Parimad sõdalased...on jumalannad. Need, kes on olnud katki, kuid tantsivad julgelt ja leegitsevalt kõiges, mis ei läinud nii nagu nad tahtsid. Need, kes sööstavad üles nagu lootoslilled - tõustes vapramalt ja ilusamalt kui kunagi varem - kõige mudasemast kohast ja kõigele vaatamata. Need, kes oskavad muuta valu kunstiks. Need, kes ütlevad oma arvamuse isegi kui kõik värisevad.

Sest me pole lihtsalt naised, me oleme naiseliku vormi võtnud jumalikkus. Me oleme tuli. Me oleme progress. Me oleme vana süsteemi surm. Me oleme kevade hingetu kirkus, võimatu viis, kuidas kõike saab ellu tagasi tuua. Me oleme tähtsad. Ja meie hääl on mõeldud kuulamiseks.

Me oleme tagasitulek Maa ja maagia juurde, kõige juurde, mis on naiselik, toitev ja tark. Ära arva, et me pole tõeliselt südikad... Just pehmus muudab meid nii südikaks, nii tundlikuks, nii julgeks, nii intuitiivseks, nii vapraks ja tõeliseks.

Me andestame, kui andestamine näib võimatu. Me valime armastuse, kui vihas marineerimine näib nii palju lihtsam. Me valime vabaduse, kui takistused tunduvad nii suured ja purustavad, et vabadus ei näi enam isegi võimalik. Me tõuseme. Me Tõuseme valust, kuritarvitamisest, traumast, sügavaimast kurbusest. Tõuseme kildudeks paisatud elust, mis meile kunagi ei sobinud. Me tõuseme minevikest, mis on pimedamad kui kesköö, me tõuseme õudusunenägudest ja põrgutulest. Me särame nii heledalt, nii kiirgavalt - sest nagu kuulill, oleme meiegi sunnitud avama end valgusele, kui oleme pimeduses.

Ja nii me tegime. Meist sai valgus. Seisame nüüd uhke, pika ja võimsana, avanemas oma sisemusele nagu lill avab oma tuuma, üks kroonleht haaval. Me väriseme vahel siiani, ja see on kaunis. Kuid enam ei suuda isegi hirm meid peatada. Sööstame edasi, tugeva tõe sõnad lahkumas värisevailt huulilt. Liugleme kõrgemalt, kindlad kõiges, mida peame kehastama ja looma. Me tunneme sügavamalt kui kunagi varem, teades, et me ei pidanudki mitte iialgi mängima väikselt.

Me oleme siin, et teenida, et aidata, et tervendada, et olla tugeva valguse tõrvikud, mis panevad kogu maailma tões ja valguses põlema. Kuid kogu ilu peab tulema sealt, kuhu tee meid alati tagasi viib - iseenda armastusest. Sellesse sukeldumisest, selles olemisest... Armastada oma pimedust. Suurt ähvardavat lõrisevat valu sügaval enda sees. Armastada oma kurvikaid sääri, oma keerulisust, oma kurbust, ja alati avarduvat poeesiat sellest, kes me oleme.

Ennekõike...olla jumalanna, tähendab olla õrn iseendaga. Pehmendada need visad okkad, mis meis nii pikalt elanud on. Hingata igat hingetõmmet, teades ilma igasuguse kahtluseta oma väärtust.

Ära anna alla, kui on pime, kallis õde. Ja ma tean, et sa kunagi ei anna. Sa oled tugevam kui teised iial arvasid. Ära kunagi lõpeta kõige tundmist. Ära kunagi lõpeta selle jama maha koorimist, mis sulle on öeldud, et sa pead olema; jõudes aina lähemale ja lähemale pulseerivale, mahlakale tuumale sellest, kes sa päriselt oled.

Hoia tihedalt oma tõde, oma häält, oma teadmist. Seda tugevat hingepärli, mis sinus sees keerleb.
Las kõik muu kukub ära.

Jumalannaks saamine - see on maailma kõige hirmsama asja tegemine - iseendaks olemine. Ja teadmine igal hommikul ärgates, et sellest piisab. Sellest on alati piisanud. Siin on maagia. See kõrvetab kuumalt ja metsikult, igavesti.

Allikas: Banaanisaar.ee

Loe lisaks: Müstiline naiselikkus - tee õnneliku suhteni

Naiselik veetlus meelitab mehelikkust armastuse ja elu juurde

Tasakaalutus meheliku ja naiseliku energia vahel

Naiselikkuse esilevõlumise nipid

KOMMENTEERI!