on saanud meeleheitel koduperenaine.

See on tegelikult päris kurb, kuidas väga paljud meist (sh ma ise mingil eluperioodil), oleme uskunud, et õnn peitubki mingites teatud asjades või staatustes. Eriliseks õnneks peetakse lapsi ja meest. Aga miks siis kõik ema või isa staatuses inimesed õnnelikud pole? Miks kõik püsisuhtes olevad inimesed sügisel naerusuiselt üle porilompide ei hüppa?

On asju, mis toovad palju rõõmu, aga kui sinu sees ei kasva õnn, siis ei tee sind õnnelikuks ei suur maja, palju raha, lapsed ega äge mees. Ja tegelikult alles nüüd ma näen, kui paljud inimesed elavadki sellele, et saada kas mehele või saada rikkaks. See õnnestubki neil ja need on suured muutused, mis toimuvad n-ö väliselt, kuid samal ajal pole mitte mingit isiklikku arengut näha - nad pole sisemiselt ei kasvanud ega tervenenud, rääkimata sisemisest õnnetundest.

Kes oli õnnetu vaesena, on seda ka rikkana, kes oli õnnetu paksukesena, on seda ka saledana, kes oli õnnetu vallalisena, on seda ka maailma kõige vingema mehe kõrval. Seega ma olen tänulik kõige eest, mis mul just hetkel on.

KOMMENTEERI!