Erki Kaikkonen: andestamise anatoomia

 (1)

Erki Kaikkonen: andestamise anatoomia
Foto: depositphotos.com

Andestamine kingib sulle kõik, suutmatus andeks anda aga mürgitab viimsegi, mis sul on. Andestamine on mõiste, mis paljudele seostub esmaselt ehk religiooniga. Andestamine kui fenomen on ise aga ilmselt sama vana kui esimesed olendid, kirjutab Erki Kaikkonen, ärgitades endalt küsima, kas oled kogenud seda, et vahel on raske andestada või on olukordi, mida sa pole senini suutnud andestada, vahendab Telegram.ee.

Nii mõnegi jaoks meist, kellel loomadega lähem kokkupuude, on selge, et just loomad võivad vahel olla inimesele andestamisvõime suurimad õpetajad. Inimestele teeb psüühilist heaolu tagava andestamise võrreldes loomadega raskemaks meie mõistuse loomus, mis suudab luua piiramatus koguses interpretatsioone kogetavast ning elada enese loodud kujutluste maailmas, pidades seda reaalsuseks.

Kas oled kogenud kannatust, mille arvad olevat tingitud teise käitumisest ning seda, kuidas see muudab sinu suhet sellesse inimesse? Kas oled kogenud, et sulle on andeks antud mõni su tehtud viga või oled ise kellelegi andeks andnud tema eksimuse? Kas oled kogenud, et vahel on raske andestada või on olukordi, mida sa pole senini suutnud andestada?

Ehk oled siis kogenud sedagi, kuidas pahameel ja oskamatus aktsepteerida toimunut teeb andeks andmise sedavõrd raskeks, et see jääb sind saatma päevadeks, nädalateks, kuudeks ja vahel ka aastateks! Suutmatusel andestada on kalduvus kujuneda raskeks koormaks, mis mürgitab kõige enam meie enda mõistust, hingerahu ja elurõõmu.

Seotud lood:

Kas sa usud, et väärid inimesena hingerahu ja elurõõmu võrrelduna mitteandestamisest ja mitteaktsepteerimisest kergelt tekkiva ja pidevalt kasvava vastupanu, meeleheite, mässumeelsuse ja hingevaluga, mis seisab sel juhul risti ja põiki meie tee peal ees igal hommikul, mil virgume uude päeva.

Kas andestamisele on alternatiiv ehk mis juhtub siis, kui inimene ei andesta?

Loe veel

Inimese psüühika on sellise loomuga, et need kogemused, mis ei ole lõpetatud, jäävad alles tema nähtava taju välja ehk aktiivseina tema mõtteisse ja tundeisse, neelates enesesse väga palju inimese tähelepanu ja elujõudu. Teisisõnu, kui inimene paneb punkti kogetule ehk suudab aktsepteerida ja vastu võtta juhtunu (vajadusel andestada), siis vabaneb tema psüühika sellest teemast. Võimetus toimunut vastu võtta ja andestada loob olukorra, kus inimene röövib endalt võimaluse olla olevikus ja tunda sellest rõõmu.

Kui aga inimene ei pane sellele kogemusele punkti, siis piltlikult öeldes paneb psüühika selle lahendamata asjade sahtlisse elavasse järjekorda, kus see enesest pidevalt märku annab ning loob emotsionaalsel tasandil pidevalt vastandumisega kaasneva stressifaktor.

Kuidas me saame aru, et oleme andestanud?

Vahel juhtub, et arvame end olevat andestanud, kuid mõni aeg hiljem võime siiski märgata, et ei ole asjakohasel teemal sisemist rahu leidnud ja see kerkib ikka ja jälle meis esile. Kord tundes end olukorra ohvrina ja siis jälle mõistes teiste üle kohut.

Seni kuni inimene ei ole andestanud, toimetab tema peas pidevalt justkui keegi kolmas, kes kaalub erinevaid võimalusi, milliseid samme peaks ette võtma selle teise inimese mõjutamiseks või mida temaga tegema. Nii pakuvad need mõtted teatud mõttes ajutist rahuldust sisemisele ohvrile. Kuid seegi on meie valik, kas valime ohvri rolli, kuigi, tõsi, tihti on raske seda mitte valida.

Enamasti on elus nii, et kui keegi teeb meile haiget või me kogeme kellestki teisest tulenevalt kannatust, siis ei teki meil mitte mingeid kohustusi selle inimese suhtes. Me oleme temast täiesti vabad. Otseselt ei ole meil vähimatki kohustust teda õpetada teistele mitte kannatust põhjustama. Me võime seda muidugi teha heasoovlikkusest ülejäänud ühiskonna suhtes, et kaitsta teisi nn kiskjate eest. Minimeerimaks võimalust, kus keegi kogeks samadel põhjustel kannatust.

Mis iganes kannatust keegi põhjustab teistele, tuleb tema tegu sõnastada eksimusena. Hooliv inimene ei karista endale kannatuse põhjustajat, vaid pigem otsib ilusaimat viisi, aitamaks tal aru saada eksimusest ehk sellest, mis tema käitumises oli kogetav kannatuse põhjustajana. See ongi kaastunde olemus.

"Ma armastan sind!" vs "Palun aita mind!"

Inimestevahelises kommunikatsioonis esinevaid sõnumeid ja käitumist võib jagada tinglikult kaheks. Me kas ütleme "Ma armastan sind!" või "Palun aita mind!".

Nii on rünnak ja ka kannatuse põhjustamine teistele justkui varjatud appihüüd maailmale. Tuletagem meelde: mida suurem on ärritus ja viha, seda suurem on selle taga tuntav hirm. Nii on rünnak ja teisi kahjustav ning neile kannatust põhjustav käitumine teatud mõttes enesekaitse. Kannatusena on ta kogetav teistele selle tõttu, et sellisel juhul hoolitakse enese vajadusest rohkem kui teiste vajadustest. Ehk usaldamatus ja hirm ilma jääda ei võimalda leida oma vajaduste rahuldamiseks lahendusi, mis hooliksid võrdselt nii enesest kui ka teistest.

Vihkamine on see, kui võtad mürki ja loodad, et vaenlane ära sureb

Nüüd on meie valida, kas teeme kogetud kannatusest enesele kurnava ja kogu tähelepanu haarava teema. Öeldes enesele "Ma olengi inimene, kes vihkab selliseid inimesi!". Ning oleme selle üle veel uhked ka.

Sellises olukorras samastame inimese tema eksimusega. Mõtleme: "See inimene ongi eksimus." Ning selle asemel, et oma mõistust kasutada millegi ilusa loomiseks ja kogemiseks, me hoopiski mürgitame end vabatahtlikult ja seda tihti pikaks ajaks, vahel isegi aastateks. Nii kujundame eneses välja arusaama, et me peame midagi selle teisega tegema ja lisaks hakkab see laienema kõigile, keda peame temasarnasteks. Nii hakkame tundma justkui kohustust ja kinnisideed sekkuda kõigi nende eludesse, põhjustamaks takistusi nende eluteedele. Ning tunneme veel ka uhkust selle üle, sest meile tundub, et seisame õige asja eest.

Dalai-laama on öelnud: "Vihkamine on see, kui võtad ise mürki ja loodad, et su vaenlane ära sureb." Nii kujuneb vihkamine ja sellega kaasnev mitteandestamine eksimuseks, millel on pärssiv mõju nii teistele kui ka inimesele enesele. Lõigates end ära elurõõmust ning rahulolu ja õnnetundest, mida me sügavamale enesesse vaadates soovime.

Ärkamine suuremasse teadlikkusse või moraalne taandareng, valik on Sinu

Teatud mõttes on meil põhjust olla tänulik võimaluste eest kohata olukordi, kus meil on põhjust andestada. Kuna keegi teine käitus viisil, mille tõttu kogesime kannatust, avaneb meil võimalus sellest õppida. Vastav kogemus juhib siis meie teadlikust võimalusele ise samal viisil eksida, andes meile suurema teadlikkuse selliste eksimuste vältimiseks. Ehk suurema võime olla orienteeritud tundlikkusele teiste suhtes hoolivalt käituda. Üldiselt öeldes on see üks teedest, mille kaudu toimub inimese vaimne areng ja kasvamine suuremasse teadlikkusse ehk ärkamine. Teadlikkus on miski, mis võimaldab mõistmise kaudu kogeda kaastunnet ja hoolivust ning vähendab võimalust toimida kannatusi põhjustavalt.

Juhtub ka, et selline kogemus töötab hoopis vastupidi ja õigustab sama käitumismustrit kordama. See võib juhtuda juhul, kui kogetakse, et keegi saavutabki soovitu, ja seda teistele kannatuste põhjustamise tulemusena. Sellisel juhul võibki see tunduda hea strateegiana ka teistele oma vajaduste rahuldamiseks, mis on kantud mõtteviisist ja ellusuhtumisest "Kui maailm ongi selline ebaõiglane paik, siis ma käitun ka nii ehk selle maailma reeglite kohaselt."

Selline mõtteviis on omane ka kapitalistliku maailmavaate konkurentsi ideoloogiale. Viimane töötab koostöö vastandina ja mõjub inimestevahelistes suhetes usaldust vähendavana nendes eluvaldkondades ja ühiskondlikes institutsioonides, kus see ilmneb. Nii võib konkurentsi loomine kui vahend panna inimesi individuaalselt eesmärke saavutama, kuid selle kõrvalsaaduseks ühiskonnas on hirm, usaldamatus ja isolatsioon.

Mõtteviis: "Maailm ongi ebaõiglane paik"

Sellise suhtumise omaksvõtmist nii individuaalsel kui ka kollektiivsel tasandil võib nimetada moraalseks allakäiguks. Sellise ellusuhtumise kollektiivseteks näideteks on inimkooslused, kus inimeste vahetumine ja läbivool on kiiremad. See on olukord, kus staatuselt vanemad käituvad staatuselt nooremate suhtes neile kannatusi põhjustavalt, õigustades seda asjaoluga, et ka nemad ise on seda kogenud. Teisiti öeldes: "Maailm ongi ebaõiglane paik." Ilmneb see siis sõjaväeteenistuse käigus nooremate ajateenijate suhtes või haridusinstitutsioonis gümnaasiumides toimuva rebasteristimise käigus.

Nii on igaüks meist silmitsi sama situatsiooni ja valikuga ka eksisteeriva kapitalismi ja demokraatia tingimustes. Ehk kuhu me tõmbame piiri - mis on sedavõrd rängad eksimused, millega me ei ole valmis kaasa minema? Sealjuures tuleb silmas pidada ka asjaolu, et iga eksisteeriv riigikord ja selle valitsevad kõneisikud tegelevad progresseeruvalt mõtteviiside ja põhjenduste loomisega avalikkusele nende endi poolt praktiseeritavate vigade õigustamiseks. Ja enamasti saadab seda ettevõtmist edu. Kes aga sellesse ei usu ja seda mõista annavad, neid nimetatakse valitseva ideoloogia poolt dissidentideks ja tänapäeval juba ka terroristideks, või leebematel puhkudel püütakse selliseid inimesi marginaliseerida muude otsitud süüdistustega.

Autor: Erki Kaikkonen

Allikas: Telegram.ee

Loe lisaks: Kuidas andestada? 13 sammu, kuidas saada üle vihast ja ängistusest

Enamus terviseprobleeme tuleb sellest, et ei suudeta andestada

Elu on liiga lühike selleks, et kannatada!

India joogi Sadghuru müstilised tarkused, mis aitavad õnnelikumalt elada

KOMMENTEERI!