Istusin kogu tänase päeva arvuti taga ja valmistasin ette mediteerimise töötuba. Hoolimata sellest, et olin vahepeal võimelnud ja õues kõndimas käinud, oli õhtuks selg nii kange, et mul tuli põrandale pikali visata ja end venitada.

Tuba oli mõnusalt hämar, laual põles küünal, arvutist kõlas James Blunt. Mõnus oli olla. Järsku tabas mind üks suur ja tähtis mõte. Hüppasin püsti ja istusin jälle arvuti taha.

Suure tõenäosusega on pool mu elust selja taga. Ma olen õpetaja, koolitaja ja juhina kogu oma teadliku elu jutlustanud inimestele õnnest ja rahulolust. Mul on väga hea meel, et ma jõudsin oma elus selle ära oodata. Ma usun, et ma pole kogu oma teadliku elu olnud nii õnnelik, kui olen praegu. Klišee! ma tean, aga nii  on.

Nüüd ma tean, tegelikult ka tean, mida tähendab, et elu on ilus, et õnnis on olla. Ma tean, mida tähendab avada hommikul silmad ja olla uue päeva ees põnevil, mitte väherda ebakindluses ja enesepettuses. Ma tean, mida tähendab julgeda elada – riskida, uut proovida, eksida, uuesti proovida.

Ma olen oma senise elu jooksul jube palju õppinud. Meeletul hulgal raamatuid läbi lugenud, tarku mõtteid konspekteerinud ja mitu kooli läbi käinud. Ja imestanud: kuidas see küll nii on, et ma muudkui õpin, aga ikka teen vigu, ikka ei oska oma eluga hakkama saada?! Aga vat nüüd ma tunnen, et miski sügaval mu sees on muutunud.

Mäletan selgelt, kuidas kolm-neli aastat tagasi jalutasin Pääsküla metsas ja mind valdas äkki ilmutus. Ma arvan, et see oli ilmutus, sest mis muu see olla sai. Igal juhul tuli ei tea kust täiesti selge teadmine, et mu ellu on tulemas midagi väga ilusat. Ma mäletan isegi seda tunnet oma kehas – rõõm ja põnevus ja natuke oli kõhe ka, sest see, mis oli tulemas, tundus olevat midagi nii suurt ja tähtsat. Panin selle kogemuse tookord isegi oma päevikusse kirja.

Mis siis juhtus? Ma õppisin armastama. Armastus on võti. Kõik muu siin elus on täiesti teisejärguline. Me ei saa muud moodi, kui peame õppima armastama.

Minu tee on kulgenud väga keeruliselt. Oh, ma olen saanud kuradima palju haiget ja sama palju ise haiget teinud. Aga ma olen midagi väga olulist ära õppinud. Sest kuidas muidu sai juhtuda, et Sina minu ellu tulid? Mul kumiseb mitu aega kõrvus üks ilus ütlemine. Ma ei tea, kes on selle autor, aga mu kõrvus öeldakse seda selgelt minu häälega: "Kõik, mis mu elus seni on olnud, on olnud vaid ettevalmistus selleks, et kohata Sind siin ja praegu".

Autor: Kadi Kütt

Allikas: www.joogateraapia.ee

KOMMENTEERI!